teisipäev, 4. juuli 2006

Fotexi ajupesu

Läksin poodi sokke ostma. Jõudsin otsapidi fotopoodi välja. Siiani võiks öelda, et asjalikumasse fotopoodi kuhu ma siiani olen sattunud. Seda eelkõige poemüüja asjatundliku jutu poolest. Väidetavalt on ta taasisesesvunud Eestis kõige kauem üldse fotoäri pidanud. Mulle ei meeldi suured poed kus on palju rahvast ja ümberringi siblimist. Roc-al-Mare Fotex on just selline koht, mis on tagasihoidlikult just väikene nurgakene kus palju inimesi ringi ei jookse ning saab rahulikult juttu rääkida ja toodetega tutvuda.
Selleks, et arst sind kõige paremini ravida saaks, tuleb kõik ausalt otsast peale ära rääkida. Proovisin olla võimalikult aus ja alustasin juttu "Tere, ma sooviksin osta seda mida mul tegelikult vaja ei ole."
Ma kunagi olen enda jaoks selle teema läbi käinud, et mille jaoks ja miks mul võiks fotoaparaat olemas olla. Proovisin siis ääri-veeri samast asjast ka poemüüjale rääkida ja tulemuseks oli see, et me ei rääkinud praktiliselt sõnagi aparaatide erinevustest ja võimalustest vaid maailmast arusaamisest ning rohkem sellest mis on kahe kõrva vahel.
Mulle tehti pimetesti. Kogu laud laotati erinevaid 15x20cm ja suuremaid pilte täis. Kokku umbes ligi 20 pilti mis laual võttis ikka päris palju ruumi. Paluti näidata millised pildid mulle kõige ilusamad tunduvad, arvesse võtmata pildi sisu. Hakkasin koledamaid välja praakima. Valik oli raske. Kõik olid enamvähem ilusad. Suurema müraga pildid läksid kõrvale. Natukene ülevalgustatud pildid läksid kõrvale. Lillaka haloga pildid läksid kõrvale. Kuid laud oli ikka pilte veel täis. Kaks pilti valisin välja, et need olid kõige ilusamad. Ja siis küsiti, et palju ma oleksin nõus maksma selles eest, et mul oleks see kõige ilusam pilt või, et mul oleks natukene mitte nii kirgaste värvidega ja terav pilt, ehk siis nö. väljanägemise järgi paremuselt järgmine pilt. Pildistatud oli täpselt sama objekti ja no tõesti oli raske piltidel vahet teha. Seejärel hakkas poemüüja pilte teistpidi keerama, et vaadata mis tehnikaga antud tulemus oli saadud. Praktiliselt kõik olid kuni 5tuh krooni hinnaklassis nö. digiseebid. Vaid see kõige ilusam pilt oli 10 korda kallima kaameraga tehtud. Ühesõnaga mis mulle öelda taheti oli see, et kui kaks pesupulbrit pesevad sama hästi, siis milleks maksta rohkem. Ja kui üks pesebki natukene paremini, siis kas ma oleksin ikka nõus selle juuksekarva võrra parema tulemuse eest sellist hingehinda maksma.
Tehnika on tänapäeval juba nii hea, et pildil ei tee tavainimene vahet, kas fotokas oli 5tuh hinnaklassis või 50tuh. Kõik jääb ikka kahe kõrva vahele kuidas sa oskad tehnilisi võimalusi ära kasutada. Kuna ma mokaotsast mainisin, et fotograafia oleks hobi ja raha ma sellega ei teeni ning väljaprinti ei plaani esialgu niikuinii A4'st suuremat teha kui sedagi, siis tekkis küsimus, et mille kuradi pärast sa peaks seda suurt poole kilost kolakat tahtma kaasas tarida kui ligi 5 korda kergem taskusse pistetav vidin loob 95% igapäevastest situatsioonidest täpselt sama tulemuse. Ok, kui mulle jääbki see 5% kitsaks millega tehniliselt võibolla tehnika välja ei veaks, et kas ma oleksin siis ikkagi nõus selle 5% parema tulemuse eest välja käima mitu korda rohkem raha. Seda enam kui ma sellega niikuinii raha ei teeni.
Ja mis sa teed selle hirmus hea tehnikaga kui seda igapäevaelus kaasas vedaga on üks paras rist ja viletsus. Paljud situatsioonid jäävad üldse jäädvustamata, kuna sa ei saa selle ajaga kaamerat kotistki välja või pole sul seda üldse kaasas kuna ta on suur, raske, õrn ja varastele ahvatlev. Poemüüja tunnistas, et tal on endal ka hea kaamera kodus olemas, aga üha enam ja enam leiab see vähem kasutust, kuna imepisike väiksema mobiili suurune fotokas ajab enamusel ajast oma asjad ära. See Mida sa jäädvustad on juba sinu enda teha ja ega neid tehniliselt täiuslike kuid sisult igavaid pilte pole ka ausaltöeldes kellegile vaja.
Ühesõnaga soe soovitus võtta kõige väiksem ja kõige odavam aparaat ja klõpsida niipalju kui torust tuleb ja hing ihkab. Kui tunned et tahad paremat ja olemasolev pole enam hea, siis tule tagasi ja räägi millest sul puudu jääb ja siis vaatame kas sa oled nõus väikese pildi tehnilise kvaliteedi paranemise eest küsitavat summat välja käima. Ja kui sa lähedki peegli teed, siis suuremal osal peegli kasutajatest omanikest on niikuinii lisaks peeglile ka kõige väiksem ja kõige odavam fotokas igaks juhuks taskus, sest kunagi ei tea millal midagi huvitavat võib teepeale jääda. Üldjuhul jääb peegel siiski nö. töö tegemiseks ja kindla peale välja minekuks, kuid kõigel sellel on juba hoopis teisest klassist hind ja suunitlus.
Pole vahet millega sa sõidad, vaid see kuhu sa kohale jõuad, ehk kui nüüd tuua paralleele automaailmaga ning hindasid 100 korda nihkesse lükata, siis minuarust 300-500tuh makseb keskklassi auto (võrdluseks 3-5tuh maksvad Ixused) ei vii sind oluliselt halvemini sihtkohta kui miljon krooni maksev sportdziip (10k maksvad entry level digipeeglid). Neid võimalusi kus parema tehnika eelised esile tuleks on igapäevaelus siiski küllaltki vähe ja kui sa oled äärmuslik kasutaja, siis ega see Cayenne või X5 pole ka päris ei sportauto ega päris dziip.
Naisi pidi odavama pilliga ka saama kui natukenegi mõistust kõrvadevahel on. Ei ole vaja alati suurt objektiivi ja sportdziipi selle jaoks.

Viide: Fotex

4 kommentaari:

Y ütles ...

lisaks veel üks pisiasi - spotaanseid stseene pildile saada on väiksema kaameraga lihtsam. sel ajal kui suurt kolakat seadistad ja asendi sisse võtad hakatakse juba poseerima ja hetk on läinud.

Oliver ütles ...

Suure kolakaga on jah, natukene keeruline märkamatuks jääda ja hetki päris elust endast tabada. Nii kui keegi sul musta kolakat kõhupeal näeb, siis on kindlasti aimata halba ja inimesed proovivad viisakad ja viksid välja näha. Teinekord on kohe päris naljakas vaadata, kuidas inimesed meelega poose sisse võtavad, lootuses et kohe neist ka üks klõps tehakse.

aabram ütles ...

Jutt jumala õige. Ma tean ka inimest, kes on teinud tavalise seebiga (mitte digiseep vaid tavaline kunagi täikalt mõnekümne raha eest ostetud, fixobjektiivi ja ilma igasuguste seadistusvõimalusteta) selliseid kunstpilte, et kuku pikali.

Muide, mis objekt pildil oli? Mis valgustingimustes see pilt tehtud oli? Pealelõunases heas aga mahedas valguses teevad 99% aparaate küll ühtemoodi ideaalset pilti jah. Otse päikese käes, siseruumides või hämaras on kõikumine ikka märgatavalt suurem.

Oliver ütles ...

Me tegelt jõudsime ka selleni oma jutus välja, et ka 30tuh maksev valgusjõuline objektiiv on ikkagi mitte piisavalt valge, vaid fotograaf on see, kes peab oma mõistusega selle ära otsustama millistes oludes ta suudab tehnikast maksimaalse välja võluda.
Seal oli kokku miski 4-5 erinevat teemat. 5 pilti ühelt lasteaia lõpupeolt vms. Päike paistis läbi kardinate tuppa ja lapsed olid pidulikult riides. Lasteaiast oli nii grupipilte kui portreesid. Ühe pildi kogu lasteaia seeriast valisin ka "väga hea" hinnangu osaliseks minu arusaamade järgi. Hiljem selgus, et kõik pildid olid ühe ja sama kaameraga tehtud. Seega jällegi loeb see kes ja kuidas oskab tehnikat võimalikult hästi ära kasutada.
Siis oli veel tehtud ühest võidusõiduautost täpselt samasuguseid pilte päris mitu. Vihmaselt halli ilmaga. Piltide silmaga eristatav vahe oli minimaalne. Kaamerad millega pildid olid tehtud, olid alates 3000 kroonine seep kuni 50tuh maksev aparaat mingi spetsiifilise tootjanimega. See autiodest kõige parem pilti oli tõesti natukene parem, aga no seda ikka väga väga vähe ja nii nagu mult küsiti et palju ma oleks nõus selle vähekese eest juurde maksma, siis päris kindlasti mitte 10 korda rohkem kui see imenatukene hägusema joonisega pilt.
Seal oli veel loodust ja mingeid messihallis tehtud pilte jne. Lisaks pandi kõrvuti kaks stuudios tehtud veeklaasi ja apelsiniga pilti. Küsiti jälle kumb parem on. No vaatan ja vaatan ja midagi suurt aru ei saa. Mõlemad on justkui ideaalsed. Üks pilt on võibolla natukene tumedam ja tonaalsus vähe teine kui teisel pildil aga olulist vahet pole. Lõpuks otsustasin ära, et ikka see heledam ja kirkamate värvidega on parem. Tulemus oli see, et mõlemad pildid on täpselt sama kaameraga täpselt samades valgusoludes tehtud. Lihtsalt paber millele prinditud on, on natukene erinev. Ehk mida taheti öelda, oli see, et tulemuse saamiseks ei ole ka aind head aparaati vaja vaid sõltub ka sellest kuhu ja mille jaoks sul need pildid lähevad. Monitorid on enamusel niikuinii kalibreerimata.