pühapäev, 18. mai 2008

EEC 10. Rõuge rattamaraton

Ma armastan seda ala. Nii rasket rada oma varasemast teadlikust elust küll ei mäleta kui seekordne Rõuge rattamaratoni 55km rada. Tagantjärgi oli see tõsiselt lahe.
Ilmastikuolud tegid tavapärastest mullapõhjalistest metsasinglitest parimad müdamülkad ja mudased liuväljad mida sealkandis leida võis. Vihmasadu muutis suurema osa teedest niivõrd mudaselt libedaks, et mitte hetkekski ei võinud tähelepanu kaotada, sest kunagi ei võinud teada millal sa kukud. Ja ma ei tea, et ma oleks ühel rattavõistlusel varem niivõrd palju kukkumisi näinud kui seekord.

Juba suhteliselt sõidu alguses õnnestus mul osa saada ühe "külakuhja" moodustamisest. Ei midagi keerulist. Lihtsalt libedusest ühel tüübil minu ees läks korraks esiratas alt ära. Õigemini tema alt ära ja tema kõrval sõitva ratturi alla. Sekundi murdosa jooksul olid nad mõlemad minu ees risti maas ja järgmise murdosa jooksul olin juba otsapidi ülepeakaela nende peale maandumas. Nii lühikese etteteatamise peale lihtsalt ei jõua üldse kuidagimoodi eriti reageerida ning kukkuvale eessõitjale lihtsalt sõidad otsa, sest oluliselt pidurdamiseks enam aega ei jätku.

Üks otse minu ees kukkumine oli päris ohtlikult dramaatiliselt naljakas. Jällegi kaks ratturit kohe minu ees kõrvuti sõitmas ning ühel neist kadus esiratas alt. Kukkumise pealt pole ratturil enam kuskilt tulge leida ning proovib veel päästa mis päästa annab ning haarata kaasratturi rattaraamist. Tõenäoliselt on see täielikult refleks, kukkumise pealt veel millestkigi kinni haarata, et mitte maha kukkuda. Aind, et ta kukkus nii õnnetult, et ei saanud kaasratturi saamist kinni vaid kukkus käega raami vahele ning haaras pudelihoidjast mille ta otseloomulikult raami küljest ära murdis koos pumbaga. Ikka juhtub. Lihtsalt enda kukkumisse kaasas ta tõenäoliselt tahtmatult reflekside mõjul kaasratturi kes ka muidugi kukkus selle intsidendi peale.
Lõpetasin sõidu vahetult enne tüüpi kellel näiteks ei olnud enam ühte püksitagumiku poolt. Konkreetselt oligi ühe kanni pealt omal püksid täiesti maha sõitnud/kukkunud. Uhas minu ees minna, verine tagumik välkumas ning püksiräbalad rippumas.

Elevantside püüdmise lõksud, ehk salakivid ja salaaugud olid rajal. Kuna metsarajad olid enamasti ühed lõputud mudamülkad ning niipalju kui sõita õnnestus, sõitsid sa meeletutes mudarööbastes. Koguaeg vajudes ja libisedes ühest rööpast teist. Metsaveotraktorite tekitatud sügavad vaod olid jalgratturite poolt veelgi pehmemaks ja omakorda peenemavaolisemaks sõidetud. Nüüd nende põhjatute vaalude põhjast hakkasid mingi aja pärast kas puujuured või kivid end ilmutama. Kuna pinnas oli ülipehme ja lögane siis väga palju juhtus seda, et rattur seal muda sees sõites komistas risti läbi rööpa jooksva puujuure või rööpa põhjas oleva kivi otsa. Mida rohkem rattureid samast kohast üle sõitis, seda pehmemaks läks teerada ja seda rohkem tuli esile mõni puujuur või kivi. Tingides selle, et mingil hetkel sama sõidutrajektoori valinud ratturid käisid ühes ja samas kohas lihtsalt üle kaela. Seda juurikat või kivi on praktiliselt võimatu näha kui ta on kuskil muda all raja põhjas ning näiteks laskumisel kus sul on tagumine ratas niikuinii kõrgemal kui esimene, siis sellised ülepeakaela kukkumised olid kerged tulema. Korda kolm õnnestus mul endal midagi sellist läbi elada. Küll õnneks üle lenksu lennates ja jalgadele maanudes, sest kukkumise pealt vähemalt ühe jala sai ikka clippidest lahti.

Tehnilised viperused on tihtilugu need mis viivad tuju, et üldse üldse enam tahaks sõitu jätkata. Mõni ei saanud seetõttu üldse starti. Juhtusin nägema kuidas üks rattur suutis stardikoridori sõites rattakummi purustada. Bad Luck.

Mul samuti. Umbes tund peale starti suutsin peale suurt raputavat laskumist keti raamivahele nii kõvasti kinni sõita, et käega enam lahti tõmmata ei jõudnud. Alguses mõtlesin, et tagumine käiguvahetaja murdus ära, sest see oli ikka väga X asendis ja tingis siis selle, et kett jooksis kuidagi väga ebaõnnestunult raami vahele, aga õnneks ei olnud ära murdunud midagi. Vahel ikka juhtub, et sõidetakse käiguvahetajaid vastu kändu küljest ära.
Nii ma siis istusin võsas, kangutasin ketti raamivahelt välja ning nägin silmanurgast kuidas meeletud ratturite hordid minust mööduvad. Kindlalt ei tea, aga kahtlustan et ligi 200 kohta läks selle remonditöö peale kaduma. Sest sel hetkel kui ma rajale tagasi sain, möödusid minust valdavalt 200-300 stardikohta tagapool startinud ratturid. See võtab natukene tuju ära. Sõidad ja natukene pingutad, aga siis ühtäkki annad kõik need raskelt võideldud mõnisada kohta käest. Demotiveeriv.

Asja ja ilmaolusid arvesse võttes finišis lõpetades oli koht isegi üle ootuste hea. Ise arvasin, et olen raudselt paarsada kohta veel tagapool.

Maastikurattasõit on sõltuvalt ratturist küllaltki emotsionaalne ala. Rajal on nii raske, et mõtled miks kuradi pärast ma pidin siia üldse tulema. Ei iial enam. Need kannatused on lausa kohutavad ning rada on nii jube, et seda ratta seljas ei tahaks mitte mingil juhul läbida. Kohati sai joostes ka paremini edasi kui ratta seljas. Mis rattamaraton see selline on!? Kogu maailma ja ise enda peale oled püha viha täis, et sa seal üldse olema ja sellist asja tegema pead.

Ja siis kui jõuad lõpus finišisse, tänad jumalat, et veel viimasel raskel tõusul jalad päris krampi ei läinud ning viskad murule pikali ning mõtled, et oli see vast uskumatult lahe sõit.

Kole, raske, vastik, väljakannatamatu aga siiski uskumatult palju emotsioone ja rahulolutunnet tekitav kui sa selle ükskord läbi teinud oled. See vist ongi see narkootikum mis toob tuhandeid inimesi üle eesti ikka ja jälle kokku, et midagi nii mõtetut ette võtta.

Kainelt mõeldes on see ikka suhteliselt vastu mõistust ettevõtmine. Miks peaks keegi tahtma ärgata hommikul ülivara, et sõita ligi 300km teise eesti otsa, et seal sõita jalgratta seljas üle kolme tunni väga raskelt läbitavat metsarada ning siis jälle sõita autoga tagasi koju. Tuhanded inimesed teevad niimoodi ja see on natukene uskumatu.

Viide: Pullerits: Naeruväärne ponnistamine

Viide: Haanjaklubi pildid

4 kommentaari:

Allar ütles ...

Kuna endalegi meeldib rattaga sõita, siis on selliseid võistluskijreldusi mõnus lugeda. Kirjeldatud emotsioonid on tuttavad ;)

Aga ma ei ole eriti metsasõitu harrastanud, äkki kirjutad mingi loo või mitu lugu, kuidas peaks alustama maastikusõitu. Mis varustus ja millega peaks arvestama?
Ma enamasti ikka maantee-kruusatee-piritamestad sõitnud ja see pole eriline maastik. Samas ülepeakalea kuhugi metsa ronida ka ei julge...

Allan ütles ...

Lõpetasin blogi autorist ~10 min varem ja minu sõit oli temaga võrreldes palju rahulikum, ei näinud ühtki kukkumist ega verist kannikat: sujuv ja ühtlane sõit algusest lõpuni (viimased 10km olid loomulikult rasked). Seega ma ei ütleks, et seda maastikusõitu nüüd väga kartma peaks.

Allar ütles ...

Ikkagi oleks hea kuulda tarku õpetussõnu algajaile :)

Aga tundub, et Oliveril on muudki tegemist hetkel...

Oliver ütles ...

Allar, su soov on mul meeles, aga hetkel tõesti ei ole olnud mahti sellega tegeleda. Kõige lihtsam soovitus - sporti tuleb teha tunde ja mõistusega. Kui natukene mõtled, et miks ja mida sa teed, siis hakkavad asjad iseenesest riburadapidi vaikselt paika loksuma. Ülepingutamine on alguses üks hullemaid asju mida teha võib. Ja see ei ole üldse hea.