pühapäev, 28. september 2008

CRJG 100

image
Mu kool sai 100 aastaseks. Väga tore. Minu esimene vilistlaste kokkutulek. Selleks tähtsaks tähtpäevaks oli koolimajas läbi viidud ligi aasta kestnud uuenduskuur. Paljud vilistlased avaldasid arvamust, et endisest koolimajast on saanud haigla. Uus, värske, puhas, steriilne, hall.
imageMitte, et selles midagi halba oleks, aga miski nabatunde järgi ütleks, et koolimajas võiks oluliselt rohkem olla värvi. Kooliga ikka assotseerub kisa-kära, energilisus, aktiivsus. Hallid seinad ja hall põrand seda väga ei toeta. Või see ongi taotuslik, et lapsed liialt ei rahmeldaks?

Juhtusin endise kehalise kasvatuse õpetajaga pikemalt rääkima. Ei pidanud enam häid pallipoiss niipalju tulema. Kui varasemalt Matemaatika-füüsika süvaklassis olid koos nutikad, kiired ja tugevad poisid, siis nüüd on jäänud domineerivaks teoreetiline pool. Füüsis kannatab liigse arvuti taga istumise ja mitte kõige aktiivsema spordiedendamise all?
imageVanad kõvad entusiastid ja treenerid on enamuses juba selles eas, et väga enam ei jõua igapäevaselt noori kanseldada. Noori ja entusiastlikuid treenereid ja spordielu edendajaid aga pole kahjuks piisavalt peale kasvanud. Võibolla häid juhendajaid leiaks, aga treeneripalk ei ole veel kuidagimoodi sel tasemel, et sellega noort pere jõuaks üleval pidada. Natukene on kurb. Häid inimesi vast isegi oleks, aga neid on raske motiveerida sellega tegelemiseks.
Kui ma ellujäämiseks ei peaks raha teenima, siis ma võiks tegeleda noorte sporditeemalise juhendamisega. Vanad eluaegsed treenerid on minu jaoks natukene kangelased. Tänamatu elutöö.
Viide: Carl Rober Jakobsoni nimeline gümnaasium
A muidu oli vilistlaste kokkutulek üks suuremamahuline läbu koolimajas. Igast lennust oli vähemalt paarkümmend inimest kohal. Jällenägemisrõõm, oi tere, kuidas läheb!? ja sinna juurde enamusel millegipärast kilekottidega? alkoholi. Mitte, et selles midagi väga üllatavat oli, aga siiski. Mentaliteet oli see, et igaüks kes tuli, tõi oma noti põues kaasa, sest kohapealt on ju kallis osta. Mitte, et kohapeal oleks jook odav olnud, aga kui ei jõua omale jooki osta, siis miks sa pead koolimajas põuest jooma? Tule räägi niisama vanade sõpradega. Või kasvõi selle jaoks on vaja põuest julgust võtta?
image
Põuejoodikute mahla- ja limpsipidu. Tundus veider.

Seltskond klassist kes leidis endas jõudu kooli kokkutulekule kohale tulla.

2 kommentaari:

tm ütles ...

Mu koolis nt lõpetati igaaastased läbud ära. Just samal põhjusel, et enamus tuli ikkagi pudel põues kohale või siis nostalgiast tõmmati salliga esimese korruse aknast ilmvajalik kraam sisse ja siis järgmisel koolipäeval leidsid õpilased lauasahtlitest igasuguseid huvitavaid asju. Aroomist rääkimata.
Nüüd meil on iga viie aasta tagant suurüritus... 1 kord oli Terrariumis ja viimati Parlamendis. Kuulu järgi on need kokkutulekud nüüd kõvasti ebapopulaarsemad. Mu lennust ei käinud viimasel vist keegi, sest klubis juttu rääkida nigunii ei saa. Koguneme lihtsalt niisama, siis kui tuju tuleb. Vahel isegi koolimajas.

Tarmo ütles ...

Tsau. Oma pudelite kohale tassimine, tundus tõesti natuke asjatu vaev ja pointless. Aga tegelt tahtsin öelda, et pidu oli lahe ja kui baltasse t$eburekki sööma satud, siis siin on ka hea aseri kebab-grill - kohe trammi peatuse taga, kopli tänaval. Ruum näeb seest vähe saun välja - laud seinas - kuid Ljulja kebab ... väga hea.