laupäev, 14. veebruar 2009

Kolmas, neljas suusakord

Trummis. Kui muidu olen Trummi radasid mõõtmatult nii joostes kui rattaseljas läbinud, siis nüüd said esimesed suusasõidudki tehtud. Kolmas ja neljas suusasõidukord/tund.

Kolmandal korral tuli veel kukkumisi ette täiesti sirgel maal sõites. Pole veel seda tasakaalu tunnetust päris piisavalt. Seetõttu ei julenud suusakeppegi käe külge siduda. Kukkudes oleks justkui turvalisem tunne, kui kepid kukkudes käe küljes kinni olles endale alla ei jää. Lahtiste keppidega sõitmise tulemusena tekkis muidugi olukord, kus peale tundi niiskete kinnastega sõitmist olid peopesad villis. Iga tõukega natukene käsi liigub mööde kepi käepidet ja tekitab väikest hõõrdumist.

Sain ühe kogenud kolleegi rajale kaasa. Õigemini uurisin mis kellast ta ise igapäevaselt raja käib, ning seadsin end samal ajal suusarajale. Õpetussõnad olid positiivsed ja innustavad nagu ikka. Tehnika koha pealt sain niipalju targemaks, et kätega tuleb lükata “lõpuni välja”.

Kohutavalt väsitab selline tegevus õlavöödet. Poolteist tundi sõitsin kokku ja viimased 15-20 minutit oli juba väike füüsiline valu nendes lihastes mis asuvad õlgade ümber. Kolmanda korra kohta olevat väga hästi. Vaja vaid sõita ja harjutada. Küll tasakaal ja suuskadel püsimine hakkab seeläbi iseenesest tulema. Endale tundus, et pigem teengi vaid käetga tööd ja jalad lohisevad niisama kaasa.

Vahepeal vaatasin kodus Veiko Tääri suusapäevikut ning eelkõige seda osa kus oli juttu vabatehnika sõidutehnikast. Sealt jällegi väikesed näpunäited kõrvataha pandud ja jälle rajale. Laupäevane Trummi rada oli perekondlikult rahvast täis.

Esimest korda panin pulsikella käe peale suuskadel liikudes. Numbrid mis sealt vastu vaatasid olid oodatult jubedad. Sirgel maal sõites on pulss pidevalt 160+ lööki minutis. Raske, raske töö ma ütleks.

Tund 160 pulsiga liikumist mõjub sellise haamrina, et mõlemal õhtul olin nagu nuiaga pähe saanud. Mega uni oli värske õhu mõjul pähe roninud.

Neljas kord oli esimene suusakord, kui kordagi sirge maa peal ei kukkunud ja terve tunni sai päris rahuldavalt sõidetud.

Kuidagi kohutavalt raske tundub see suuskadel liikumine. Jooks ja rattasõit ning ujumine tunduvad oluliselt vähemväsitavamad. Neid harrastades pole ka pulss üldjuhul kunagi nii kõrge.

Nüüd jääb veel harjutada, harjutada, harjutada ja siis tahaks, et keegi targem vaataks üle ja ütleks mida ma endiselt valesti teen.

Viida: Rahvusringhäälingu spordiportaali projekt "Veikko Tääri suusapäevikud"

1 kommentaar:

sticker ütles ...

I will pass on your article introduced to my other friends, because really good!
wholesale jewelry