Treenimiseks on seda vast palju nimetada. Seda enam veel tihaste treenimiseks. Mida me treenisime oli vast kõige enam ise enda kannatlikus. Sõitsime ratastega kaugele-kaugele Annekreeda vanaisa juurde suvilasse. Tegime peatuse ja ei liigutanud ennast hästi kaua mitte grammigi.
Nimelt olid Annekreeda vanaisal õunapuu otsas tihased, kellele ta aegajalt päevalilleseemneid süüa annab. Meil oli vaja proovida, kas saab nii, et tihased ja varblased tulevad peopesalt või põlvedelt seemneid sööma. Kas neil jätkub selleks julgust ja jultumust? 
Nii kui ennast natukene liigutasid, lendasid nad kohe eemale. Seal me siis passisime. Ootasime, liikumatult. Kuniks me viimaks teenisime vist välja piisava usalduse, et meie pealt tulla toidupoolist nokkima. 
Telefoniga ei olnud kerge pilti teha. Peale päästikule vajutamist kulus nii mõnigi millisekund hetkeni mis pilti salvestas. Selleks ajaks olid enamikul juhul linnud juba jõudnud vehkat teha. Palju oli neid pilte, kuhu lindusid üldse peale ei jäänud, sest nad jõudsid juba pildilt välja lennata. Ülal on pilt, kus tihane võttis just seemne peopesalt ning proovis põgeneda kaamerasilma alt. 
Mingi hetk meil kannatus katkes ja loobusime kivikujudena istumast. Tahtsime näha, mis juhtub, kui me ise ära läheme ja seemend lauale jätame. 
Nii kui me lahkunud olime, siis käis seemenhunnikust selline parv üle, et konkureerivatest tiivaviibutustest lendasid seemend kõikjale laiali. Pildil on julge tihane, kes mu õla kõrvale julges laua peale seemenid noppima tulla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar