Sten-Aleks Äripäeva maratonitiimi ajaveebist võttis üles teema millest olen mõelnud vahelduva eduga kirjutada, kuid pole kunagi päris seda õiget tunnet olnud. Tundus nagu sellest kirjutamine oleks natukene virisemine. Sten-Aleksi kirjutisest selgub, et ta on praktiliset seda sama läbi elamas, mida ise olen korduvalt tundud ja kogenud.
Läksin õue, et teha üks 14 kildine õhtune jooks. Viimastel kuudel olen väga palju just õhtuti jooksmas käinud, kui on juba pime. Jõudes joosta vaid mõned meetrid, tabaski mind minevikust tuttav tunne, mida olin lootunud vältida. Mitte et tervis oleks halb olnud või lihased väsinud...ei...asi oli palju hullem - väsinud oli hoopis vaim.
Tundsin kuidas ma hetkega jooksutrennist täiesti tüdidenud olen - samasugune kottpime õhtu nagu viimasel kahel kuul, samasugne märg ja libe asfalt nagu viimasel kahel kuul, samasugune külm tuul nagu viimasel kahel kuul, samasugune jooksurada nagu viimasel kahel kuul...milleks...
Mida rohkem ma tahtejõuga ennast edasi surusin, seda suuremaks kasvas minu sees anonüümne viha mittemillegi või siis kõige vastu. Lõpuks pärast umbes 15 minutit jooksu jäin ma seisma, pöörasin otsa ümber ja jooksin kodupoole tagasi.
Küllaltki ebameeldiv kogemus. Viimati ise sarnasesse olukorda sattudes mõjus see nii emotsionaalselt laastavalt, et siiamaani pole suutnud enam korralikult “vana” ree peale saada.
Kolm kuud on piisavalt pikk aeg, et saada kätte selline treeningmaht, mida enam nii kiirelt ei kasvata. Kujunevad välja teatud sobivad treeningpäevad, ajad trenni tegemiseks ja treeningu pikkused. Kurja juur on aga see, et kuna ma seda kõike juba küllalt pikalt teinud olen, on mul väga selge pilt igast treeningust. Ma sisuliselt tean seda viimse detailini peast. Kuna igal treeningul ei ole vähemalt mina võimeline täiesti uut jooksurada endale leidma, kuluvad lõppeks kõik tavapärased rajad nii pähe, et tean neid minutilise täpsusega. Ma tead täpelt, et 13 minutiga jõuan ma oma maja juurest Russalkani. Vähe sellest ma tean ka täpselt, mitu minutit mul võtab jooksuriiete selgapanemine, paelte sidumine, ukse sulgemine, venitamine jne. Ma tean juba täpselt ka seda, mida ma teen tervel nädalal ja kui kaua see mul aega võtab. Kui see ühel hetkel kõik pärale jõuab, siis tulebki peale rusutus. Ja see rusutus seisneb just selles, et trenn muutub millekski, mis on lihtsalt vaja ära teha...rutiinne kohustus, mitte enam lõbu.
See oli mulle nagu film “Lõputu küünlapäev”. Ärkad igal hommikul ja kõik käib minutipealt täpselt samamoodi. Pimedus hakkas täielikult ajudele. Ärkad hommikul kottpimedas justkui keset ööd. Pintsak selga, lips ette, ummikusse. Kohvi sisse, koosolekule, mailid sisse, mailid välja, jope selga, ummikusse. Koju ning trenni jõuad jälle kottpimedas. Väljas on külm ja märg nagu hommikul peale ärkamist. Lähed jooksma sest tead, et sa suudad seda. Kui juba seda suudad, siis ei ole enam miski takistuseks. Iseenesest võimas tunne. Tegelikult siiski pikemas perspektiivis vägagi rusuv.
Ühest hetkest alates tekib tunne, et treenid ja treenid ja treenid ja ei saa aru, kas liigud edasi, tatsud paigal või liigud hoopis tagasi...täielik demotivaator.
Mingil hetkel oled saavutanud sellise taseme, et sisuliselt võid lõputult aeroobses tsoonis jooksma jääda. Kui just intervalle või muud atribuutikat sisse ei too, siis rahulikult mahtu tegema võibki jääda. Mõõta ka end väga hästi ei oska. Isegi kui proovid miskeid kontrolljookse teha, siis tingimused on jällegi iga kord natukene erinevad ja mingeid põhjapanevaid järeldusi aegade põhjal teda ei mõista.
Suurte väljakutsete, nagu ironman või maraton vastuvõtmisel jõuab treeningmaht oluliselt suureks kasvada. Kui esimesel kuul ei pannud ma seda õieti tähelegi ja see moodustas minu muude tegemiste kõrvalt väikse osa, siis kolme kuu möödudes nõuab see juba väga väga tuntava aja kõikidest mu tegevustest. Siinkohal räägin ma seda just tavainimese seisukohalt, kellel on vaja leib teenida mõne spordist erineva asjaga välja. Nii jõuangi ma kolme kuuga punkti, kus mingil hetkel tundub, et elus polegi peale töö ja trenni enam midagi .
Jooksmisega alustades on lihtne. Alustasin sellega, et 30 sekundit jooksin ja 1 minuti kõndisin. Nädala pärast minuti jooksin ja 30 sekundit kõndisin. Mõne kuu pärast pärast võis juba pool tundi järjest joosta. Aasta pärast võis vabalt tunni ja rohkem omas tempos sörkida. Alustades on areng silmaga nähtav. Kõik on huvitav ja treeningud pole veel väga mahukad. Võttes eesmärgiks maratoni joosta või osaleda 3-4-5 tunnistel kestvusaladel, hakkab tahes tahtmata kasvama treeningute pikkus. Päevad on endiselt 24 tundi.
Sisuliselt sama rutiin mis varem, ainult et töö ja ummikute kõrval on oluliselt kasvanud treeningutele kuluv aeg. Pannes energia kulutamise kõrval tähtsale kohale ka energia taastootmise ja taastusprotsessi ning toitumise, siis ajaliselt küllaltki omajagu hakkas tähelepanu hõivama ka treeninguid toetava toidu hankimine ja valmistamine. Päris kõike ka ei tahtnud enam suust sisse ajada. Ikka vaatasid sellist kraami mis kehale tol hetkel just kõige kasulikum oleks olnud.
TTT ehk Töö, Toiduvalmistamine ja Trenn võtsid kogu aja mis ei läinud uneaja arvele.
Jah, treeningmaht on tõesti suur ja neelab väga olulise osa minu päeavast. Siinkohal tuleb aga tuletada endale meelde eesmärki. Tasub endalt ausalt küsida, kas valitud väljakutse on mulle ikka piisavalt tähtis, et see lõpuni viia.
Selle suve hakul ei suutnud enam seda eesmärki sõnastada ega leida. Kõik mis oli kunagi eesmärgiks pandud oli saavutatud. Tõestatud oli kõik mis oli tarvis tõestada. Tohutu tahtejõuga on võimalik saavutada seda mis esmapilgul võib tunduda saavutatamatuna. Mingist hetkest kaotab see aga mõtte.
Sõita Elioni rattamaratone 300 või 400 sees 1000 ratturi seas? Alguses oli huvitav, et mis koha nüüd seekord oled võimeline välja sõitma. Kunagi ei tahtnud kohtade arvestuses järgi anda. Selleks, et mitte järgi anda, tuli veelgi tugevamalt pingutada. Lõppkokkuvõttes pole finishiprotokollis ikka mingit vahet kas su nimi on kolmandal või neljandal leheküljel prinditud.
Jooksmisega sama teema. Aastast aastasse osaled samadel rahvavõistlustel. Iga kord parandad natukene oma eelmise aasta tulemust. Üldarvestuses oled ikka kuskil natukene eespool kui päris keskel. Ettevalmistuseks oled kulutanud aega ja energiat justkui rohkem kui kogu see ettevõtmine tundub väärt olevat.
Mis puudutab rutiini...siis siin tuleb endast anda lihtsalt kõik, et mitte mugavaks kätte minna. Kuigi see on raske, ei näe ma praegu muud võimalust, kui lihtsalt pidevalt otsida uusi võimalusi, kuidas endale trenn põnevaks teha...ükskõik, mis see siis ka poleks.
Mis seni liikumises endiselt hoiab on mõte lükata iga päev natukene mugavustsooni natukene kaugemale. Teha iga päev natukene midagi sellist mida muidu oma suurest laiskusest ei viitsiks teha. Tõusta diivanilt, kui väliselt ei paistaks selleks mitte ühtegi põhjust olevat. Ärgata hommikul natukene varem, et astuda uksest välja, kuigi võiks ju veel natukene sooja teki all magada. See on see mis hoiab sisemiselt värske. Teadmine, et mis ka ei juhtuks, siiski on alles veel suutlikus ise endast võitu saada ja mitte alla anda.
Rahvaspordiüritustel karussellinna kaasasjooksmine ja minutite tagaajamine hakkas mõtet kaotama. Mida aeg edasi, seda võimsamalt hakkasid kõiksugu ressursid kuluma. Aega treeningute, finantsi varustusele ning võistlustel osalemisele.
Nüüd natukene karussellilt maha astudes piisab sellest, kui suudan tagumiku endiselt diivanilt lahti ajada ning peale tööd mitte väsinuna nagu laip lebama jääda. Sekundid ja minutit protokollides on teisejärgulised. Peaasi, et ise suudad end mõnusalt liikumises hoida.
Kuigi see on raske, ei näe ma praegu muud võimalust, kui lihtsalt pidevalt otsida uusi võimalusi, kuidas endale trenn põnevaks teha...ükskõik, mis see siis ka poleks. Näiteks viimase mõttena mõtlesin, et võiks mõne audioraamatu endale Ipodi tõmmata...mine tea, äkki aitab;)
Kõige suurem tehnilistest abivahenditest motivaator on olnud elektrooniline treeningpäevik ning selle järjepidev täitmine. Kui sa oled sinna ikka oma nädala või kuu treeningud ära planeerinud ning järgmine kord kellast treeningandmed arvutisse tõmbad, siis ei taha seal küll väga ärajäänud treeninguid kalendrist leida. Seda siis jooksutreeningute puhul.
Enese liigutamist natukene vabamalt võttes kui lihtsalt karmi treeningplaani järgides, on vahelduse leidmine oluliselt lõbusam. Kui sul endal ei ole koera, siis laena sõbralt. Koerad tahavad üldjuhul joosta, kui nad peale välja saamist on oma esimesed pissimised ära teinud. Käi hommikuti ujumas ja saunas. Võta jooksuriided tööle kaasa ja kui võimalik, tee lõunapausi ajal üks väike tiir päevavalguses. Sooja ilmaga sõida rattaga tööle või mine jala. Oma igapäevastesse tegevustest järjest enam enese liigutamist sisse tuues annab tegevusi päris huvitavalt kombineerida.
Siinkohal küll aga liigub fookus treenimiselt ja treeningdepressioonilt juba rohkem sportimise peale, mis on oluliselt lõbusam. Keegi tark kunagi ütles, et treening on järjepidev eesmärki järgiv tegevus, kuid sportimine on mistahes sportlik tegevus. Seal on vaks vahet.
Kui treening võib depressiooni tekitada ja mida ta ka teeb, siis ma ei ole veel kuulnud, et sportimine oleks kellelgil depressiooni tekitanud. Eks igaüks paneb oma eesmärgid, aga ma siiski eelistan tegeleda selliste asjadega mis mind väga depressiivseks ei muudaks.
Viide: Äripäeva maratonitiimi ajaveeb - treeningdepressioon
