EMT Estoloppet 12. Tallinna maraton

Kui tervet ei jõua, siis tee pool. Tegin pool Eesti Suusaliidu (ESL) kalendrisse ning Eesti pikamaasuusatajate sarja Estoloppet 2009 kuuluvast 12. Tallinna suusamaratonist. Päris uhke nimi ühele suusavõistlusele. Kust need suusakogemused muidu ikka tulevad, kui mitte suusarajalt.

Algajale suusatajale oli rada superäge. Võrreldes Trummi ja Piritaga oli Aegviidu 24km ring ikka oluliselt lõbusam sõita, kui väikeseid 2-3km tiire linnalähedases metsas keerutada.

Olgu alguses ära öeldud, et tegin natukene pätti, aga selle eest olin rajal nii viisakas kui vähegi oskasin. 500 kroonine maratoni osavõtumaks tundus mulle natukene palju olevat.

Osavõtjatele kindlustatakse: hooldatud suusarada, rinnanumber, ajavõtt, infoleht, toitlustus TP-des ja finišis, autasustamine, vajadusel arstiabi, lõpetajatele diplom nime, aja ja kohaga, tulemus XII Tallinna Suusamaratoni lõpuprotokollis vanusegruppide kaupa.

Käisin kohal kontvõõrana ehk seda 500 krooni rinnanumbri eest ei maksnud, kell oli omal käepeal ja diplomitest ei oska väga midagi arvata. Läksin rajale kõige viimasena, et mitte osavõtutasu maksnud võistlejaid mitte segada. Rajameistrid olid teinud ennastsalgavalt tubli tööd. Katta 24km enamvähem korralikult lumega on juba iseenesest tubli saavutus. Pealinnas ei jõuta millegipärast rohkem kui 2-3km pikkuseid suusaradu korras hoida. 
Vahepeal rajal oli küll mõte, et “tule-taevas-appi” kuhu ma sattunud olen. Suvisematest rattamaratonidest olid Aegviidu ja Kõrvemaa metsarajad muidugi tuttavad, aga samasid tõuse ja laskumisi suuskadega võtta oli hoopis midagi muud kui ratta seljas. Vahepeal muud ei olnudki, kui raja ääres kordamööda sildid: “NB! Tõus” ning kohe tõusu harjal “NB! Ohtlik laskumine”. Niimoodi koguaeg järjest. Nii kui oli ohtlik laskumine, tuli kohe tappev tõus ja kui tapva tõusu tippu jõudsid, siis jälle ohtlik laskumine. Silmade eest hakkas selline asi mustaks võtma. 

Mis kogu seda ettevõtmist tohutult soodustas oli ilm. –4’C külma ja sinises taevas särav päike. Kokkuvõttes oli niivõrd soe, et mäkke minnes nina ja lõua otsast tatti ja higi tilkus ning lõpuks auto juurde jõudes olid kõik riided seljas läbimärjad.
Suusapäeva vast erutavaim hetk oli koju jõudes. Asju lahti pakkides ning kuivama pannes ei leidnud enam spordikotist oma Polari kella. See vast oli üllatus.
Suusatades kannan üldjuhul kella särgivaruka peal, et kellavaatamiseks ei peaks teist kätt abiks võtma. Auto juures kuivi riideid selga pannes võtsin kella käelt ning panin ta omast arust märgadele riietele autoistmele. Poolpaljalt riietega sahmerdades küllalt suure tõenäosusega märgi riideid kotti tõstes pillasin kella auto kõrvale lumme. Vähemalt nii ma arvasin koju jõudes.
Helistasin kohe võistluse peakorraldajale ning uurisin, et kas ja kes tegeleb peale võistlust parkimisalade korrastamisega. Rääkisin oma mure talle ära, et kaotasin oma Polari ning ega temalgi mulle muud rahustuseks öelda polnud, kui et eks ta läheb vaatab selle koha üle.
Vaatasin juba internetist, et mis uus samasugune kell poes maksab ning ega mu kella letihind ei ole vahepeal odavamaks läinud. Ei olnud oluliselt.
Kellamure ei andnud rahu. Läksin kaevasin auto uuesti tagurpidi. Lootuses, et äkki siiski kell ei kukkunud autost välja vaid jäi kuskile põrandale. Sisuliselt nii oligi. Mingil imekombel oli kell kukkunud põrandale ning osavalt veerenud küllalt kaugele juhiistme alla. Niivõrd kaugele, et esmakordsel käega kobamisel teda tunda ei olnud.
Lõpp hea, kõik hea. Helistasin korraldajale tagasi ja tänasin teda suurepärase ürituse korraldamise eest.

Positiivne Pirita

Laupäeval läksin vaatasin Pirita suusaradadele. Nädala sees sai Trummis omajagu sõidetud.

Tohutud rahvamassid olid velodroomi taha kogunenud. Autot polnud praktiliselt kusagile parkida. Kui ma parkimiskoha leidsingi, siis hiljem avastasin, et mind ennast oli pooleldi kinni pargitud.

Rada oli suusatajatest nii pungil, et sõita tuli nagu rongiga. Üks vedur läks ees ja teised kõik samm-sammus tema järel. Mööduma eriti ei mahtunud, sest teistpidi tuli pidevalt samasugune rong vastu.

Väga positiivne ja hea on näha, et niivõrd palju tervisesportlasi kõiki neid väheseid talviseid suusavõimalusi maksimaalselt ära kasutavad.

Windows Live Messenger End-of-Life

Täna hommikul tegin avastuse, et ma ei saa enam vanaviisi Windows Live Messengeri kasutada. Minu olemasolev veel eile korralikult sõnumeid vahetanud programm täna enam ootamatult ei tööta.

Päris huvitav olukord. Ei mäleta, et Windows Live meeskond oleks kasutajaid sellest teavitanud, et eelolevast nädalavahetusest alates ei saa enam olemasolevat Live Messengeri versiooni kasutada. 

Kõigil neil, kes on harjunud Messengeri igapäevase suhtlusvahendina kasutama, kuid ei ole seda teinud süsteemiadministraatori õigustes, on kindlasti väga lõbus. Nad ei saa ise oma jõududega isegi uut versiooni paigaldada. Selleks tuleks keegi targem kodust välja ajada, kellel on piisavalt priviligeeritust uuema versiooni installeerimiseks.

Aga ega tasuta teenustel vist polegi garantiid, et nad järgmisel päeval veel edasi suvatsed oma ülesandeid täita. Kasvõi siinne Bloggeri keskond tõenäoliselt võib kasvõi homsest öelda, et vabandust poisid, aga pood on tänasest suletud. Oma kogunenud informatsiooni kättesaamiseks peate järgima kirjeldatud juhtnööre. Olgu nendeks juhtnöörideks siis kohustus mõni kahtlane tarkvarajupp installeerida või kellegi kontole mõned kopikad kanda.

Viide: Windows Life-Cycle Policy

Selveri pappkastiäri

Eile läksin hämmingusse. Nägin poes ühte toodet mis ühest küljest nagu oleks olnud tore ja hea, kuid arusaamatuks jäi, miks ja kuidas seda toodet küll on võimalik tänapäeval müüa.
Selver on hakanud tootma pappkaste, millele ta trükib peale oma logo. Taaskasutatavast materjalist kandekott või kast on iseenesest justkui hea. Maksta aga ühe papist logoga kasti eest ligi 18 krooni? Tundub päris ulmeline äriidee, et miks keegi peaks sellist kasti omale ostma?
Järgmine kord poodi tulles võtan sama kasti uuesti kaasa? Kuhu ma kodus selle kasti panen kui mul ei ole just ahiküttega korter või maja? 18 krooni eest tundub isegi pappkasi kütteväärtuse eest palju maksta.

Mida ta teeb selle kastiga kui ta koju jõuab?
Säästumarketis on kassade tagune aegasid ammuseid olnud pappkaste täis. Täiesti tasuta. Enamus kaupasid tuleb ju poodi pappkastides ja poepidajal peaks olema hea meel, kui ostjad need pappkastid sealt minema veaksid. Ei pea ise prügivedamise eest maksma. Toota aga ise kaste juurde kaupade äraveoks? Kõva usk peab olema sellesse ärisse.
Seniakaua kui ma seisin väga segaduses oleva näoga nende volditavate pappkastide virna ees ja tegin neist telefoniga pilti, tuli üks kena naisterahvas ja otsustas omalegi sellise toreda pappkasti korvi laduda. Uskumatu!
Mõistus tõrgub natukene uskumast, et meil on veel inimesi kes on nõus ostma 18 krooniga omale pappkasti, et selle sees poest toitu koju tarida.

Google Latitude

Oled sa kunagi mõelnud, et päris tore oleks, kui saaks oma mobiiltelefonist vaadata kus su sõbrad parasjagu asuvad?

Google on astunud ühe sammu lähemale sellisele võimalusele pakkumisele ning  juba mõned nädalad on huvilised saanud proovida uut tasuta teenust.
Google Latitude on teenus, mis võimaldab Google Mapsi kasutajatel jagada infot sõpradega oma asukohast maailmakaardil ning samas näha kus su sõbrad asuvad ja millega parasjagu tegelevad.

Isegi kui sul ei juhtu telefoni olema käepärast või oled parasjagu arvuti taga, siis Google on teinud sama funktsionaalsuse kättesaadavaks kõigile iGoogle personaliseeritud kodulehe kasutajatele internetis. Saad vaadata arvuti taga olles suuremalt ekraanili tuttavate maailmakaardil paiknemist.

Hoolt on kantud ka kasutajate privaatsuse eest. Iga teenuse kasutaja saab ise määrata kellele ja millises ulatuses ta oma asukoha kohta infot jagab. Võid eraldi määrata kes näeb sinu asukohta ja kes mitte. Võimalus on seadistada Google Latitude selliselt, et osad sõbrad näevad sinu täpset asukohta ning kõik ülejäänud tuttavad vaid seda millises linnas sa parasjagu viibid.

Tulenevalt teenuse uudsusest on hetkel veel toetatud vaid valitud nimekiri telefonimudelid, millel Google Latitude töötab. Hea uudis on see, et enamus Nokia S60 nutitelefonidest on seal nimekirjas juba olemas ja kiirelt on täienemas SonyEricssonide nimekiri.

Google Latitude kasutamiseks ning oma asukoha määramiseks ei pea üldse olema väga uhke telefoni omanik. Eelduseks ei ole ka mitte GPS’i olemasolu mobiiltelefonis. Latitude võimaldab kasutaja asukoha määramiseks kasutada Google My Location funktsionaalsust mis tuvastab kasutaja geograafilise paiknemise mobiilsidetugijaamade asukoha järgi.

Google Latitude mobiiltelefoni paigaldamiseks piisab vaid sellest, kui sa lähed oma telefoni veebilehitsejaga aadressile: google.com/latitude

Sellel lehel vajuta lingile “Install Now” ning järgi edasisi juhiseid. Midagi keerulist seal olla ei tohiks.

Proovi ise ja räägi sõbrale edasi. Google Latitude kasutamine hakkab alles siis huvitavamaks minema, kui sul on juba mitmeid sõpru ees, kes seda sama teenust kasutavad. Vastasel juhul sul pole lihtsalt kellegi asukohta sealt vaadata.

Viide: Google Latitude - See your friends on a map and get in touch

Kolmas, neljas suusakord

Trummis. Kui muidu olen Trummi radasid mõõtmatult nii joostes kui rattaseljas läbinud, siis nüüd said esimesed suusasõidudki tehtud. Kolmas ja neljas suusasõidukord/tund.

Kolmandal korral tuli veel kukkumisi ette täiesti sirgel maal sõites. Pole veel seda tasakaalu tunnetust päris piisavalt. Seetõttu ei julenud suusakeppegi käe külge siduda. Kukkudes oleks justkui turvalisem tunne, kui kepid kukkudes käe küljes kinni olles endale alla ei jää. Lahtiste keppidega sõitmise tulemusena tekkis muidugi olukord, kus peale tundi niiskete kinnastega sõitmist olid peopesad villis. Iga tõukega natukene käsi liigub mööde kepi käepidet ja tekitab väikest hõõrdumist.

Sain ühe kogenud kolleegi rajale kaasa. Õigemini uurisin mis kellast ta ise igapäevaselt raja käib, ning seadsin end samal ajal suusarajale. Õpetussõnad olid positiivsed ja innustavad nagu ikka. Tehnika koha pealt sain niipalju targemaks, et kätega tuleb lükata “lõpuni välja”.

Kohutavalt väsitab selline tegevus õlavöödet. Poolteist tundi sõitsin kokku ja viimased 15-20 minutit oli juba väike füüsiline valu nendes lihastes mis asuvad õlgade ümber. Kolmanda korra kohta olevat väga hästi. Vaja vaid sõita ja harjutada. Küll tasakaal ja suuskadel püsimine hakkab seeläbi iseenesest tulema. Endale tundus, et pigem teengi vaid käetga tööd ja jalad lohisevad niisama kaasa.

Vahepeal vaatasin kodus Veiko Tääri suusapäevikut ning eelkõige seda osa kus oli juttu vabatehnika sõidutehnikast. Sealt jällegi väikesed näpunäited kõrvataha pandud ja jälle rajale. Laupäevane Trummi rada oli perekondlikult rahvast täis.

Esimest korda panin pulsikella käe peale suuskadel liikudes. Numbrid mis sealt vastu vaatasid olid oodatult jubedad. Sirgel maal sõites on pulss pidevalt 160+ lööki minutis. Raske, raske töö ma ütleks.

Tund 160 pulsiga liikumist mõjub sellise haamrina, et mõlemal õhtul olin nagu nuiaga pähe saanud. Mega uni oli värske õhu mõjul pähe roninud.

Neljas kord oli esimene suusakord, kui kordagi sirge maa peal ei kukkunud ja terve tunni sai päris rahuldavalt sõidetud.

Kuidagi kohutavalt raske tundub see suuskadel liikumine. Jooks ja rattasõit ning ujumine tunduvad oluliselt vähemväsitavamad. Neid harrastades pole ka pulss üldjuhul kunagi nii kõrge.

Nüüd jääb veel harjutada, harjutada, harjutada ja siis tahaks, et keegi targem vaataks üle ja ütleks mida ma endiselt valesti teen.

Viida: Rahvusringhäälingu spordiportaali projekt "Veikko Tääri suusapäevikud"

Google Sync Mobile

Elagu Google! Nad olid täna hommikuks valmis teinud sellise vahva viguri, mis võimaldab kõik Blackberry, Windows Mobile, iPhone, Nokia S60v3 ja SonyEricssoni SyncML protokolli toetavad  mobiiltelefonid sünkroniseerida Google Gmailis olevate kontaktidega.

Igapäevase Gmaili kasutajana on seeläbi eriti mugav oma Gmailis olevaid kontakte hallata ja neid sama kiirelt ja mugavalt ka oma mobiiltelefoniga sünkroonis hoida.

Tegemist on veel beeta staadiumis oleva tootega. Seega kõik julged kes seda proovida tahavad, neil oleks kindlasti soovitatav oma olemasolevad telefonikontaktid eelnevalt arvuti kõvakettale varundada. Samas ise proovisin seda uut sünkroniseerimise võimalust ning mitte midagi kaduma ei läinud ning topelt kontaktid mis tekkisid, said ka kiirelt ja mugavalt kokku liidetud. Google Gmaili kontaktide haldus nimelt toetab ka väga mugavat “Merge” funktsiooni, mille abiga saab ühe inimese nimel olevad mitu kontakti ilusasti üheks liita.
Viide: Juhend Nokia S60v3 telefoni seadistamiseks Google Sync teenusega

Murdmaasuusatamine algajatele, osa 2

Veel päev tagasi olid mõned suusaliigutused ikka täielik müsteerium, siis täna ei jätnud jonni ja proovisin teha nii nagu YouTubes tehakse. Alati ei pruugi YouTube järgitegemine kõige parem idee olla, aga allolevas videodes näidatavad harjutused oli mulle väga abiks. Päeva lõpuks suutsn juba täitsa enamvähem ilma suusakeppide abita edasi liikuda.

Alustasingi sellega, et sirge maa peal järjekindlalt proovisin ühe suusa peal libiseda. Aega ja kannatust on vaja. Ülioluline on suusal libisemise tunnetuse kättesaamine. Sealt edasi hakkasin proovima jalalt jalale pikalt libisemist. Tuues teist suuska tugijala juurde.
Küllalt palju saab üle tuua analoogiat rulluisutamisest. Vähemalt tundus, et nagu uisutamiseski, tuleb jõud suunata suuska läbi kanna. Tundus, et tänu sellele hakkas iga tõukega oluliselt hoogu juurde tulema. Väiksemate tõusunukkide peal sama tehnikat katsutades oli juba peaaegu, et võimalik vaikselt mäest üles sõita. Astumise asemel.

Tänane hirm oli veel suusasoones laskumiste ees. Sooned on üldjuhul küllaltki raja ääres ning hoog mis seal sõites kasvab on esialgu küllaltki hirmutav. Seda enam, et rajaäärsed puud sust nii lähedalt mööduvad. Turvalisem tundus suusasoonte kõrval sõita, sest siis oli võimalik vähemalt hirmu kasvades natukene suusad sahka lükata. Suure hooga suusasoonest välja astumine/hüppamine on veel samuti küllaltki tricky ettevõtmine. See kas õnnestub või mitte.

Endiselt olen ülientusiastlik murdmaasuusatamise suhtes. Saaks vaid veel harjutada. Veelgi parem kui keegi targem ja kogenum oskaks juhendada. Kindlasti on veel mustmiljon väikest nippi mida tähele pannes saab suusatamist veelgi nauditavamaks muuta. Minu huvi on neid nüüd avastama hakata.

Suusatamas

Astusin minu jaoks uude "elustiili" maailma. Umbes kolm aastat käisin iga talv A&T Spordis suusasaapaid proovimas. Üks aasta käisin isegi soomes suusamessil. Lootuses omale head suusasaapad leida. Meil ei olnud kaubandusvõrgus suusasaapaid mis mulle korralikult jalga oleks mahtunud. Lumelaudamist alustasin ka sellest, et juhuslikult kohtasin lumelauasaapaid mis mulle juhtumisi jalga mahtusid. Nüüd oli  minu esimene kohtumine jalgamahtuvate murdmaasuusasaabastega.

Vabandusi otsides vabadust ostes. Kuidagi valus oli külmade ja lumiste ilmadega toas istuda. Muidugi oleks saanud jooksma minna, aga murdmaasuusatamine sellistes talvistes oludes tundus olevat sobivam tegevus. Seda enam, et see oli väikene "elustiili" unistus. Käia õhtuti ja nädalavahetustel võimalusel suusatamas. Ülekehatreening värskes õhus. Tundus justkui ilus idee.

Nüüd on see võimalus olemas. Käisin proovisin imiteerida seda mida sportlased telekas teevad. Suusatavad sujuvalt lenneldes mägedest üles ja alla. Siinkohal tuleb reality check. Kui sul pole eluseeski olnud varem võimalust korralikult murdmaasuusatada ega mäleta sõnagi sellest, et keegi kunagi koolis oleks suusatamist õpetanud, siis on suuskadel mäest üles ja allasaamine küllaltki inspireeriv tegevus.

Ma olen täis indu, et lahendada see müsteerium mis imekombel on see võimalik, et keegi suudab uisusammul mäest liueldes üles sõita. Täna ainult imestasin, kuidas pea ilmvõimatu on natukenegi suusatamise moodi liigutustga mäest üles liikuda. Keppidega toetasin ja suuskadega tegin vaikselt jalg jala ette V-tähti.
Mäkke jõudes pühkisin otsaeest higi ja pistsin nägemisprillid tasku. Ähkimisest ja puhkumisest olid prillid täiesti udused.
Mäest alla tuhisedes mõtlesin endamisi, miks ei ole kõigi puude ümber pehmendusi pandud. Nad tundusid kuidagi eriti kiirelt ning lähedalt minust möödumas. Julgust ei lisanud grammigi asjaolu, et kiiruse kasvades hakkasid suusaninad justkui vasakule-paremale vibreerima ning põlvedesse tekkis tunne, et mina küll seda kaadervärki enam väga ei kontrolli.

Ootan huviga juba järgmisi suusakordasid, et natukenegi hakata aru saama mis moodi nende laudadega on võimalik metsaradadel liigelda.

Hea uudis algajatele "budget" suusavarustuse otsijatele on see, et meil on hetkel kaubandusvõrgus küllaltki arvestatavad allahindlused suusavarustusele. Või õigemini ajutiselt on vähendatud ülehindlusi.

Viide: Pulleritsu spordi ja suusablogi
Viide: SA Holstre-Polli Tervisekeskus