Helkuriga viisakad "rattaga tööle” püksid

Esmapilgul nagu tavalised viisakad püksid millega kannataks isegi igapäevaselt tööl käia.

Küll aga ei tea paljud kolleegid, et nendes pükstes võib end peita vinge jalgrattur.
Enamvähem kohe kui kell on saanud 17:30 hakkab nende pükste kandja nihelema ning käärib sääred üles. Korralikud igapäevapüksid saavad korralikeks igapäeva linnasõidu rattapüksteks.

Muud vägapalju erilist polegi, kui see, et säärte sisekülgedele ning sisemiste taskute äärtesse on õmmeldud helkurid. Mitte, et meil liikluseeskirja järgi ei peaks jalgrattal olema helkurid küljes, kuid veel lisaks helkurid pükstel on abiks igaljuhul.

Niikuinii rattasadulasse istudes on suveõhtutel kasulik sääred natukene üles käärida, et mitte pükse ketivahele unustada. Väga lähtne DIY (Do It Yourself) ehk isetegemise võimalus oma igapäevapüksid ja  rattasõidud õhtuses linnas natukenegi kaasliiklejatele nähtavamaks teha.

Viide: bookofjoe – Bike-to-Work Pants

Kadunud kõrvaklapimummu

Ma üldiselt siiani väga ei ole asju ära kaotanud. Küll aga juba päris mitmendat korda on mul ära kadunud üks “mummu”. Ma ei tea mis selle asja nimi on eesti keeles ning ma ei tea kust neid juurde saab.

Tegemist on telefoni kõrvaklappide kummist vidinaga mis läheb kõrva sisse. Neid tuli alguses komplektis vist 2 või 3 tükki kaasa, aga aja jooksul on nad kõik kuhugile tänavale jäänud. Taskust kõrvaklappe välja võttes on need kummist mummud väga altid maha pudenema. Suure tõenäosusega teevad nad kadumise katset just siis kui sa oled kiirel sammul rahvarohkes kohas kõndimas. Eriti just siis on seda mahakukkunud mummut kõige keerulisem uuesti maast üles leida.

Metsloomad üldjuhul proovivad oma kasuka selliselt värvida, et nad ümbriteseva loodusega hästi sobituks. Urbaniseerunud inimese kõrvaklapimummud on samuti ilusasti hallid tehtud. Halli kiviklibuse asfalti pealt on neid ikka väga raske leida. Põgenemiskatse ja maskeerumine tuli ühel mummul täna järjekordselt väga hästi välja.

Kui neid peaks kuskil müüdama, siis saaks uued osta. Siiani pole veel silma hakanud, et neid kuskil müüdaks. Koss Spark Plug’ide jaoks on tagavara mummud olemas. Umbes 10 eurot pakk.

Stonecreek Huskytouren

Pikk nädalavahetus, ehk põhjapool Rootsit koerasitta koristamas. Uskumatult arulagedalt lahe nädalavahetus. 1500km roadtrippi ja lõputult palju tupsununnutamist. Seal olid need samad koerad kes suvel Berliini lähistel süüa ja kasimist tahtsid.
Kelgukoerad on ülilahedad ja üliarmsad. Kes ei usu, peaks ise proovima kohati karvapalli meenutava koeraga lumes mürada. Või sellest lahedusest arusaajad on lihtsalt mingi imelik hulk inimesi kes võivad lõputult koertega tegeleda ja nendega õues ringi joosta, arvates, et selline tegevus on üks parimaid ajaviitmise viise üldse.

Üks öö laevasõitu. Üks päev autosõitu ning olimegi ligi 700km kaugusel Stockholmist. Keset eimidagimaad, kus iga poole tunni tagant jooksevad põhjapõdrad teele ning lumi ulatub märtsikuu lõpus rohkem kui põlvedeni.

Kelgukoerad on seal tööl. Nende endi kehakeel ütleb, et paremat tööd on raske leida. Kui kelgukoer kelgu ette panna, siis innustunumat töölooma annab leida. Nad lausa ootavad ega jõua ära oodata, et saaks ükskord kelgu ees metsa jooksma. Nende eluunistus. Muudmoodi nad ei oska. 
Käisime vaatamas kuidas neil läheb. Läheb väga hästi. Kõik on kohevas karvas ning iga päev saavad nad joosta nii kiirelt kui jalad vähegi kannavad. 43 koera on igapäevaselt kelgu ees ning sahistavad mööda metsi. Tehakse päevaseid matku ja nädalasi ekspeditsioone. Elatakse, ööbitakse ja süüakse metsas. Päevi võibolla teisi inimhingelisi nägemata. Vaid sina, lumi ja koerad.

Kuna enamus koeri olid päevad läbi sõidus ja lõbutsesid metsas, siis meil jäi vaid üle päeval koerte kodusid koristada ning töömeestele õhtul koju jõudes maitsvat sööki ja jooki ette kanda. Näljased 47 koera tahavad peale pikka tööpäeva õhtul ikka korraliku keretäie süüa.

Lisaks toitmisele ja kasimisele võtsime hingeasjaks tegeleda nelja pensionäriga. Nelja koeraga kel juba vanust sealmaal, et pigem lubatakse neil päeval kodus külitada, kui et neid hommikul pakasega kelgu ette rakendatakse. Noored tahtmist täis kutsikad on vanemate olijate kohti hakanud kelguees üle võtma. Noortel on oluliselt jõudu juba rohkem ning kogemusedki on vanemate olijate käest piisaval määral omandatud.

Pensionäridega tegime pikki matku, et nemad ja meie isegi saaksime end piisavalt värskes õhus liigutada. Vahepeal oli jalutamise tempo tänu hakkamist täis koertele nii üleval, et higi lausa voolas mööda selga alla. Koerad muudkui sikutasid kiiremini ja kiiremini meid nendega kaasa tulema. Lausa lust oli niimoodi mööda metsi ja järvesid kõndida. Küll aga olid meie liikumistrajektorid omajagu piiratud. Kõndida sai vaid kas lumesaani või koerakelgu jälgedes. Nii kui saanijäljest kõrvale astusid olid ülepõlve paksus lumes. Vaid kinnitallutud radadel sai tavaliste jalanõudega liikuda. Rajalt kõrvale minemine oli täiesti välistatud, sest nii sügavas lumes on pea võimatu kõndida.
Ilmekalt illustreerib seda allolev pilt, kus seisan oma jalgadel. Ei toetu põlvedele. Astusin vaid korraks kogemata saanirajalt kõrvale. Kõrval koer seisab endiselt rajal mis teda kannab. Lumi oli tõsiselt paks.

Harvd ei olnud juhused kus kiirelt kõndides üks jalg sattus saaniraja äärele ning kukutas su seetõttu kiirelt lumme pikali.

Nagu 3-4 trepiastet oleks ühe korraga ühe jalaga allapoole astunud.
Kelgukoertega on veel see tore lugu jalutama minnes, et neil ei paista mitte midagi selle vastu olevat, kui sa innustad neid hoopis sind ennast jalutama tirima. Kutsusin sellist liikumisviisi “Twin Engine Dogpower”. Rakendades koerajalutajale kaks jalutatavat koera rihmülekandega jalutaja püksirihma külge, võis küllaltki muretult vaikselt jalgu üksteise ette tõsta. Ilma, et oleks pidanud väga enese edasitõukamise pärast muretsema.

Kahel kelgukoeral on piisavalt jõudu, et 90 kilost volaskit mööda lumist rada edasi vedada.

Päevad läbi värskes õhus koertega ringiliikumine on kindlasti väga hea võimalus igapäevastest kohati suhteliselt mõtetuna tunduvatest muredest puhkamiseks. Täesti teine maailm. Päris maailm. Igapäevaseid tegevusi dikteerivad päikesevalgus, välistemperatuur ning sademetu hulk. Mitte niivõrd rahavoog, investeeringud, nõupidamised, läbirääkimised ja kooskõlastused.
Täiesti teise ja hoopiski huvitavama dimensiooni looduses liikumisele annab see, kui lisaks koertele veel poole aastane beebi selga võtta ja jalutama viia.

Vastutusekoorem kasvab sisetundeliselt kohe mitusada protsenti. Liikumiskiirus aeglustub oluliselt. Mitte mingil juhul ei tohi komistada. Mitte ükski puuoks ei tohi hooletult pihta minna. Ninaalune ei tohiks beebil soovitavalt märjaks minna ning suunurgast tuleb vahepeal tatti pühkida. Varem vaevumärgatav külm tuul muutub kuidagi eriliselt vaenulikuks kaaslaseks.  Tavapärase jalutamise ohutunnetus muutub kardinaalselt.
Vahvad vandersellid olime sellegipoolest. Saime ilusasti hakkama ning lõpuks olid kõik roosad ja rõõmsad.

Ühel teisel päeval võtsime poeretke ette. Selleks, et natukene suuremasse toidupoodi saada, pidime sõitma edasi-tagasi natukene rohkem kui 100km. Küll aga see tee mida mööda me läksime oli midagi sellist mida polnud varem näinud ega kogenud. Väidetavalt Rootsi kõige kõrgemal asuv tee, mis on avatud vaid piisavalt heade ilmastikutingimustega. Poodi minnes me veel ei teadnud, kas ilm on üldse piisavalt hea, et me poodi minna saaksime.

Poetee vaade oli pehmelt öeldes huvitav. Nagu lumekõrb. Lõputud lumeväljad koos suurte lumedüünidega. Teeäärde olid lükatud mitme meetri kõrgused lumevallid mitme reana teeäärde tuuletõkkeks. Kuna sõidutee jooksis mööda mäeharja, siis pidevaks probleemiks on üle mäe puhuvad tuuled, mis tee täis tuiskavad.

Alumine pilt on tehtud teeäärse mitme meetri kõrguse lumevalli otsast ning niikaugele kui silm seletab, on kõikjal tühi lumevali. 

Mitte just kõige väiksema sahaga buldooserid hoiavad sealseid teid lumest puhtana.
Ja mis oleks Rootsis käik, kui sa ei ole võtnud õhtusöögiks lauale üht karpi Surströmmingut? Maakeeli tükki heeringat, mis on juba mitmeid kuid vaikselt maa-alla kaevatuna riknenud, ning siis lõpuks karpi pistetud ja lauale toodud.

Sellest surströmmingust on palju räägitud, kuid mul ei ole olnud õnne seda kunagi proovida. Nüüd on see vähemalt tehtud. Hype oli suurem kui asi tegelikult väärt oli. Ninakrimpsutajaid ja ahhetajaid-ohhetajaid on alati rohkem kui üks väikene heeringas seda vast väärt oleks. 

Teoorias idaalis peaks muidugi seda keedukartuli, krõbeleiva, sibulaga sööma, aga selleks, et aru saada mis see heeringas endast ise kujutab, said teda niisama ilma lisanditeta lahatud. Kui need luud oleks seest välja võetud siis lihana täiesti söödav. Keedukartuli kõrvale täiesti kõlblik. Ainult, et Surströmmingu karbist tulev soolane lehk vast esmasel haistmisel tõmbab vähe pidurit ja paneb mõtlema, et kas seda heeringat ikka peaks toiduna tarbima.
Kogemus sellegipoolest.
Kokkuvõtteks loo moraal see, et kui sa eestlaslikult talvel soojale maale ei taha sõita, siis mine metsa. Lumi on tore. Kui oma metsas ei ole piisavalt lund, siis võta ette väikene roadtripp ja mine naabermetsa. Metsas on tore. 

Tervislik X-Tee

Praegusel puhul on rahakotivarguse ohvriks langenud kodaniku jaoks kodanikuportaal eesti.ee vägagi kasulik ja tervislik. Esimese hetkega on pea võimatu leida infot selle kohta, kuhu peab minema ja mida tegema, kui on tekkinud vastupandamatu soov uuesti tagasi saada kõik riigi poolt välja antavad dokumendid.

Tervislik selle poolest, et kõikide asutuste külastamine ja uute dokumentide väljastamiseks avalduste esitamine on kasulik kodaniku tervisele. Läbi tuleb käia terve hulk erinevaid ametkondi, kirjutada terve hunnik suhteliselt samasisulisi avaldusi ning kui ühest kohast teise liikumiseks kondimootorit kasutada, siis kokkuvõttes on see tervisele hea. KMA teenindusbüroost Foorumi keskusest ARK Mustamäe büroosse ja tagasi teeb kokku juba poolmaratoni distantsi.

Vähemalt esmapilgul võhikliku e-riigi e-kodanikuna ei leidnud ma meie riigiportaalist kohta, kus ma saaksin kõiki avaldusi elektrooniliselt esitada, selle asemel, et mööda linna joosta ning käsitsi pabereid täita.

Ideaalis näeksin lahendust sellisena, kus minnes politseisse avaldust kirjutama, avaldusse märgitakse ära, et on varastatud kõik minu dokumendid. Loetledes üles nimekirja varastatud dokumentidest. Sellepeale politsei teavitaks kõiki ametkondi minu vanade dokumentide kehtetuks tunnistamisest ning samas seda sama varguse avaldust kirjutades saaksin panna linnukese, et politsei edastaks kõigile ametkondade minu nimel avalduse uute dokumentide väljastamiseks.

Hetkel on situatsioon, kus rahakoti varguse puhul sõltuvalt rahakoti sisust pean ma kodanikuna ise ükshaaval kõik oma dokumendid kehtetuks tunnistama. Minema politseisse avaldust kirjutama ning võtma terve järgmise päeva vabaks, et käia läbi kõik asutused ning anda sisse avaldused uute dokumentide väljastamiseks. See on päris aja- ja energiamahukas ettevõtmine.

Riigiportaal kirjutab:
Eestis on alustatud kuriteoohvrite abistamise süsteemi loomisega, välja on töötatud peamised tegevussuunad.

Ohvriabi - praktiline ja emotsionaalne abi kuriteoohvritele.

Ohvriabi koolitatud vabatahtlikud mõistavad kuriteoga põhjustatud praktilisi ja emotsionaalseid raskusi ning osutavad eri võimaluste kaudu - telefoni vahendusel, kodu külastamine või kohtumine kabinetis - sõltuvalt sellest, mis rohkem sobib, tasuta, konfidentsiaalset ja sõltumatut abi.

Ohvriabi võib pakkuda järgmist:

• vestlemisaeg
• kindlustuse ja hüvitisnõuetega seotud abi
• nõuanded isiklikuks turvalisuseks ja kuritegude vältimiseks
• vajadusel abi kohtus
• teave teiste asutuste kohta
• abi kriminaalmenetluses.

Ohviabi ühe osana võiks olla ka hilisemate dokumendiväljastamiste avalduste ja paberimajanduse kordaajamine või abistamine selles. Kirjutan politseis avalduse toimunud varguse kohta ning koheselt pöördun nö. ohvriabi poole ning selgitame koos kiirelt välja mis dokumendid on mul tarvis uuesti taodelda ning ohvriabi abiga saadame avaldused ja taotlused asutuste poole teele.

Riigiportaali kasutamisega on see väikene probleem, et kui mul ei ole enam ei ID-kaarti, ega panga paroolikaarti, siis on jube raske end tutvustada nendele vingetele e-keskkondadele. Ohvriabi töötajal võiks olla volitus mind näo järgi tuvastada ning koos minuga minu eest e-teenuseid kasutades kõik need avaldused elektrooniliselt ära täita. Ma ei saa ise sel hetkel varguse ohvrina kuidagimoodi riigiportaali sisse logida.

Kui igapäevaselt räägitakse e-teenuste kasutamisel enese ID-kaardiga autentimisest, siis suhteliselt veider tundub tõsiasi, et KMA sõnul kulub neil uue ID-kaardi trükkimiseks 1/12 aastast ehk kuni 30 päeva. E-riigis, kus kodanikud peaksid aktiivselt ja muretult e-teenuseid kasutama, ei tohiks elektroonilise isikutunnistuse väljaandmine küll sedavõrd kaua aega võtta.

Teine teema on riigilõivud, mis tuleb maksta dokumentide väljastamiseks. Need ei ole mitte väikesed. Võttes arvesse seda, et igakuiselt ei maksa me just mitte väikeseid protsente oma sissetulekust kogu selle ametkonna ülalpidamiseks.

Politsei on täidesaatva riigivõimu institutsioon, mis kuulub Siseministeeriumi valitsemisalasse. Politsei tagab avaliku korra, kaitseb inimeste ja organisatsioonide seaduslikke huvisid, tõkestab kuritegevust, teostab kuritegude kohtueelset uurimist, määrab ja viib täide karistusi oma pädevuse piires.

Võimalik, et see on väikene jonn, tunnen, et praegusel juhul riik ei osuta mulle teenust piisavalt kvaliteetselt. Meil on veel väga palju teha meie enda igapäevaste toimingute sujuvamaks muutmisel.

Siseministeeriumile annab riik minu finantseeringutest vahendeid kuritegevuse tõkestamiseks. Siseministeerium ostab seda teenust sisse Politseilt. Siseministeerium ja politsei leppisid suure tõenäosusega kokku, et millist teenust politsei siseministeeriumi poolt pakutavate vahendiste eest osutada suudab. Kuriteo ohvrina muidugi tekib mul trots, et kuigi ma teen igakuiselt suuri rahasüste riigi ülalpidamiseks, siis ikkagi ei suuda politsei oma ülesandeid kodaniku jaoks piisavalt edukalt täita. Antud juhul siis piisava efektiivsusega kuritegevust tõkestada.

Kui politsei ei suuda, siis kes veel? Alternatiivpolitsei, kes sama raha eest osutaks paremat teenust? Sõõrumaa ja G4S? Kui eraettvõtluses koostööpartner on laisk ja ei suuda kokkulepitud teenust osutada, siis üldjuhul lepingutingimuste rikkuja kannab lepingu mittetäitmisest tulenevad kahjud. Halvemalt juhul vahetatakse teenusepakkuja välja.

Hoolimata korrektsest riigi rahalisest toetamisest ei suudetud seekord kuritegevust riigis ohjeldada. Tuska teeb see, et ma pean ise ka veel kõik riigi tegematajätmisest tekkinud kahjud enda kanda võtma. Seda siis antud näite puhul eelkõige varastatud dokumentide väljastamisel riigilõivude tasumist. Maksan täie rauaga nagu ma ise oleks oma dokumendid ära kaotanud. Ei, nad ei kadunud. Nad varastati. Varastati sellepärast, et keegi kes oleks pidanud kuritegevust riigis kontrolli all hoida sel ajahetkel, seda ei teinud. Aga loomulikult nad ei vastuta kodaniku ees eriti millegiga teenuse ebapiisava osutamise eest.

- Uue ID-kaardi riigilõiv – 250 EEK
- - ID-kaardi väljaandmine 5 tööpäeva jooksul – 500 EEK
- Varastatud või tulekahju tagajärjel hävinud juhiloa duplikaadi väljastamise eest tasutakse pädeva riigiasutuse tõendi esitamisel riigilõivu 100 krooni.
- - Mootorsõiduki  juhiloa või selle duplikaadi väljastamise eest kiirtellimuse korras järgmiseks tööpäevaks tasutakse riigilõivu 800 krooni.

Politseist tuleb minna ja võtta see tõend paberi peal.

Uute juhilubade väljastamiseks on tarvis tervisetõendit mis ei ole vanem kui 2 aastat. Hind 250 –380 EEK

- Varastatud või tulekahju tagajärjel hävinud tunnistuse  (auto tehnilise passi) taastamine pädeva riigiasutuse tõendi esitamisel  – 150 EEK + 25 EEK teenustasu sularahas tasumise eest. Pangakaarti ei ole, sest see varastati ka ära.

See ei ole enam riigi teema, aga tõenäoliselt maksab midagi uute pangakaartide väljastamine ning mobiiltelefoni varguse puhul veel juurde kulu uue SIM kaardi väljastamise eest.

Õela kodanikuna tahaks, et keegi teine peale kodaniku oleks vastutav vargusest tingituna tekkinud kahjude eest. Või vähemalt politsei tunnistaks, et jah, me ei suutnud hoolimata kõigest oma ülesannete kõrgusel olla ning kokkuleppel riigiga me ei kasseeri sinult lisaks veel mitusada krooni riigilõivusid uute dokumentide hankimisel.

Ma endiselt ei tunne, et ma oleks midagi väga palju valesti teinud, kui ma läksin keset päeva ujuma ning panin oma riided lukustatud kappi.

 

Viide: Kuriteoohvritele kahju korvamine
Viide: Vargad, röövlid ja kelmid

Vargused KalevSPA veekeskuses

Kõigepealt head uudised. Käisin täna KalevSPA veekeskuses lõunaajal ujumas ja treening läks ülihästi. Toomas Luhats oma “Inimene suudab”  blogiga on väga motiveeriv. Suuresti tänu Toomase eeskujule ma end täna Kalevisse seadsingi.
Algaja ujujana palusin natukene abi ja nõuandeid kohalikult ujumistreenerilt, kes oli parasjagu lastele ujumistreeningut läbi viimas. Mul on kahtlus, et ma ei liigu vees piisavalt sujuvalt edasi. Kuna ma ujumisest palju ei tea, siis tekkis kahtlus, et kindlasti on midagi, mida ma saaksin efektiivsemalt ja paremini teha, et vees ökonoomsemalt edasi liuelda.
Abivalmilt treener palus mul näidata kuidas ma ujun. Kõndides ise mööda basseini äärt minu ujumise tempos kaasa. Väidetavalt kehahoiak oli väga hea. hingamine oli hea, jalgade töö väga hea. Kõige enam vajaks parandamist käte töö. Väidetavalt on käsi natukene pinges kätt veest välja tuues. Treener selgitas kuival maal, millised lihased peaksid töötama käsivarre veest välja toomisel ning millised siis kui käsi on vee all. Küünarnukk tuleb ette tuua. Kõlas loogiliselt. Vaja vaid harjutada. Seda ma tegingi. Ujumine sujus.
Kõik oli ülimõnus hetkeni, kui ma olin end juba peaaegu riidesse pannud, kuid ei leidnud kapist enam oma tavalisi optilisi nägemisprille. Üldjuhul ma pakin riided ilusasti kappi kokku ning panen prillid kõige peale riietele. Riidesse panema asudes prille riiete pealt mitte leides arvasin, et ju nad libisesid sealt ehk kapipõhja ja küll nad varsti välja tulevad. Mida aga kapis ei olnud, olid minu nägemisprillid. Päris veider.
Vaatasin kapi peale, vaatasin kapi alla – prille pole kuskil. Lootus sureb viimasena. Mõtlesin, et äkki siiski kuidagi mingil imekombel prillid kukkusid enne kapiukse sulgemist maha ja vahepeal koristaja viis nad ujula administraatoritele. Vähetõenäoline, aga siiski.
Panin jope selga ja pistsin käe jopetaskusse, et telefoni pealt kella vaadata. Mida enam polnud, oli mu telefon. Kiire otsing seljakotti, ning mida polnud, oli rahakott, mis veel ujuma minnes oli seljakoti põhjas lebamas.
Kuna ujula ukse peal oli silt, et palun kindlasti kontrolliga kas kapi uks sai korralikult kinni, siis enne ujuma minekut ma seda ka tegin. Uks oli kinni. Ujumast tulles oli uks samuti kinni.
Ega midagi. Läksin oma jutuga administraatori juurde ja rääkisin oma loo ära. Neil oli ilusasti blankett olemas avalduse tegemiseks ning kirjutasin kiirelt seletuskirja mis täpselt juhtus. Millal tulin, millal varguse avastasin, millisest kapist ning mis on kaduma läinud.
Kuna nad on ilusasti oma ujula kasutuskorras ilusasti ära öelnud, et

• Ära jäta isiklikke asju, käepaela ja väärtesemeid valveta. Administratsioon ei vastuta riietusruumi või -kappi jäetud asjade, valveta jäetud isiklike ja väärtasjade ning veekeskuses rikutud ujumisriiete eest.
  
• Väärtasjad, dokumendid, raha ja muud väärtuslikud esemed on võimalik jätta kassas olevasse hoiukappi. Hoiukapi võti jääb veekeskuses viibimise ajaks administraatori kätte.

siis neil ei olnudki muud teha, kui mind lohutada, et tehnik tuleb ja uurib kapiukse sulgemise logisid ning nad annavad teada mis nad teada said. Soovitasid kindlasti ka politseisse avalduse teha.
Abivalmid administraatorid lubasid mul lauatelefoni kasutada, et kõigepealt mobiiltelefoni SIM kaart sulgeda, pangakaardid sulgeda, ID kaart kehtetuks tunnistada jne.
Kaduma olid läinud esimesena avastatuna:

• optilised nägemisprillid,
• mobiiltelefon Nokia N79.
• Rahakott koos
• ID-kaardiga,
• kahe pangakaardiga,
• panga koodikaardiga,
• juhilubadega,
• auto tehnilise passiga,
• ligi 500 krooni sularaha,
• rahvusvahelise tervisekindlustuse poliisikaardi ning
• mõnede märkmepaberitega.

Alati oleks saanud halvemini minna. Autovõti oli alles jäetud. Korterivõtmed olid autos.
Nüüd bürokraatiast, paberimajandusest ja lõputust ootamisest.
Kõigepealt helistasin oma telefonile, et kohe kiirelt pättidega kokkusaamine kokku leppida. Telefon andis kinnist tooni. Ju nad tegid kokkuleppeid juba kellegi teisega.
Järgmisena kõne mobiilioperaatori klienditeenidusse. Ma ei tea kas mina olin kärsitu või aeg tundus tohutult venivat aga ma ei jõudnud ooteliinil oma järjekorda ära oodata.
Tegin kõne mobiilioperaatori äriklienditeenidnuse numbrile. Jälle ooteliinil. Seekord vast kõigest pool minutit. Telefoni SIM kaart sai suletud.
Järgmisena oleks tahtnud panka helistada. Panga ühtegi abiliini lühinumbrit aga peast ei teanud. Adminitraatoritel polnud ka ühtegi pangakaarti käepärast, mille pealt abiliini numbrit vaadata.
Kõne politsei numbrile 110. Tere ja rääkisin just juhtunu lühidalt ära. Palusin, et kas nad saaksid mind aidata ID kaardi kehtetuks tunnistamisel? Politsei kahjuks ei saa sellise küsimusega kuidagi kodaniku muudmoodi aidata, kui nad andsid mulle ID-kaardi abiliini telefoninumbri. Küsides, et kuidas ma peak edasi toimima sellises situatsioonis, siis ainus soovitus oli see, et tuleks jaoskonda minna ja avaldus kirjutada.
Kõne ID-kaardi abiliini lühinumbrile 1777. Selle numbri vastamist ootasin ma kõige kauem, sest ma ei teadnud enam peast ühtegi teist numbrit kuhu veel helistada. Kahe minuti jooksul ei vastanud mulle sealt keegi. Loobusin.
Vahepeal olid abivalmid ujula administraatorid välja otsinud panga kliendiinfo numbri. Järjekordsed paar minutit ooteliinil ootamist, sest kõik liinid olid parasjagu pidevalt hõivatud. Panga teenindus oli parim. Pakkusid ise kohe võimalust ka ID-kaart kehtetuks tunnistada, juhul kui ma seda veel teinud ei olnud ning pakkusid ka kohe võimalust peale pangakaartide sulgemist samas uued kaardid lasta valmistada. Järgmine nädal pidavat valmis saama.
Helistamistega sai selleks korraks ühelepoole. Piinlik lugu, aga kui telefon ära varastatakse, siis ei ole enam väga palju neid telefoninumbreid kuhu üldse oskaks helistada. Kõik numbrid on ju nimedega igapäevaselt mobiiltelefonis.
Järgmiseks sammud kesklinna politseijaokskonda. Kõige ajamahukam ettevõtmine. Kõigepealt elavas järjekorras, et üldse kellegi jutule saada, sest vastuvõtus olid järjekorras veel mõningad vene noormehed kes olid uurija juurde tulnud, kuid nad ei suutnud meenutada mis oli uurija nimi, kelle juurde nad tulema pidid.
Lõpuks sain teada kuhu ma minema pean, et avaldust kirjutada. Muidugi oli ka seal elav järjekord, sest avaldusi võttis vastu vaid üks tädi korraga. Järgmised 20 või rohkemgi minutit ootamist. Suu kuivas, sest poolteist kilomeetrit ujumist võttis vedeliku tasakaalu organismis natukene allapoole keskmist taset.
Avaldust sisestamas oli üks politseinik tädi, kes oli tegelikult väga tore ja sõbralik. Kui ta küsis, et kus mul selline kole lugu juhtus, ning teada saades, et vargus leidis aset KalevSPA’s, siis ta vaid vangutas pead ja avaldas imestust selle üle mis KalevSPA’s küll toimub. Väidetavalt pea iga nädal tuleb keegi neile avaladust kirjutama KalevSPA’s aset leidnud varguse kohta.
Panime üheskoos vabas vormis juhtunu kohta seletuse kirja, lugesime kadunud varanduse üles ning kinnitasin kirjapandu õigsust.
Uurisin selle kohta, et kuidas me nüüd selles olukorras edasi liigume? Avaldus on kirjutatud, aga mis nüüd edasi hakkab toimuma? Kas keegi hakkab nüüd sellega tegelema? Kas ma ise saan veel kuidagi kasulik olla või kaasa aidata millegiga?
Sisuliselt ma tõin politseile värsked jäljed aset leidnud varguse kohta ja lisaks jätsin nende käsutusse jälitusseadme mis asub suure tõenäosusega vastsete varaste valduses. Nende poolt oleks olnud tarvis vaid natukene initsiatiivi, et operatiivselt kahtlusalused kinni nabida.
Pättidel oli minu telefon. Nad on selle telefoniga mõne kohaliku mobiilioperaatori võrgus. Nad teevad selle telefoniga kõnesid. Piisaks vaid politseionude jaatavast sõnast, et paari minutiga välja uurida, kus mu telefon hetkel asub ning kellega ja millest mu telefoniga parasjagu räägitakse. See ei ole tänapäeval niiväga hi-tech ja rocket science. Politseionud ja tädid teavad seda väga hästi. Vaja on vaid piisavat huvi selle olukorra lahendamiseks.
Politseitädi vaatas mulle vaid tühajde silmadega otsa ning ütles: “Olgem ausad, enne homset ei toimu siin midagi. See avaldus läheb uurijale ja ehk ta homme vaatab seda”.
Siiski oli mul siiras huvi selle kohta, kes on see uurija kes minu avaldusega tegelema hakkab? Millal ma saan teada kes ja millal minu probleemiga tegelema hakkab? Mulle soovitati homme pealelõunat helistada, lootuses et ehk uurija on selleks ajaks jõudnud seda avaldust vaadata.
Kuna “minema jalutasid” ka autojuhiload ning auto tehniline pass, siis nende uuesti väljaandmiseks on vaja samuti võtta tõend politseist, et mu eelnevad dokumendid on varastatud. Millegipärast ei saanud seda avaldust aga kohe võtta. Selle avalduse jaoks paluti jällegi homme kesklinna politseijaoskonnast läbi astuda ja siis väidetavalt mulle vormistatakse see paber millega ARK’sse minna.
Täna sai uus telefoni SIM kaart hangitud. Jällegi natukene paberimajadust sellega. Telefon sai “musta nimekirja” pandud. Teoorias peaks mu endine telefon nüüdseks  olema kasutuskõlbmatu Eesti mobiilsidevõrkudes.
Homme tuleb veel:

1. silmaarsti juurde minna, et
1. lasta oma silmad üle kontrollida ja
2. uued prillid tellida.
2. Kodust pass üles otsida ja
3. kodakondsus- ja migratsiooniametist läbi käia, et
1. uus ID-kaart tellida.
2. ID-kaardi jaoks uus pilt teha?
4. Politseist avaladus võtta ja
5. Autoregistrikeskusse minna, et
1. uus auto tehniline pass saada ning
2. uued juhiload tellida.

Järgmine nädal peaks pangakaardi kätte saama. Järgmine nädal on kaks korda välismaal käimist ning ühe nedest kordadest oma autoga, mille tehnilist passi mul veel ei ole ning välisriiki kaasa võtma juhiload mida mul ei veel ei ole.
Tundub, et ma ei ole ainus.
Viide: Suurärimees Luik varastati ujulas paljaks
Viide: Majanduskriis on jõudnud ujula riidekappi

Mõned kommentaarid Õhtulehe artikli kommentaariumist.

19:07 03.01.2009
merilyn: inimesed te pole ise süüdi seal on järjepidevalt sama jama merilyn79@hot.ee
Minu eme ja isa käisid ka seal ujumas ja isa kapist varastati rahakotist raha ära. Sama moodi uks ei avanend kui isa ujumast tuli ja turvamees tegi ukse talle lahti. Isa ütles , et tema ei jätnud kindlasti ust lahti sest seinal oli silt vaadake et uks oleks kinni. Kui isa avastas et raha on läind läksid nad ujulasse tagasi ja neile öeldi et väärt asjad tuleb panna seifi , kui isa küsis kus see silt siin on et tuleb panna vastas tädi et oi ei tea koguaeg oli siin aga nüüd on kuskile kadund. Ei taha küll otse süüdistada aga turvamees tunduski isale kõige selle juures kõige kahtlasem vend. Kui ma direktorile helistasin ja isa asja uurisin ütles pr. evelyn mulle et eks tulge kohale ala kui tahate ja vaatame kaamerast aha ega riietusruumis ju kaamerat pole
Soovitan teil mitte väärtasjad koju jätta vaid hoopis mujale ujuma minna
Merilyn
--------------------------
20:01 03.01.2009
veekeskuse külastaja:
mul läks umbes kuu aega tagasi kapist telefon ja rahakotist raha. vähemalt dokumendid jäeti rahakotti alles. kirjutasin ka kaebekirja spa juhatajale, aga vastus oli selline, et ise olin süüdi kuna nemad ei vastuta kappi jäetud asjade eest. väga imelik tegelikult, kas peaks siis nt a la 2000 kroonised kingad ja jope basseini kõrvale kaasta võtma:S
-----------
Kontorisse tagasi jõudes mainisin juhtunut kolleegidele. Nädal või kaks olevat kellegi tuttava lapsel KalevSPA’st väidetavalt kapist kõik ära varastatud. Sealhulgas riided. Ühe kolleegi lapsel olevat alles hiljuti KalevSPA riietusruumi kapist mobiiltelefon varastatud. Uskumatu!

DigiTV taskus

Vähem kui aastapäevad tagasi alustasid EMT ja Levira koostööprojekti mobiilse DigiTV edastamiseks. Tegemist oli siinmail tollal täiesti uue tehnoloogiaga mida avalikult katsetama ja proovima asuti. Esialgse plaani kohaselt pidavat EMT ja Levira DVB-H piloot kestma kuni 2008 aasta lõpuni. Meediast pole küll kõrva jäänud kuidas neil piloot õnnestus või milliseid järeldusi nad sellest ettevõtmisest tegid. Küll aga sain väikese üllatuse osaliseks kui ükspäev Nokia N96’ga avastasin, et EMT ja Levira DVB-H pilootprojekti osad kanalid on nähtavad ka Tele2 kliendtidele. Täiesti tasuta.

Kui sul juhtub taskus olema DVB-H toega telefon (näiteks Nokia N77 või N96) ja EMT või Tele2 SIM kaart telefonis, siis suhteliselt suure tõenäosusega Tallinna kesklinna piirkonnas õnnestub sul telefoniga telekat vaadata. Saated jooksevad otse eetris. Hetkel nähtaval ETV, ETV2, Kanal2, Kanal11 ja Kanal Seitse.

Kindlasti on mustmiljon neid kodanike, kes väidavad, et lukuaugust telekavaatamine on paras enesepiinamine. Omast kogemusest parema puudumisel on telekavaatamise kogemus täiesti talutav. QVGA, 320 x 240 pikslit mahutav telefoniekraan mängib koos subtiitritega filme maha piisavalt teravalt, et ekraani alt äärest jõuaks teksti lugeda ning sama ajal saates toimuvat jälgida. Ajaviiteks täiesti toimib.
Sportlikust huvist tehnoloogia vastu telefoniekraanilt oli Euroopa sisemeistrivõistlusi kergejõustikus vaadata omajagu tore. Kui kõrvaklapid on peas ja telefon käes, siis tekib veider tunne nagu tõesti oleks koguaeg päris telekas sinuga kaasas. Olulise pildi ja info saab väga edukalt kätte.
Bussis hommikul hommikutelevisiooni vaadata? Miks mitte!?
Kellel hetkel veel DVB-H toega telefoni ei ole, siis vähemalt teoorias on võimalik tavalisele telefonile juurde osta juhtmevaba DVB-H Mobiil-TV vastuvõtja (SU-33W), mis omakorda üle bluetoothi edastab telepildi ilma DVB-H antennita telefoni. Märkasin, et näiteks Nokia N79 menüüs olevas “Download” rakenduses on võimalik alla laadida Mobile TV rakendus, et seda siis välise DVB-H vastuvõtjaga kasutada.
Viide: Levira – Telepilt taskus
Viide: EMT - DVB-H – Digital Video Broadcasting – Handheld
Viide: EMT ja Levira käivitasid mobiiltelevisiooni pilootprojekti

Google Tasks mobiilis

Mõningat aega tagasi lisas Google töökas kollektiiv Gmaili e-maili keskkonnale ühe minu jaoks toreda ja mugava lisavõimaluse. Nimelt saab otse Gmaili postkastis mugavalt pidada nimekirja kõigist neist ülesannetest mis lähiajal või kauges tulevikus tuleks ära teha.
Tihtilugu potsatab e-maili postkasti erinevaid ülesandeid mis tahavad ühel või teisel viisil elluviimist. Hea mugav on see, kui saab kohe samas aknas e-mailist vajalikud tegevused välja noppida ning kohe ülesannetena kirja panna.
Kellel ühest nimekirjast väheks jääb või tunneb vajadust mitmete erinevate nimekirjade koostamise järgi, siis kõik see on Google Gmaili keskkonnas täiesti võimalik. Pea või poenimekirja toiduainete kohta, mis on tarvis õhtusöögilauale tuua.
Kindlasti on paljud ülesandeid sellise iseloomuga mille täitmiseks ei piisa arvuti taga olemisest. Just selliste arvutist eemal täidetavate ülesannete jaoks on Google loonud kasutajaliidese mobiiltelefoni abil ülesannete haldamiseks.
Google Gmaili keskkonnas sisestatud ülesannetele pääseb mobiiltelefoni vahendusel ligi, kui minna telefoniga aadressile:
mail.google.com/tasks
Nii nagu arvutiekraanil, saab kiirelt hea ülevaade kõigist tegemata ülesannetest ning samuti sealt samast saab märkida juba tehtud ülesanded teostatuks.
Tegevuste nimestik on pidevalt sünkroonis nimekirjaga millele pääseb ligi arvuti vahendusel. See tähendab seda, et telefoni vahendusel sisseviidud muudatused kajastuvad koheselt ka arvutist ligipääsetavas nimistikus.  
Kellel telefoniklahvistiku kasutamine väga kiirelt ja mugavalt tuleb, siis otse telefoniekraanilt võib uusi ülesandeid väga edukalt veelgi nimekirja lisada.
Mitme erineva ülesannetenimekirja kasutamise puhul saab samuti valida millisesse nimekirja telefonis märgitud ülesanded kuuluma saavad.
Peaaegu oleks unustanud. Kõigil ei pruugi kohe “Tasks” ehk üleannete nimestik olla nähtav Gmaili keskkonnas. Põhjus selles, et tegemist on veel uue teenusega mida veel testitakse. Julgemad kasutajad, kes on nõus eksperimenteerima ja uusi asi proovima, saavad “Tasks”’i ülesannete nimistiku nähtavaks teha, kui nad valivad Gmaili seadete (“Settings”) menüüst alamjaotuse “Labs”.

Kohe ülevalt teine Gmaili eksperimentaalne lisavõimalus on “Tasks”. Võimaluse aktiverimiseks märkida valik “Enable”.

Kõigi uute võimaluste nimistiku lõpus on nupp “Save Changes”, mis salvestab tehtud muudatused.
Kui kõik läks edukalt, siis peaks Gmaili postkasti vasakusse ekraaniäärde tekkima link “Tasks”, mis võimaldabki tegevuste nimekirja koostamist.
Viide: New in Google Labs – Tasks
Viide: Gmail Tasks
Viide: Google Tasks – Tasks Overview

Mobiilimakse

Vahel ma üllatun, kui ma kuulen, et paljud pole kuulnud sellisest mugavast võimalusest nagu Mobiilimakse. Sisuliselt on see imelihtne teenus, mis võimaldab täiesti tavalise mobiiltelefoniga ilma mingeid erilisi seadistusi tegemata ühelt pangakontolt teisele raha kanda. Kogu rahaülekande protseduur võtab kõige rohkem aega 30 sekundit ning pank ei küsi sellise ülekande eest sentigi.

Mobiilimaksete tegemiseks tuleb korraks internetipangast läbi astuda ning öelda pangale: “palun tehke nüüd nii, et minu mobiiltelefoninumber oleks seotud minu pangakontoga”. See tähendab seda, et kui keegi üritab sinu telefoninumbrile raha kanda, siis reaalselt läheb see raha otse sinu pangakontole. Kui sa teed mobiiliga mobiilimakse teisele mobiilinumbrile, siis võetakse see raha sinu pangakontolt ning kantakse teisele mobiilimaksega soetud pangakontole.

Nii mobiilimakse tegijal, kui vastuvõtjal peab olema sõlmitud pangas mobiilimakse leping. Rahaülekande tegemiseks piisab vaid sellest kui tead saaja telefoninumbrit.

See on ülilihtne viis rahaülekannete tegemiseks eraisikute vahel. Kasutan seda võimalust praktiliselt igapäevaselt. Lõunaaeg mitmekesi sööma minnes juhtub tihtilugu, et teenindajal läheb teinekord päris sassi, kui 8 inimest tellisid söögi ning ta peab hiljem igaühele eraldi arve väljastama. Kaheksa eraldi arve tasumine võtab samuti küllaltki palju aega, kui kõik hakkaksid oma arveid kaardiga tasuma.

Oluliselt lihtsam ja ajaliselt kiirem variant on see, kui üks sööjatest maksab kaardiga kogu arve ning siis ülejäänud 7 teevad samal ajal talle mobiilimakse oma lõunasöögiarve ulatuses. Tihtilugu jõuab mobiilimakse tehtud juba varem, kui see üks inimene jõuab pangakaardiga kõigi söökide eest maksta.

Väiksemas seltskonnas selline kuludejagamine ja rahaülekannete tegemine toimib mobiilimakse vahendusel väga kiirelt ja mugavalt. Mis iganes need kulud siis ei ole, mida tuleb jagada.

Kindlasti tekib küsimus, et kui turvaline on sellise rahaülekande tegemine? Telefone ikka kaotatakse ja tekib kahtlus kas igaüks saab minu telefoniga minu pangakontolt raha kanda? Päris nii ebaturvaline see lahendus siiski ei ole. Nii nagu pangakaardiga ülekande tegemiseks on vaja füüsiliselt pangakaarti ning PIN koodi sinu peas. Mobiilimakse puhul asendab füüsilise pangakaardi sinu mobiiltelefon ning ka mobiilimaksete tegemiseks tuleb ülekande kinnitamiseks sisestada PIN kood.

Mobiilimakse puhul saab samuti määrata limiidid millest suuremat summat ei saa päevas või kuus kaardilt kulutada. Isegi kui sa kaotad oma telefoni, siis mobiilimakse tegemiseks peab teadma mobiilimakse lepingus määratud PIN koodi ning isegi PIN koodi teades ei saa teha suuremasummalist ülekannet, kui mobiilimakse lepingus määratud. Seega maksete tegemise turvalisus on päris mitmetasemeliselt kaetud.

Veelgi paranoilisemad telefonikasutajad võivad oma mobiiltelefoni veel seadistada selliselt, et telefoni klahviliku mahavõtmiseks tuleb sisestada turvakood ning telefoni sisselülitamiseks peaks telefoni ALATI küsima SIM kaardi PIN koodi.

Kuidas mobiilimakset teha?

Mobiilimakse tegemiseks tuleb telefoni ekraanile sisestada mobiilimakse teenusenumber 1214 ning eraldada see tärniga * mobiiltelefoninumbrist, millele soovite raha kanda. Sinna järgi veel omakorda märkida summa mida soovite saajale kanda ning vajutada telefonil helistamise nuppu.

1214*raha saaja mobiili nr*kroonid*sendid

Näiteks kui soovite kanda 87 krooni 25 senti sõbrale, kelle telefoninumber on 53662943, valige 1214*53662943*87*25 ning vajutage helistamisnuppu.

Automaatvastaja räägib sulle üle, kuidas ta sinu soovist aru sai ning palub sul kinnitada ülekande PIN koodiga.

Nii lihtne see ongi!

Oluliselt keerulisem pole ka internetipangas mobiilimakse lepingu sõlmimise protseduur. Lepingu sõlmimiseks tuleb vaid mõned klõpsud teha. Sisestada oma telefoninumber, määrata PIN kood tehingute kinnitamiseks ning öelda millised on ülekannete limiidid.

Swedbanki näitel internetipanka minnes tuleb ülevalt menüüst võtta “Igapäevapangandus”

Seejärel vasakust äärest “MOBIILITEENUSED” ja selle alajaotusest “Mobiilimaksed”.

Sellelt lehelt leiab juba täpsemaid juhiseid selle kohta mis see Mobiilimakse ikkagi on ja kuidas see toimib. Lepingu sõlmimiseks on pole vaja muud teha, kui vajutada lingile “Sõlmin mobiilimakse lepingu >>”

SEB pangas pole asi keerulisem. U-netist tuleb võtta menüüst “Lepingud” –> “Mobiil…” –> “Mobiilipank”

Lepingu sõlmimisel tuleb samamoodi ära määrate telefoninumber, PIN ja ülekandelimiidid.

Viide: Mobiilimaksete korduma kippuvad küsimused (KKK)
Viide: Swedbank - Mobiilimaksed
Viide: SEB – Ülekanne mobiilimaksega

Firmaspordi nädalavahetus

Üks tore seltskond on käima lükanud ühe järjekordselt toreda spordiürituste sarja. Seekord sai nädalavahetusel osa võetud Firmaspordi talimängudest Tartus, Otepääl, Käärikul ja Kuutsemäel.

Kolmepäevane “maraton”üritus algas Reede keskpäeval Tartus Lõunakeskuse jääväljakul “kiiruisutamise” võistlusega. Ligi 150 osalejat lasti kuue võistleja kaupa starti, et siis meeste arvestuses 300 meetrit ringiratast võidu uisutada. Iseenesest pole seal midagi “väga” kontimurdvat. Seekord ei olnud ka kuulda, et keegi oleks mõnd konti murdnud. Kui just igapäevaselt jääpeal uisutamisega ei tegele, siis päris ilma harjutamata võõraste uisulaenutuse uiskudega võistlema minna on natukene ebalev. Seda enam, et Tallinnast minemisega jäime natukene hiljapeale ja seega esimene kokkupuude jääga oli kohe otse starti minemine.

Osad võtsid asja muidugi tõsiselt ja olid starti tulnud päris nende pikkade kiiruisutamise uiskudega ning selga pannud kapuutsiga üleni liibuva uisukostüümi.

Väga palju pole vast nuputamist kes seekord sel kiiruisutamise etapil võitjaks tuli.
Nii kui Tartus ürtus läbi sai, siis pakkis kogu see mitmesajapealine seltskond end autodesse ja pani Tehvandi suusastaadioni poole teele. Järgmiseks oli suusasprindi etapp. Minu elu esimene päris suusavõistlus. Ajavõtuga ja puha.

Samal ajal sadas väljas vihma ning auto termomeeter näitas +2’C sooja. Väga tore oli sellegipoolest. Järgmiseks aastaks ehk oskab juba natukene valmistuda, sest siiani polnud veel kordagi rõhku pannud sellele, et suusatama peaks väga kiiresti. Hooga tahtsid jalad all laiali vajuda, sest kätega polnud harjunud nii kiirelt tööd tegema. Algajate värk.

Spordiürituste kavva mahtus samal õhtul veel sporditeemaline mälumäng. Kuna ma siiani olen eelistanud ise sporti teha, selle asemel, et jälgida kes ja kus mõne tulemuse on saavutanud, siis seekord oma viktoriinitulemustega jäime keskpärase tulemusele.
Üheks pisikeseks isiklikuks eesmärgiks antud võistlustel osalemiseks oligi soov võimalikult palju nädalavahetusel murdmaasuusatamist praktiseerida.
  Laupäevane päev oli Kääriku suusastaadionil võistlustena meeste 10km vabatehnikas ning pealelõunat 3x5km teatevõistus vabastiilis. Öösel mahasadanud lumi muutis nii autode kui suusatajate liikumise väljaspool peamagistraale küllaltki komplitseerituks.

Küll aga olid kohalikud rajameistrid niivõrd tasemel, et seni ma ei olnud veel niivõrd hea murdmaaraja peal veel varem eluski sõitnud. Värske rada oli tõmmatud öösel sadanud paksu lumekihi peale ja oli minu jaoks suisa ideaalne. Kohe hommikul rajale minnes oli enne mind vaid veel paar suusatajat rajal oma esimesed suusajäljed teinud.

Kogu päeva jooksul sai ikka päris mitukümmend suusakilomeetrit maha sõidetud. Viimane 5km ring sai võetud veel päris peale ametliku võistluspäeva lõpetamist päikeseloojangul, sest ilm oli niivõrd ilus, et lausa kahju oli suusaradadelt ära minna.
Samal ajal kui üks osa sportlastest/osalejatest mõnusasti suusaradu nautis, oli teine osa seltskonnast pallisaalis ning pidas tulisi heitlusi võrkpalliplatsil.

Kuuldavasti olevat seal päev otsa kõvasti võideldud. Kogu selle võitlemise ja võistlemise krooniks toodi maailma kõvemad võitlejad Otepää keskväljakule vaatamiseks. Andrus Veerpalu jõudis maailmameistrivõistlustelt koju ning talle korraldati uhke vastuvõtt Otepää keskväljakul. Kihutasime mis kihutasime, aga kohale jõudsime just vahetult selleks hetkeks, kui Andrus hakkas juba lavalt maha astuma. Politsei oli linnas liiklust korraldamas ning tükk tegu oli autoga tulijatel parkimiskoha leidmisega, kuna kõikvõimalikud teeääred oli vingete lumevallidega ääristatud.
Kaks viimast päeva oli vinge tamp peal olnud. Korraks sai pesema ja sööma ning juba ootas vahekokkuvõtete tegemise aeg. Ööklubis jagati kahe viimase päeva tublimatele auhindu ja meeneid.
Meenete jagamine läks sujuvalt üle “karjun sulle kõrva – karju mulle kõrva” -  “ma ikka ei kuule midagi” sotsialiseerumiseks kohalikus diskoteegis Comeback. Omamoodi kogemus seegi.
Firmasport on nagu multispordi üritus. Kolm päeva järjest, nii et koguaeg oled liikumises ning magada eriti ei jõuagi. Ööklubi sulgemise ja hommikusöögi vahele just üleliialt palju tunde ei jätkunud. Kell 8 oli hommikukohv ja väike võileib ootamas, et kohe seejärel kihutada Kuutsemäele mõõtu võtma slaalomisõidus.
Mitte et seal meeletult oleks suuri slaalominõlvasid võtta olnud, aga omajagu keeruline oli ikkagi. Keerliseks tegi slaalomisõidu osalejate arvukus. Kui sa stardid mäest allasõitmist 124lt stardikohalt, siis ei ole just palju lund jäänud slaalomipostide ümbrusesse. Lumisest nõlvast oli saanud üks vinge jäine liumägi, millesse lumelauakant ei suutnud olulisel määral endast jälge jätta.
Kuna jällegi oli slaalomist osavõtjaid 150 ringi, siis läks ikka päris mitu tundi enne kui selle spordialaga ühelepoole sai. Kolmanda päeva hommik ei olnud enam üldsegi mitte nii puhanud olemine, kui seda üldjuhul pühapäevahommikud pakuvad.
Kui siiamaani olid kõik võistlused olnud küllaltki sporditeemalised ning võisteldud sai erinevatel traditsioonilistel spordialadel, siis jäänud oli veel üks mitte nii traditsiooniline võistlus.
Reesõit. See ei ole üldse nii kerge kui see nime järgi tunduda võiks. Pingutuse poolest peaaegu nagu kolmveerandi Viljandi trepijooksu, mis on ikka suhteliselt tapja.
Kõigepealt tuleb reega mäest võimalikult kiirelt alla saada ning seejärel jälle uuesti tagasi üles. Tundib lihtne. Tegelikult üldsegi mitte.

Võistkonnas pidi olema 5 liiget. Nagu bobisõidus tuleb üheskoos alguses hoog sisse joosta ja reele hüpata. Hüppamisega on see väikene probleem, et kõik peavad seda suhteliselt ettevaatlikult ja osavalt tegema, sest vastasel juhul võib regi kaotada ajutiselt juhitavuse või muuta soovitud sõidusuunda. Sõidusuuna muutus omakorda toob omakorda kaasa lumevalliga kohtumise ning seeläbi olulise ajakaotuse.
Imekombel elusalt laskumise lõppu jõudes ja rege ümber pöörates tuleb asuda gravitatsiooni ja hõõrdejõudu trotsima, sest regi tahab tagasi starti tirimist. See tegevus jooksujalu sooritades paneb keha ikka väga aplalt hapniku tarbima.
Alloleval pildil on noorsandid, kes just jõudsid reega starti tagasi.
See pingutus niitis nad hoobilt.
Niipalju kui ma esmaspäeval kuulsin, siis enamus Otepäält tagasisõitnud autodes olnud inimestes magas juba enne kui auto jõudis Otepää linnapiirist väljapoole keerata.
Väga super ettevõtmine on Firmaspordi liigas osalemine. Isegi “telekamehed” olid kohal.