Kuidas iPhone 3G’st teha 3G modem

Kuulun veel selle vähemuse või sõltuvalt seltskonnast enamuse hulka, kelle sülearvutisse ei ole sisseehitatud mobiilse andmeside modemit. Sõltumatult asukohast sülearvutiga interneti pääsemiseks olen sunnitud kas telefoni või USB modemi arvutiga ühendama. Kõik on siiani kenasti toiminud.

Mõningat aega on olnud selles vähemuses, kes Eestis igapäevaselt Apple iPhone kasutavad. Sellist, mis ei ole võrgulukus ning omab kõige viimast tarkvaraversiooni. Väidetavalt varasemalt ei olnud millegipärast võimalik iPhone telefoni kasutada arvuti külge ühendatuna andmesidemodemina. Nüüd siinkohal väikene juhend sellest, kuidas iPhone 3G’st, millel OS3.0 teha vinge andmesidemodem, mis päästab su sülearvuti koheselt internetti, kui iPhone arvutile järgi ühendada. Luua andmesideprofiil, mida telefon oskaks modemina interneti minnes kasutada.

Safari (iPhone veebilehitseja) suuna aadressile: http://help.benm.at/generator.php

Lahti hüppab leht, mis laseb sul genereerida seadistusfaili iPhone jaoks, mis teeb kättesaadavaks andmesidemodemi kasutamise funktsionaalsuse telefonis.

Seadistusfaili loomisel tuleb sisestada sinu mobiilioperaatori interneti pöörduspunkti andmed.

EMT puhul on APN tõenäoliselt: internet.emt.ee
Tele2 puhul: internet.tele2.ee
Elisa’l peaks olema lihtsalt: internet
Parooli ja kasutajanime pole vähemalt Elisa ja Tele2 puhul tarvis.

Lõpuks “Enable Tethering – ON” ja “Generate”.
Peale uue andmesideprofiili genereerimist telefon veel korra küsib, kas kindlasti olemasolevad seaded üle kirjutada? Kui sa andmed õigesti sisestasid ja endiselt tahad telefoni modemina kasutada, siis vast tasub nõustuda ja valida Replace, mis asendab seaded.
 
Tegin igaks juhuks telefonile restarti. Lülitasin välja ja tagasi sisse ning seadete alla “Settings” –> “General” –> “Interet” tekib uus võimalus “Internet tethering”. Varem mul seda seal ei olnud.
 
Kui muudad telefoni andmesidemodemiks, seades Internet Tethering väärtuseks “ON”, küsib telefon veel korraks, kas teha telefonist modem üle Bluetoothi või üle USB kaabli. Valides USB Cable ning nii kui kaabli järgi paned, leiab arvuti üles kohe iPhone, kui andmesidemodemi ja loob andmesideühenduse.
Telefoni ekraani ülaosale tekib sinine riba, mis teatab toimivast mobiilse internetiühenduse jagamisest arvutile.

Ei mingeid lisaklõpse ega programme internetijagamise algutamiseks arvutis. 
Vähemalt Windows 7 RC ja iPhone 3G kooslusega see just nii toimiski.

Viide: Apple iPhone tethering

Minuga ei juhtu mitte midagi

Mulle väga meeldib see, kuidas elu on täis üllatusi. Sa ei või kunagi teada mis sind järgmiseks ootab teel.

Võid teha plaane ja liikuda nende suunas. See on super äge. Mis veelgi meeli erutavam, on see, kuidas sekundi murdosaga kõik kardinaalselt ootamatu pöörde võtab. Kogu eelnev idüll võtakse lühidalt kokku, nii et sa ise arugi ei saa. Selle kõige tunnistajaks olin tänagi.

Kena suvepäev. Laupäev. Taevas pole pilve piiskagi. Väljas on soe, tuulevaikne. Ideaalne päev värskes õhus liikumiseks. Miks mitte rulluisutamiseks?

Tallinnas on üks väga hea rulluisurada. Pirital. Väga hea kattega. Justkui spetsiaalselt rulluisutajatele tehtud. Teede ääres on isegi märgid, mis keelavad jalgsi liiklejatel sel rajal kõndida. Lisatahvel ütleb, et keelumärk kehtib kõigile, välja arvatud rulluisutajatele. See peaks olema igati hea ja turvaline koht uisutamiseks. Ja ongi.

Ligi tunni olin nautinud suurepärast 2,5km rada. Hoidsin targu pulssi alla 140 löögi minutis ja unistasin rulluisu rattalaagrite tuunimisest, et veeremine veelgi kiirem ja kergem oleks. Tegin vahepeal harjutusi ning proovisin hoida tehnikat nagu targemad varasemalt olid juhendanud. Suhteliselt vähe rahvast oli sõitmas. Aeglasemad uisutajad eriti ette ei jäänud ja väga vabalt sai omas tempos kulgeda. 

Lillepi ringil on üks tõus ja paar laskumist. Neist minuarust suurim ja kiireim laskumine on toodud just vahetult Pirita Selveri taha. Ma isegi ei tea mis seal kiirus võib laskudes olla. Vast 30km/h või nii.
Ütle kolmkümmend. Kui sa hakkasid ütlema sõna kolmkümmend, siis ma sõitsin rulluisukudel Selveri tagant mäest alla. Kui sa lõpetasid sõna kolmkümmend ütlemise, siis ma just parasjagu jäin mööda asfaltit lohisedes teele pikali.

Elu on täis üllatusi! Vahepeal jõudis üks tütarlaps põõsast ilma vaatamata teele astuda. Jõudsin teda veel korraks kätega eemale tõugata. Ise ühe jalaga teelt kõrvale astuda. Hoog oli niipalju suur, et uisk kündis kiirelt sügavale liiva ja minust sai Superman. Kaks kätt ees lendasin tagasi asfaldile.

Küünarnukikaitsmeid tasub kanda. Ma ei kandnud. Siiani uskusin, et randmekaitsetest ja kiivrist piisab. Arvasin, et kukkudes panen alati käed kõigepealt maha ja sellest peaks piisama. Peaaegu.

Unustasin vaid selle, et kui kõigepealt lähevad käed ees maapinnast toetust otsima, siis kohe järgmisena tulevad küünarnukid järgi. Peopesad liiguvad suure hoo pealt pikali hüpates päris kiirelt mööda asfalti edasi.

Üllatus oli end kohata väga lühikese etteteatamise peale väga lähedalt asfalti vaatamast. Leidsin kohe ka asjast positiivset. Ma ei kukkunud näoga vastu maad, kuigi olin sellele väga lähedal. Seda oli hea teada.

Õnnetus! Õnn, et niigi läks.

Tüdruk küsis, kas kõik on korras? Ma ei leidnud sõnu. Valetada ka ei tahtnud. Füüsiliselt oli ja on endiselt väga valus. Suures plaanis kõik on korras. Luud kondid iseenesest ju terved. Arstid ütleks selle peale, et vaid pindmised kahjustused.

Segadust tekitav tunne jäi. Mõeldes natukene kõiksugu muudele viimase aja juhtumistele, siis jääb mulje, justkui ma kannaks üldjuhul turvavarustust eelkõige teiste liiklejate eest kaitseks. Siiani ei ole õnneks ise enda rumalusest veel ühtegi väga suur apsakat juhtunud, et enda rumaluse süül peaks kaitsevarustuselt kaitset otsima.

Pigem on hirm selles, et keegi teine sõidab jalgrattale ette. Autole küljepealt sisse. Astub rulluisurajal teepeale vms. Mitte, et ise sõidaks vastu puud, keeraks jalgrattaga kraavi või koperdaks uiskudel vastu äärekivi.

Küll aga tuli mul kohe hulgaliselt näiteid sellest, kuidas just “teiste” põhjustatud õnnetustel on suhteliselt kurvad tagajärjed.

Vend saatis Messengeris paar nädalat tagasi pildi, kuidas mingi “suvaline tüüp” talle kurvis vastassuunas vastu tuli.
   Elu on täis üllatusi. Ära arva, et sinuga ei juhtu.

Rollerblade rulluisukoolitus

Mõned päevad on juba enamvähem ilusat suveilma olnud ning rulluisutamine on järjest enam päevakorda tõusnud. Saku, Kasemetsa rada on piisavalt väherahvastatud, et seal omajagu kiirelt ja sujuvalt õhtuti natukene uisutada. Sooviga eelkõige kiirrulluisutamist harrastada.
Enamvähem saab iseenesest hakkama, aga kuskil ikka kripeldab, et alati saaks paremini. Otsisin omale rulluisukoolituse.

Iseenesest on tore, kui oma ala tipud eestis tegelevad sellega mis neile enim meeldib. Taustast väga palju ei tea, aga suurelt on Rollerblade kirjad igalpool üleval. Nimed ja näod on koolitajatel samad, mis käivad läbi Eesti rulluisuliidu, ABEC rulluisuklubi või Rollerblade rulluisukooli kodulehelt. Ettevõtjad on ise kõvad rulluisutajad. Endised ja praegused kohalikud tipud. Müüvad varustust ja kasvatavad omale klientuuri. Üks neist mina.
Kaks korda nädalas laotatakse Rollerblade kirjadega kama parklasse lahti. Huvilised saavad varustust uudistada ja proovida ning mõni hetk hiljem lähevad lahti algajate ja harrastajate treeningud.

Algkoolitused toimuvad iga kord sama kava kohaselt, kus õpetame algaja rulluisutajale kõikide manöövrite ja liikumiste ABC´d ning pidurdamist! Saame koos üle kukkumise hirmust ja õpime ennast rulluiskudel turvaliselt tundma.
Edasijõudnutele õpetame sõidutehnika põhitõdesid ja vajalikke manööverdusi kiiremal hool. Kurvisõit, pidurdused, liiklemine kergliiklusteedel, grupis sõit ja palju muud!
Treenijatele pakume spetsiaalset programmi, kus peale tehnikaharjutuste teeme ka vajalikke rulluiusspetsiifilisi harjutusi funktsionaalsuse arendamiseks. Treenime järjepidevuse põhimõttel eelseisvaid rulluisuvõistlusi silmas pidades. Stardid, kiirendused, grupisõit, spurdid, mäkkesõit, erinevad tehnika ja tasakaaluharjutused.
Koolitajateks on Rollerblade Rulluisukooli treenerid ja Rollerblade Team´i võistkonna liikmed.

Kohale jõues räägid treenerile natukene oma taustast uiskudel ning sellest mis sind treeningute juures enim huvitaks. Peaaegu oleks ehk edasijõudnute gruppi mahtunud.
Kui ma aga nägin edasijõudnuid ja treenijaid, siis mul tagasihoidlikult jäi suu lahti. Edasijõudnute gruppi oli ennast kirja pannud kaks naisterahvast, kelle peamine huvi oli siiski ka võistlusteks treenida. Mõlemad liibuvates kostüümides ja jalas madalad võistlusuisud.  Ülejäänud päris treeningrupp oli täiesti profi võistlussportlase väljanägemisega. Kiirused mida nad arendasid oli klass omaette.
Kuna pole kunagi isegi mitte päris algkoolitust saanud, siis viimasel hetkel hüppasin algajate gruppi. Sooviga teha ise kõik põhiharjutused läbi ja ehk oskab seeläbi isegi kunagi teisi vähemkogenenumaid seeläbi aidata ja juhendada.
Koolitus ja koolitaja olid täiesti super. Ajaliselt ligi kaks tundi teooriat ja harjutusi. Enne ei tohiks mitte ühtegi rulluisutajat tänavale lastagi, kui selline algkoolitus ei ole läbitud.
See mida igapäev tänavatel ja rannapromenaadidel võib uiskudel kohata on kohati päris kohutav. Nii tehnika, kui oskus manööverdada, pidurdada, end uiskudel valitseda. Paljudel paistab see paljuski puudulik olevat.
Kõike seda see algkoolitus just õpetabki. Alustades sellest, kuidas uiskudel seistes maha istuda, jalgu puhkama ning kuidas jälle püsti tõusta. Nii et tõusmise käigus jälle pikali ei kukuks.
Häid nippe ja tähelepanekuid tuli mitmeid. Kõike sai kohe treeneri silmade all järgi proovida. Koheselt sai ka tagasisidet, mis läks valesti ja mida saaks teha natukene paremini. Seda just siis erinevate harjutuste juures.
Varem ma ei osanud eriti hästi sõita nii nagu suusahüppajad maanduvad. Üks jalg põlvest tugevalt kõverdatult ees ja teine jalg taga varba peal. Peale tänast koolitust võib peaaegu, et vabalt sõita kordamööda üks jalg ees ja siis jälle teine jalg ees põlvest kõverdatult. Tagumise jala uisul on vaid esimene ratas maas.
Selliseid tasakaalu ja enese uiskudel valitsemise harjutusi oli hulgaliselt. Alguses just see, kuidas uiskudel eelkõige elementaarset tasakaalu leida. Sõita näiteks nii, et uisud jooksevad praktiliselt üksteise järel ühel joonel.
Seejärel juba harjutused efektiivseks pidurdamiseks ning kompleksharjutused koos tasakaaluharjutustega, mis lõppesid pidurdusega märgitud rajal.
Sellise kahe tunnise algkoolituse läbimine on väga soovitatav kõigile natukenegi rulluisutamisega tegeleda soovivatel huvilistel. Sealne õpitu ja kogetu tuleb kasuks igal korral, kui omale jälle rulluisud jalga seod.
Hetkel on küll vaimustus ettevõtmisest niivõrd suur, et püüaks ikka sinna edasijõudnute gruppi end järgmisel korral pressida. Pöörded ja manöövrid suurematel kiirustel ei ole veel päris need mis mind väga kindlalt paneks tundma.
Viide: RULLUISUKOOLITUSED algajatele ja treeningud edasijõudnutele!

Sinine täpike ja Geolocation API läbi Google Gearsi

Mõned ajad tagasi pani Google Maps My Location funktsionaalsus  mobiiltelefonis sinu asukoha sinise täpikesega kaardile. Kiirelt said end maailmakaardil positsioneerida.

My Location ehk Google võrgupõhine asukohamääramine kolis mobiiltelefonist nüüd “päris” arvutisse. Veebilehitseja taustal on toimetamas selline vahva liides nagu Geolocation API. Lihtsalt nüüd uute ja moodsate internetilehitsejate poolt on Geolocation API toetatud (vähemalt Firefox 3.5 ja Google Chrome).

Ülaloleval pildil, seal kus on suurendamise nupud. Kohe väikese inimese ikooni peal on sinine mummu. Sealt saabki seda uut asukohamääramise funktsionaalsus sisse ja välja lülitada.
Google Gears oskab läbi sinu internetilehitseja küsida sinu arvuti käest, kuidas ta on interneti külge ühendatud ning selle põhjal proovib välja pakkuda oma teadmiste järgi sinu kõige tõenäolisema asukoha.

Võib vaid eeldada, et varsti hakkavad automaagiliselt Bloggeri postitustele postitamise geograafilised koordinaadid külge tekkima. Hetkel on Bloggeris võimalik veel vaid käsitsi soovi korral postitusele postitamise asukoht lisada.

Viide: Geolocation API Specification