Kõvad kiivid

Sellest sai nüüd täpselt kaks nädalat, kui ma üks laupäev ostsin Selverist korvi kiivisid. Järgmine päev peale ostu proovisin ühte süüa. Nad olid kivikõvad. Ei suutnud süüa.

Kaks nädalat hoidsin neid aknalaual. Lootuses, et järelküpsevad/valmivad aja jooksul. Vahepeal käisin katsumas, kas on pehmemaks läinud.
Täna kaks nädalat hiljem, proovisin ühte süüa. Ikka täiesti kivikõvad. Spuuki.

 Food Inc. on natukene kole film. Umbes samal teemal, mis mul need kivikõvad kiivid.

Filmitegijad ise reklaamivad, et peale selle filmi vaatamist, et vaata sa poetoidule enam kunagi sama pilguga. Lugu sellest, kuidas ameerikamaal kasvavad farmiloomad turbokiirusel, nii et neil endil jalad ei kanna. Mais mühiseb kasvada sellise hooga, mida pole inimsilm varem näinud ning kõike seda tööstust juhitakse valitsuse heakskiidul. Suurkorporatsioonide esindajad on valitsuses jõudsalt kanda kinnitanud. Väikesed talupidajad on ammu pidanud oma mahetalupidamised kinni panema, sest legaalsete vahenditega ei suuda keemiatööstuse vastu kuidagi konkurentsis püsida.

HTC Hero näpuvahel

Mu esimene Androidil jooksev telefon. Nagu väike imeloom. Polnud sellist varem käes hoidnudki. Õigemini aastaid tagasi, kui Androidi esimestele klotsidele hakati peale panema, siis sai sarnast aparaati korraks külapeal näpitud. Tollane vaimustus ei olnud väga suur. Küll aga jäi usk helgemasse tuleviku. Sellesse, et Androidist kui mobiiltelefoni avatud platvormil operatsioonisüsteemist võiks kunagi asja saada.
 
HTC Hero tuleb küllaltki ilusas karbis. Samas jällegi natukene iPhonele sarnaselt pakendatuna. Mitte, et selles midagi halba oleks, aga teatavaid sarnaseid jooni on toote pakendamises märgata. Pakend on ilus ja kompaktne.

Aku on kohe telefonis sees. Ühendusklemmid kilega eraldatud. Kaanealusel akuküljel on vaid mustale taustale aku peale kirjutatud “HTC Innovation”. Ei mingit tehnilist mudru aku mahutavuse ja muude parameetrite kohta. Silmale ilus vaadata. Seinalaadija näeb möödne välja. Tegemist on USB laadijaga.
Täiesti esimest korda käivitades kulub päris mõni hetk, enne kui telefon teatab, et aeg oleks SIM kaardi PIN sisestada. Kellaga küll kõrval ei seisnud, aga kohati võiks seda käivitamise aega võrrelda juba Windows Mobile operatsioonisüsteemiga telefonidega, kus vist ligi minut kulub telefoni käivitumisele.
Siit algab see osa, mis mulle selle telefoni juures oodatult kõige enam huvitav tundus. Tegemist on Google telefoniga. Androidi väljatöötamise taga on otseselt Googlega seotud inimesed. Nad küsivad kohe, et kas ma tahan telefoni siduda oma Google kontoga. Ja ma tahan.
Juhtub see, et minu Google kontolt tõmmatakse kõik kontaktid telefoni aadressiraamatusse, e-maili kontolt jooksevad e-mailid otse telefoni ning telefoni kalendris on kõik need samad asjad, mis mu Google kalendris. See ei ole raketiteadus, kuid mugav siiski.
Nüüd tuleb asi, mida ma veel massiliselt ei ole telefonides varem kohanud. Järgmiseks küsib telefon, kas ma tahan oma telefoni siduda oma Facebooki, Twitteri ja Flickr’i kontodega? Ja ma tahan.
Kuna Google on võtnud Google Contactsist mu kontaktid, siis nüüd teeb ta seda sama ka Facebookist. Üks hetk ta märkab, et seal on sarnasused. Google kontaktides on samad inimesed, kes Facebookis. Telefon leidis ligi 6o inimest, kes olid mul paralleelselt nii Googles kui Facebookis, ning küsib, kas ma mitte ei tahaks erinevad kirjed omavahel siduda? Ja ma tahan.
Seejärel tekib kooslus, mis on mulle meelepärane. HTC Hero on juba ainuüksi sellepärast lahe telefon, et ta on suhtluse isikupõhiselt üles ehitanud. Seda ma olen kaua oodanud ja kuulda on, et üha enam suured tootjad hakkavad seda teed liikuma. Sisuliselt tähendab see seda, et kui sa oled mu kontaktides ja ühtlasi Facebookis, siis telefonis sinu nimelise kontakti avades, näen kõik sinuga seotud suhtlusvorme. Kõiki SMSe, e-maile, kõnesid, mida olen sinuga teinud. Samuti sinu viimaseid Facebooki uuendusi, Facebooki ja Flickeri pildialbumeid.  Kontaktide nimistikus on kontakti pildiks sinu Facebooki pilt ja kui sa oled Facebookis midagi uuendanud, siis ilmub nime juurde roheline mummu. Väga mugavalt saab läbi kontatkide nimekirja scrollida ja vaadata, millega keegi parasjagu tegeleb. Sotsiaalne kontatkide nimestik.
Kuna HTC Touchil on natukene omamoodi Sense nimeline kasutajaliides erinevate ekraanide ehk töölaudadega, siis ühele töölauale on juba eelseadistatud Twitteri uuendused. Väikese näpuviipega saab vaadata, mis parasjagu Twitteris toimumas. Twitterisse postitamine ja piltide saatamine käib täpselt sama lihtsalt.

Chättimise ehk maakeeli kiirsõnumisuhtluse tarbeks on Google Talk koheselt telefonis olemas. Google kontaktidega chättimine on vajadusel täiesti võimalik. Ekraanile kuvatav QWERTY klaviatuur on kasutatav, ning kiiresti kirjutamine tuleb välja kõige paremin  inglise keeles. Põhjus selles, et küllalt palju energiat on pandud algoritmi väljatöötamiseks, mis pidevalt proovib arvata, mida sa kirjutada üritad ning kirjutamisel tekkinud kirjavigu parandada.

Kuna meil viimasel ajal igapäevaselt on taevas pilvine olnud ja vihma sadanud, siis kasutajaliidese osas üllatusin, kui nägin, et mingil hetkel hakkasid telefoni ekraanile joonistuma vihmapiisad. Siis tuli ekraanile auto kojamees ja pühkis piisad minema. Tegemist on ilmateate aplikatsiooniga telefonis, mis vihmase ilma korral loob efekti nagu vihma sajaks telefoni ekraanile ning siis pühib kojamehega vee minema. See pani esmakordsel nägemisel suisa muigama ;) Natukene tobe, aga samas lõbus. Pealegi nägi graafiliselt ilus välja.
Kogu HTC Hero kasutajaliides näeb ilus välja. Midagi iPhone ja uute Samsungite vahepealset. Kõik need vahetatavad ekraanid ja liigutatavad Widgetid töölaudadel. Küllaltki palju jällegi oma käe järgi seadistatav. Kasvõi seda, kuidas kellaaega ekraanile kuvatakse saab vähemalt seitset erinevat moodi kuvada. Rääkimata muudest personaliseerimise võimalustest.

Menüüde poolest on telefoni väga lihtne ja mugav kasutada. Pole eriti mingeid keerulisi alam menüüsid ja keerukaid menüüstruktuure. Programmide all on üks suur lehekülg programmide ikoonidega ning iga programmi sees on kasutamiseks eraldi Menu nupp, mis toob omakorda lihtsa menüüvaliku ekraanile.
Siinkohal tulevadki väikesed lihsuse ja funktsionaalsuse käärid. Paljusid asju, mida oled harjunud Nokia S60 telefonide puhul ise muutma, HTC Hero menüüdest ei leia. Sellist võimalust ei ole vast enam jäetud, sest tõenäoliselt enamus inimesi ei vaeva end peenseadistustega ning pigem eelistab lihtsamat ja piiratumat valikut.
Näpuvahel hoidmise poolest on tegemist küllalti mõnusast materjalist korpusega. Selline pooleldi kummi ja plasti segust. Matt, pehme, mitte libe. Suur puutetundlik ekraan olevat kaetud teflon kihiga, et omakorda vähendada rasvaseid näpujälgi ekaanil. Nad on seal siiski, kuigi võibolla siis tõesti natukene vähem silmatorkavamalt, kui mõnel teisel puutetundliku ekraaniga telefonil.
Omamoodi huvitav ja tore on trackball hiir telefonil. Telefonil on üks kare muna, mida pöidlaga rullides saab kiirelt mööda menüüsid liikuda. Mummule vajutus on nagu hiireklikk. Menüüsse sisenemine. Tavaliselt on telefonidel ikka mitmes suunas valikuklahv keskel. HTC Herol on igas suunas liikuv hiiremuna.  Huvitav lahendus telefoni puhul, ning  samas mugav kasutada. Iseasi, kui hästi ta saiapuruses (püksitasus) keskkonnas vastu peab.
Siinkohal vist lahedad ja head omadused hakkavadki otsa saama. Ega midagi väga palju rohkem ahaa ja ohoo emotsioonina esmapilgul silma ei jäänud. Ülejäänu on juba rohkem selline, mis on turustandardiks saanud ja millega väga ei üllata enam. GPS ja Google maps on kõigil. 5Mpix fotosilm ei eruta eriti kedagi. Seda enam, et pole välki ega midagi. Hämaras ei tee selle aparaadiga ikka üldse pilti. Rääkimata sellest, et tal pole isegi eraldi pildistamise nuppu. Poole nupuga eeltarvustamist vm. Pildistamiseks tuleb võtta menüüst pildistamise aplikatsioon ja siis selle hiiremunaga pilt ära teha. Päevavalguses saab veel hakkama aga hämaras ei  tule sealt enam midagi.
Kui Applel on oma kauplus, kust programme osta, siis Androidil on samuti oma turuplats ehk Market. Hero jaoks aplikatsioonide puudust küll ei olnud. Kõiksugu vajalike ja vähem vajalike programme oli sealt tasuta saadaval. Tervisliku toitumise retseptidest, täringuveeretamise programmini välja. Praktiliselt mida iganes. Silma hakkas, et ameerikalikult oli päris mitu programmi, mille suurimaks eesmärgiks oli arvutada seda, kui palju peaks teenindajale jootraha andma. Ju siis kellegil on sellist eraldi programmi tarvis olnud.
Nagu alati, on GSMArena kirjutanud põhjaliku ülevaate HTC Hero telefoni kohta.
Ta on lahe sotsiaalne telefon. Eelkõige oma Google, Facebooki, Twitteri, Flickri integratsiooni poolest. Kasutajaliides on ilusaks joonistatud ning käes on telefoni mugav hoida. Telefon sellisele inimesele, kes on harjunud pidevalt online olema. Kõik mis juhtub sotsiaalvõrgustikes, on koheselt ka telefoniekraanil. Väga moodne.
Tehniliselt võimekamaid telefone saab oluliselt odavamalt. Samas nii head sotsiaalse meedia integreeritust pole veel kellegil teisel kohanud.
Aja jooksul on räägitud kõiksugu müstilistest iPhone killeritest. Seni on see HTC Hero neist killeritest kõige lahedam olnud.
Kui sa tahad natukenegi aimu saada, kui lahedad näevad välja HTC Hero menüüd ja mida selle telefoniga teha saab, siis vaata ära see ligi viie minuti pikkune videoklipp. Praktiliselt kõik lahedamad telefoni võimalused on seal kaetud. 

Viide: HTC Hero koduleht
Viide: Open Handset Alliance – Android
Viide: Android for developers

minugaraaz.ee

Üks mu ammune idee on ära tehtud. Mul on seda hea meel näha. Endal ei olnud julgust riskida. Usku ei olnud piisavalt, et äriplaani positiivseks mõelda.
Head inimesed on loonud hakkajale inimesele nokitsemisvõimaluse. Minugaraaž on ettevõtmine, kes rendib garaažipinda koos elementaarsete tööriistadega. Täiesti mõistliku hinnaga. Täpselt see, millest ma olen puudust tundund. Ideeliselt.

Mitte, et mul koguaeg midagi katki oleks ja remontimist vajaks.

Tõenäoliselt see on usu küsimus. Tõenäoliselt see ei ole küll nii must ja valge, kuid siiski. Inimesed, kes palkavad koju koristaja ja inimesed kellel ei võta tükki küljest ise elementaarsete hooldustöödega hakkamasaamine. Elementaarsed lihtsad asjad.

Remont ei ole raketiteadus nagu üks ehitusmaterjalide pood välireklaamis kuulutas.

Muidugi võib osta uue auto ja käia korraliselt suhteliselt arulageda tunnihinnaga hoolduses ning uskuda, et 500-600 krooni tunnis mehaanikule maksta on OK. Selle eest, et ta korra pilgu peale viskaks ja lihtsamad asjad vajadusel välja vahetaks. Lisatasu eest muidugi.  See on üks võimalus. Mugav ja muretu.

Järgnev jutt vaid neile, kes iga kolme aasta tagant ei pea autot välja vahetama, sest liising sai just läbi.

Saab ka teisi. Võibolla mitte nii mugavalt ja pealiskaudselt, kuid siiski.

Kes natukenegi koolis tööõpetuse või käsitöö tunnis on käinud, on kindlasti näinud, et väga palju asju saab ise oma kätega suhteliselt lihtsa vaevaga valmis teha. Me tegime koolis kunagi plekist kühvleid ja puust lihvisime pannilabidaid. Igaüks sai hakkama.

Paljud on kurtnud, et tsiisuskraist, mis maksab sõiduauto salongi õhufilter ja selle vahetamine. See on selline asi mida moodsad autohooldused koguaeg vahetada tahavad. Mäletan ähmaselt numbrit ligi 800 krooni filtri eest ja sinna juurde hinnakirja järgi aeg mis kulub vahetuseks.

Saab ka mitte võibolla lihtsamalt, kuid oluliselt odavamalt. Uurid välja, milline filter sinu autole läheb. Tellid internetist uue filtri. Natukene vähem, kui poole odavamalt, kui esinduse. Kusjuures filtri tootja on täpselt sama, kes toodab filtrid autodele tehases paigaldamiseks. Sellised, kuhu on autotootja logo peale trükitud.
Kui filter on käes, siis sõidad minugaraaz.ee sooja töökotta, laenad korraks ristpeaga kruvikeerajat. Sõltuvalt autost, keerad kaks kruvi lahti. Võtad vana filtri välja, paned uue sisse ja keerad kaks kruvi kinni. Maksad 30 krooni poole tunni garaazi kasutamise eest ja asi vahetatud. Võid ka seda õues teha, aga pole nii mugav ja soe. Eriti jahedamal aastaajal.

Sama õli ja õlifiltri vahetamisega. Minugaraaz.ee pakub remondikohta koos kanaliga. Tellid omale enne õli ja õlifiltri ära. Laenad minugaraaz.ee’st õlifiltri võtit. Lased vana õli välja. Keerad uue filtri külge ja kallad ülevalt uue õli sisse. Tehtud! Pole justkui väga raketiteadus, kui kanal või tõstuk ja tööriistad on olemas. Loomulikult esinduses seda hoolduse korras teha lastes võid sellise ülesande täitmise eest ka kümme korda rohkem maksta. Ise ei pea käsi määrima. Või noh, määrimine on palju öelda. Kinnastega ei määri käsigi. Vana õli on vaja vaid utiliseerida.
 
Küünalde vahetus. On võimalik osta autotootja logoga uued küünlad esinduest ja lasta need vahetada. Võid tellida omale veelgi edevamad, targemad, paremad, vastupidavamad küünlad internetist, laenata minugaraaz.ee’st küünlavõtit, ristpeaga kruvikeerajat ja küünlad ise ära vahetada.
 
Hätta jääd, siis saad kohapeal targematelt abi küsida. Kogemust neil paistab olevat. Resümee järgi on nad päris mitmeid päris edevaid autosid ehitanud.

Jään ootama, kuniks tekib teenus, kus ma saan sõita sooja ruumi, rentida survepesurit ja auto kiirelt ja soodsalt ise puhtaks pesta. See ei võta tükki küljest ära ja seda on väga lihtne teha.

Viide: MinuGaraaž

Kogujad Viljandi vanas lennukitehases

Laupäeva õhtu oli teatriõhtu. Etendus, mille toimumispaik oli üllatuslikult vaheldusrikas. Hariduse tänava vana Heinz Ungern-Sternberg’i lennukitehas Viljandis.

Publik ei näe vanas lennukitehases mitte ainult konkreetset paika, mis on kohandatud lavaruumiks, vaid tohib piiluda ka mujale. Kuigi etendus toimub ühes kindlas ruumis, on akustiliste lahenduste kaudu lavastusega seotud ka hoone laiemalt. Näiteks juba majja sisenemisel ootab pealtvaatajaid üllatusena teistmoodi vastuvõtt kui tavaliste teatrikülastuse puhul.

Mängupaik oli tõesti midagi natukene teistisugust, kui tavapäraselt teatrikülastajad vast on harjunud nägema. Eks ennegi ole suvelavastusi vanadel talukohtadel, küünides ja roheluses mängitud. Seekord oli ninas vinge tavotihais. Masinatehas nägi välja ja lõhnas nagu üks päris ehtne masinatehas üldse olla saab. Vanakooli masinatehas. Tänapäeval vist sellist mustust ja “retro” sisseseadet enam analoogset funktsiooni täitvatest asutustest ei leia.

Interjöri sõnadesse panna on tiba keeruline. Seda peab ise oma silmaga vaatama minema ja nägema.

Etenduse sisulise poole pealt väga sõna ei võtaks. Veel ei kvalifitseeru nii peenetundliseks kultuurikriitikuks, et sel teemal piuksuda. Ilma kavalehte ja varasemalt vendade Collyeri elulugudega tutvumata oli päris tükk aega hämming.

Kuna temaatika mind otseselt kuidagimoodi ei puudutanud, ega end sellega väga seotud olevat ei leidnud, siis väga erutavat muljet ei jätnud.

Nalja väga ei saanud, ühtegi tarkuseterva kõrva ei hakanud, kurb ei olnud, nutta ei saanud. Lennukitehas oli äge. Lavakujundus oli muljetavaldav. Mänguplatsile tugevad plusspunktid.

Kogujate nooruslik võttetrupp lõi etenduse valmimiseloost omakorda veebipäeviku ning YouTube videoklipi etenduse tutvustusega.  Videoklipp on filmitud selle sama lennukitehase koridorides.

Viide: Vennad Collyerid Wikipedias
Viide: Lavastuse “Kogujad” päevik
Viide: UGALA - Kogujad

Kui vaatama lähete, siis pange soojalt riidesse. Käpikud kätte. Etenduse alguses on lennukitehase aknad lahti. Mis iseenesest oli väga lahe. Andis etendusele mõõdet juurde. Laupäev õhtul etendusele sõites näitas auto termomeeter +3’C sooja. Vaesed vanemad daamid, kes olid sinna tulnud “teatriskäimise kostüümidega”.

Sõitsime jalgratastega töölt koju

Kell oli umbes mõni minut 17 läbi. Inimesed hakkasid otsapidi kontorist välja voolama. Just olin miski dokumendi kirjutamisega ühele poole saanud. Aeg hakata päevategemisi kokku tõmbama.

Keegi mainis midagi fotograafiaga seoses. Või oli see habeme kasvatamisest midagi? Sellega seoses meenus videoklipp, kuidas üks tüüp kõndis  jalgsi Pekingist Saksamaale. Tegi endast vahepeal pilti, kuidas tal habe ja juuksed selle teekonna käigus kasvasid.

Järgmiseks olin juba teisel pool koridori ja otsisin üht pehmet materjali, millest teha telefonihoidjat jalgrattalenksule. Olin täna rattaga tööl.

Isand Naaber ostis oma digipeeglile külge vidina, mis ütleb kaamerale, et ole armas ja tee nüüd iga X sekundi tagant pilti. Lõpuks monteerub kokku lühifilm, kus aeg justkui lendab. Kohati päris lahe.

Tahtsin seda sama teha. Käepärasemate vahenditega. Tegingi.

Mauri oli samuti rattaga tööl. Ta ootas mind ära. Läksime koos koju. Panin mobiiltelefoni lenksu külge ja panin ta pildistama selliselt, et iga 10 sekundi tagant teeks telefon ühe pildi.

Kui koju jõudsin, siis olid Marko Reikop ja Anu Välja juba otsi kokku tõmbamas. Õnneks oli kodus ahjuporgandeid. Need maitsesid head.

Kuidas teha märkmeid internetis?

Täna oli kellegil selline küsimus: “Kuidas teha märkmeid internetis?”. Ta trükkis selle küsimuse Google otsingumootorisse ja ma loodan, et leidis vastuse. Vähemalt ta jõudis selle küsimusega lõpuks siia blogi välja. Vaatasin, et eestikeelne Google ei anna üldsegi ühtegi isegi natukene head vastust selle kohta, kuidas teha märkmeid internetis.

Seega siit soovitus. Kuidas ma seda ise teen ja kuidas see seni on minu jaoks toiminud. Google Docs koostöös Del.icio.us järjehoidjahoidlaga.

Google Docs on koht, kus ja millega saab internetis kõiksugu vingeid dokumente luua. Sealhulgas ka selliseid, kuhu omale märkmeid talletada. Seda saab isegi mitmekesi koos teha. Jagad sõbrale õiguse samuti sama dokumenti muuta ning saate mõlemad teha internetist uurimustööd ning mõlemad saate huvitavaid linke ja märkmeid ühte dokumenti lisada. Koostöös peitub edu. Kasutan seda jagatud dokumentide võimalust praktiliselt igapäevaselt.

Teine koht, kuhu on hea bookmarke ehk järjekoidjaid talletada, on del.icio.us nimeline leht. Väga lihtsalt saab sinna uusi leht lisada, neid siltidega kategorisserida ja samas kohe märkmeid juurde kirjutada. Kuna kõik need järjehoidjad talletatakse omakorda internetipilve, mitte kohaliku arvuti kõvakettale, siis on nad jällegi sulle ligipääsetavad kus iganes arvutist, kust sa järgmine kord uuesti internetti pääsed. Oma kõik järjehoidjad hoian seal. Toimib väga hästi. 

Meeleavaldaja

Käisin elus esimest korda avalikult meelt avaldamas. Rebel!

Ei karjunud, ei vehkinud plakatite ja loosungitega. Olin lihtsalt ilus. Eesmärk oli õilis.

Laupäeval ajasin voki välja ja sõitsin Vabaduse väljakule. Jalgrataste massikogunemisele. 

Festival Plektrumi üleskutse “Sõida jalgrattaga!” lõpetab laupäevasel, 3.oktoobri päeval suurkogunemine Tallinna südalinnas Vabaduse väljakul, kuhu on kutsutud iga rattur, väike või suur, võidusõiduratta või linnakruiseriga. Mõte on tulla korra kokku ja olla nähtav nii linnarahva kui autode jaoks ning jätta maha märk enda olemasolust Tallinna igapäevaelus.

Paigutame kõik kogunenud ratturid kindla skeemi alusel väljaku erinevatesse paikadesse, et linnulennult moodustuks üks suur inimestest ja ratastest valminud jalgratast meenutav skulptuur. Seda pildistame ja filmime Jaani kiriku tornist.

Kirikutornist tehtav pilt saadetakse laiali pressile ning lisatakse hiljem tervikanalüüsi, mis kajastab Plektrumil toimunud jalgratturite positsioneerimise aktsiooni tulemusi ning veebi kaudu kogutud pildi ja teksti materjali.

Plektrumi festivali raames ligi kaks nädalat “Sõida jalgrattaga!” aktsiooni käigus kaardistati miskit huvitavat meetodit kasutades aktiivsemate jalgratturite teekondi selleks, et siis hiljem see teadmine linnavalitsusele üle anda.

“Sõida Jalgrattaga” toob kokku m-positsioneerimise tehnoloogia, meediakunsti, säästva mõtteviisi, et demonstreerida, kus jalgratturid tegelikult Tallinnas liiklevad ning kus jalgrattateid vajatakse.

Aktsiooni tulemusena loome raporti, mille anname novembrikuus üle linnajuhtidele ja planeerijatele, et rattateed sünniksid sinna, kus neid kõige rohkem vajatakse!

Oma kirjelduses ja ülesandepüstituses oli see ettevõtmine juba natukene kahtlane, kuid sellepoolest ei võtnud suurt tükki küljest, et ilusa ilmaga ratta seljas Vabaduse platsile kulgeda.
Vaimusilmas kujutasin ette, et sinna tuleb ikka rohkem rahvast kohale. Üks vanem meesterahvas tunnistas mulle, et ta alles samal hommikul olevat sellest kogunemisest kuulnud. Ise sain sellest teada “Rattarikkaks” liikumise kaudu. Hawaii Expressi Twitterist käis see vist samamoodi meeldetuletusena läbi.

Kriitine mass saadi siiski õnneks enamvähem kokku. Algne pildistamise idee sai täidetud. Kõvasti jalgratast ettekujutades võis Vabaduse platsilt isegi selle kujutise leida.
Vähe väiksemas mõõtkavas oleks vast võinud nii väheste ratturitega selle kujundi joonistada. Respect sellegipoolest, et niipaljugi linnarattureid oli viitsinud end laupäeval kodust välja ajada ja õilsa eesmärgi eest seista.
Mingi roadmap võiks tõesti avalik olla, kus oleks selgelt kirjas, mis ajavahemikul, milliseid jalgrattateid plaanitakse Tallinna linnas luua ning kuidas olemasolevad teid plaanitakse parandada. Seal, kus on kerge vaevaga olnud võimalik rattateid maha joonistada, sinna on nad vast ka niivõrd-kuivõrd jalakäijatega pooleks maha märgitud. Siin võib muidugi lõputult vaielda, et kas see on siis ikka jalgrattatee, kus jalakäijad risti-rästi kaootiliselt jalutavad, kuid asi seegi.

Sõidutee radasid vist ka vägapalju kõnniteede arvelt laiemaks ei venita, selleks et mõni rattur parempoolsele teeäärele ära hakkaks mahtuma.

Saaks kasvõi natukene parema märgistuse. Natukene siledamaks freesitud kõnniteedele peale ja mahasõidud ja ega see olukord nüüd niiväga meeletult halb ka ei ole.

Kui ise oled viisakas, järgid liikluseeskirju, annad manöövritest varakult märku ja oled nähtav, siis pole autode vahel sõitmine ka niiväga hull. Ptüi-ptüi-ptüi,  see suvi rattaga tööl käies pole veel keegi autoga üle sõitnud. Napikaid ikka on olnud. Näpud tuleb pidevalt piduritel hoida. Kiiver on alati peas. 

Hea oleks, kui oleks mingid eraldi teed, või jooned või rajad. Eelkõige võiks olla lihtsalt natukene kaasliiklejatega arvestamist ja viisakat üksteisemõistmist.  Mida rohkem on jooni ja reegleid maha joonistatud, seda rohkem hakatakse oma õigust taga ajama. Prooviks ikka sõbralikult ära mahtuda.
Foto: Age Hallen

Viide: Plektrum festival – Jära endast märk maha!
Viide: Delfi - Rattasõbrad tekitasid Vabaduse platsile hiigeljalgratta

Hommikukohv paremakäelistele

Sekundi murdosa tundsin end diskrimineerituna. Iseenesest väga ergonoomiline kruus kohvi joomiseks. Ergonoomiline ja mugav kahjuks vaid paremakäelistele.