neljapäev, 1. juuli 2010

Sitsiilia 2010 Juuni

Tehtud – mõeldud, ehk kuidas me eelmine nädal Sitsiilias käisime.

Panen siia mõningad tähelepanekud, mis tulevikus võibolla kellegile võivad kasulikud olla. Ise enne minekut veel lugesin kiiruga Indreku 2008 aasta Sitsiilia muljed üle. Ta tegi oma reisi kohta suisa eraldi blogi.

Me võtsime asja seekord väga lihtsalt. Panime ühte seljakotti kahe inimese riided tagavaraks ja minek. Pooli riideid niikuinii ära ei kasutanud, sest pikki pükse polnud kordagi vaja jalga panna. Ühtegi jahedat tuult ei suutnud kohata. Kileka panime korra selga, kui üles pilvedesse sõitsime ning särke ja sokke kannatab väga edukalt pesta. Hommikuks on kõik kuivad.

Plaan oli tobedalt ambitsioonikas. Teeme saarele tiiru peale. Vaatame kas jõuame. Oleks uhke auto olnud, oleks nagu Gumball 3000. Ainult, et me tegime kõigest 1.2 liitrise Lancia Ypsiloniga 1361km ringi  ümber  saare. Suurusjärk 35 tundi autoroolis. Kiiremini, kõrgemale, kaugemale, ehk kõik külad ja künkad oli tarvis üle vaadata.

Catania –> Calatabiano –> Castelmola –>  Taormina –> Messina –> Torre Faro –> Marinello –> Tindari –> Milazzo –> Santo Stefano di Camastra –> Cefalu –> Palermo –> Castellammare di Golfo –> Erice –> Trapani –> Tre Fontane –> Marsala –> Selinunte –> Marinella –> Cave di Cusa –> Agrigento –> Enna –> Piazza Armerina –> Caltagirone  -> Syracuse –> Caltanissetta  ja kõiksugu muud suuremad ja väiksemad linnad ja külakesed, mis tee peale veel jäid ja kust me läbi tuhisesime.

Kogu see läbisõidetud linnade ja külade nimestik sai lõpuks üüratult pikk. Tegime ehedat turisti ja lugesime Lonely Planeti (edaspidi LP) kapsaks. Võtsime LP soovitused aluseks, millist linna tasuks külastada ja mida seal huvitavat võitks vaadata olla.  LP, mis meil oli,  oli siiski omajagu pealiskaudne ning mõned aastad vana väljaanne, kuid mingi pildi sai ette. Paksemat raamatut niikuinii ei oleks väga tahtnud kaasas tarida. Mitmesajalehelises paberväljaandes oli tahes tahtmata nii mõnigi fakt tänaseks mõnevõrra aegunud. Peamiselt see osa mis erinevate teenuste hindadest rääkis. Kel soovi ja huvi, saab alati interneti abiga põhjalikumat kodutööd teha. Me jätsime suuremalt jaolt kõik tegemata ja läksime hea õnne peale.

Rumala jonni ja põhimõtte pärast ei hankinud Sitsiilia teedekaarti ega võtnud kaasa mingit superuhket GPS’i mis igalepoole kohale juhatab. Öömaja lootsime leida jooksvalt. Rohkem mängulisust. Elu olgu seiklus.

Lootsime päikese järgi orienteeruda ja kohalike suunaviitasid järgida. Varem või hiljem peab ju saarel meri vastu tulema. Väga palju petta ei saanudki. 

Me olime laisad. Võtsime autorendist omale auto. Saar on niigi suur ja kui sa poole oma nädalast kulutad ühistranspordi ootamisele ja vaikselt bussi või rongiga loksumisele, siis ei pidanud me seda ootamist +30’C juures just parimaks meelelahtuseks.

Alljärgnev peatükk neile, kes plaanivad samuti autot rentida ja omal käel liikluses orienteeruda.

Autorent

Autorent ja Lonely Planet ajasid meile hirmujutte. Üks rääkis sellest, et saarel on töötus hirmus suur. Pätte ja vargaid on kõik kohad täis. Evolutsiooni käigus on pätt päris targaks arenenud. Nad tunnevad juba kaugelt turisti auto ära. Neid võib kas niisama rüüstata ja või siis suurest meeleheitest kasvõi ära varastada. Eelmine kord Annekreedal varastati auto pagasnikust kogu pagas ära. Kerge saak.

Autorent hakkas sama jutuga, et ta soovitaks meil ikka autole kindlustus ka osta. Neil hinna sees on ainult liikluskindlustus, mis ei kata seda, kui sa suudad kogemata auto ära kriipida. Küll aga nad tohivad lepingujärgselt sinu käest hiljem tuhandeid eurosid kriipsude ja kraapsude eest sisse nõuda. Muidugi siis tuli ka see varguste jutt. Roolilukk soovitati alati peale panna. See anti suisa eraldi kaasa. Varguse vastu said veel eraldi kindlustuse osta. Vastasel juhul maksad ise pärast auto kinni. Turismitööstus missugune.

Sitsiilia on ju legendaarselt tuntud suure korruptsiooni ja maffiasugemete tõttu. Mis seal viga oleks iga päev sadadelt turistidelt autosid varastada/kriipida ja koostööd remonditöökodadega kõige selle pealt elatist teenida.

Auto oli meil aus. Mitte ühtegi halba sõna. Kaks kuud vana, kahe uksega 3800km sõitnud Lancia Ypsilon

Bensiin 1,485€/l Agip’is.  Pildil tankla Catania ääreliina tänaval.

Liiklus

Üks lahedamaid asju, mida ma Sitsiilias kohtasin. Ei ole mina oma lühikeses elus veel nii lahedat liiklust kohanud, kui Sitsiilia teedel. Itaalias ma arvasin, et autojuhid on skandinaavia mõistes hullud. Kihutavad kohutavalt ja kõik autod on lömmi sõidetud. Isiklikult tundus, et Sitsiiliasse jõudes tuleks Itaalia liikluskombestikule ja sõidumaneerile veel +33% hullumeelsust lisada, ning siis on enamvähem olukord ettekujutatav.

Väga lahe oli. Mulle väga väga meeldis, kuidas nad sõidavad. Nii hoolivat ja armastavad liikluskultuuri kui lõunamaades ma pole kusagil mujal kohanud. Ok, India kohta räägitakse lugusid, mis vajavad ise ülevaatamist, aga tõsiselt. Sealne liiklus avaldas mulle muljet ja meeldis väga.

Meile tundus, et seal kehtib reegel nagu suusamäel. Tagantpoolt tulija vaatab, et ta eespool liikujale selga ei sõida. Keegi suunda ei näita. Kaherealine sõidutee linnas on vahelduva eduga 3-4 realine. Kõik lasevad pidevalt signaali ja kui kõrvalttänavalt peateele keeratakse, siis vasakule isegi ei vaadata. Sinu ees vahetatakse ridasid täiesti kaootiliselt. Sõidetakse just seal, kus on parasjagu ruumi. Inimesed kõnnivad üle tee just sealt, kus see kõige mugavam on. Kus autode vahele tekib vaba auk, sinna manööverab end vahele mõni motoroller.

See ongi ühest otsast hoolivus, sest kõik vaatavad, et nad ilusasti teepeale ära mahuks. Sellest ka see suur signaalitamine, sest kui silmadest jääb üks hetk väheks, siis tuleb helisignaal mängu. Kui sa näed, et keegi hakkab sulle otsa sõitma, siis lase julgelt signaali. Ta ei pruugi muidu sind märgata. Kui sa tahad kuskile vahele mahtuda, siis lase signaali, sest nad ei pruugi märgata, et sa neist 10cm kaugusel oled.

Samas nii katki sõidetud autosid, kui seal, ei hakanud mul isegi Itaalias silma. Ja nad kõik sõidavad. Küljed kortsus, peeglid ripuvad abitult juhtmeidpidi ukse küljes ja ikka sõidavad. Liikuda on vaja. Valus oli vaadata uusi Fiat 500’sid. Ühel polnud esimest nurka, teisel polnud tagumist, kolmandal oli terve külg siledaks sõidetud.

Kiirusepiirangud teedel tundusid olevat ka pigem formaalsused. Suurtel teedel olid valdavalt 80 märgid. Kui sõitsime 100-110’ga siis meist sõideti lahedalt pidevalt mööda. Kui linnas oli 50, siis liiklusvooga kaasaminemiseks oli tihtilugu ligi 70 sees.

Suurtes linnades nagu Catania ja Palermo, suutsime tundide viisi ummikus istuda ja end meetri kaupa edasi jõnksutada. Seal oli autosid ikka arulagedalt palju. Parkimiskohta pidid alati tikutulega taga otsima. Kõik tänavad on lõputult ääreni täis pargitud.

Autoga liikudes on turistidele tehtud veel üks kaval lüke. Väikesed linnad, mis asuvad kõrgemate küngaste otsas, on võtnud enesekaitseks turistide vastu mõnes mõttes mõistliku kaitsepositsiooni. Ainult kohalikud residendid saavad linna sisse sõita. Politsei seisab tee peal ees ja edasi ei lase. Turistid jätavad oma autod allapoole tasulisse parklasse. Istuvad tasulisse bussi ja sõidavad linna. Linna, kus igale suuremale vaatamisväärsusele ligipääsemiseks tuleb veel omakorda pilet lunastada. Sellised “Pargi ja reisi” lahendusi kohtasime vist ligi kolm või neli.

Järgnev jutt neile, kes plaanivad omal käel soodsat öömaja leida.

Öömajad

Kui me parasjagu suu ammuli ringi ei vahtinud, siis me otsisime öömaja. Tegelikult otsisime koguaeg öömaja, sest meil ei olnud ühtegi kindlat kohta kuhu jääda.
Kui kell hakkas juba 6 või 7 õhtul saama, siis läks juba olemine natukene närviliseks. Alati ei ole nii, et teeääres on silt “Bed&Breakfast” ja siis lähed kohale ning saadki omale ühe voodi.

Me olime Eestist. Hotelle me ei saanud endale lubada. Kuhu iganes me ei vaadanud, alla 80EUR hotelliööd ei leidnud kuskilt. Valikusse jäid vaid lihtsamad B&B ja pansionaadid. Ma ei tea, mis värk neil on, aga nad ei taha eriti majutuskohtasid möödasõitjatele reklaamida. Sa oled õnnega koos, kui leiad noolega sildi B&B. Keerad sildi suunas, ning järgmised pool tundi uitad mööda tänavaid, sest rohkem ühtegi silti enam pole. Ühegi sildi peale pole kirjutatud, mitmesaja meetri kaugusel võiks sihtpunkt olla. Uste kohal pole mingeid säravalt silmatorkavaid reklaame. Sa oled õnnelik, kui leiad suvalise ukse juurest uksekella kõrvalt väikese sildi Bed&Breakfast.

Selliselt tänavalt leidsime omale ühe öömaja. Turisti eest hästi peidetud ööbimiskoht. Ei ühtegi suuremat silti. Vaid väike kiri uksekella kõrval.

Kasulik on omada telefoni. Siltidel on tavaliselt telefoninumber. B&B toad ise on eraldi sellest kohast, kus “Manager” viibib. Manageri tel. nr on sildil. Kui ukse kõrval uksekella tilistad, siis võib juhtuda, et lihtsalt keegi ei vasta.

Ei kohanud me mitte ühtegi Manageri, kes oleks sõnakestki inglise keelt rääkinud. Natukene oli üllatav. Majutusasutuses, mis võiksid olla turistile suunatud, võiks natukenegi inglise keelt osada. Tundus, et nad olid ainult siseturismile orienteeritud.

Kulutasime iga päev tegelikult päris arvestatava aja ja energia öömaja leidmisele. Samas, kõik mis leidsime tundus üliäge. Nii kohapeal, kui tagantjärgi. Iga öömajaga oli oma lugu.

Esimene öö ööbisime ühe kämpingu vanas kuuris, kus magamistoas oli isegi 380V tööstusvool sees.

Teine öö otsisime hämarduvas linnas jalgsi meeleheitlikult öömaja taga, mille suunaviita olime mõni aeg tagasi märganud. Kohalikele hakkas see meie tuiamine veider tunduma ja küsisid kohe kohalikus keeles, et ega me öömaja ei otsi? Paar tänavat eemal leidsimegi omale ühe päris uhke katusekorteri.

Kolmandal ööl olime veelgi rohkem meeleheitel. Ühtegi B&B ei leidnud. Viimases hädas läksime hotelli ja küsisime hinda. 100€. See vast pidi olema mingi nali? hotelli pole ennast ollagi ja 100€ tuba. Vastuvõtulauas tädi tõsimeeli ütles, et see ei ole nali. See on isegi hea hind. Proovisime juttu veeretada selles suunas, et kas tõesti ei ole mitte mingitki võimalust sealkandis odavamat öömaja leida. Vaesed ida-eurooplased tõesti ei saa endale 100€ voodikohta lubada.

Kusjuures me pikalt enne reisi mõtlesime, kas osta omale telk kaasa või mitte. Ei ostnud. Vahepeal pisarsilmi isegi kahetsesime, kui igapool meil 100€ hinnasildiga üllatati.

Mingi hetk tädi vist hakkas meile kaasa tundma ja ühtäkki talle meenus, et ta vist teab kedagi, kelle vanemate juurde me saaksime ööseks jääda. Helistas, kuulas maad ja ärivaist ninas andis teada, et 50€ per notte me saaksime ühe ta tuttava vanemate juurde jääda. 

Veerand tunniga oli üks nooremapoolne kohalik noorsand kohal ja palus meil tema järel sõita. Jõudsime ühte päris Sitsiilia kodusse. Kõige ehedamasse. Sellisesse, kus elavad kõige tavalisemad Sitsiillased, kelle tütar olevat just mehele läinud ja kodust välja kolinud, kuid kelle tuppa me saime magama heita. Tütre pilt oli suurelt köögiseinal.

Loomulikult mitte keegi neist ei rääkinud sõnakeski inglise keelt, kuid hakkama me saime. Väga tore oli.

Soe soovitus enne reisile minekut kehakeeles Aliast mängida. Tuleb igas situatsioonis abiks.

Neljanda öö tarbeks leidsime vast toa kõige valutumalt. Muidugi kõige ghettomas kohas üldse. Olime lootust kaotamas. Paari kohta olime helistanud, et öömaja küsida. Kõige odavam hind oli 70€. Passisime, mõtlesime. Sõitsime vaikselt mööda praktiliselt inimtühjasid tänavaid ringi ja märkasime Bed&Breakfast silti. Peatasime hetkeks auto, kui kohe tänavalt hüüti “Bed&Breakfast”. Koha omanik, suure kõhuga spagettikastmest määrdunud maikaga mees peesitas loojuva päikese käes maja ees tänaval ja ootas aktiivselt kliente.

Ta ema oli saksamaal sündinud ning ma olin koolis saksa keelt natukene õppinud. Jäime ööseks. Rooliluku panime peale.

Viienda öö linn oli nii popp, et seal olid sõna otsest mõttes kõik majutusasutused välja müüdud. Ju me olime nii hädised hädalised oma hädaldamisega, et kuna B&B omanikul ei olnud enam ühtegi vaba tuba, siis peale kaalumist ja mõtlemist võttis ta ööseks meid enda juurde koju.

Kuna parasjagu lõppes Itaalia – Sloveenia (või Slovakkia) jalkamäng ja ta ise ei rääkinud sõnagi inglise keelt, siis ta proovis autoroolis mulle itaalia keeles selgitada mängutulemust ja mängus toimunut. Ma sain natukene valesti aru ja ütlesin “Good”. Onu läks sellest veel rohkem põlema ja hakkas valjuhäälest itaalia keeles seletades autoroolis kätega vehkima. Nii me sõitsimegi tema Mitshubishi Pajeroga Enna linnas teisele autole tagant sisse.

Mõistsin oma viga mõne sekundi pärast, tema juttu oma peast uuesti läbi kerides. Ta tõenäoliselt proovis mulle itaalia keeles selgitada, kuidas Itaalia kaotas Sloveeniale 4-1, aga ma sain esimese hooga aru, et Itaalia võitis 4-1 ja ütlesin selle peale “Good”.

Igaljuhul me tekitasime paraja liiklusummiku. Politsei tuli kohale ja rohkem me autos ei rääkinud.

B&B manageri kodu oli iseenesest suur ja ilus. LCD telekas oli seina peal, mille juurde ei läinud ühtegi juhet. Telekas ütles “No signal”.

Viimane kuues öö oli jällegi sarjast natukene uskumatuid juhtumisi. Proovisime alati võimaluselt turismiinfopunktide abi kasutada öömaja leidmisel. Ei tasu loota, et turismiinfopunktid oleks päevasel ajal lahti. Enamus, mida me nägime. Nii ennelõunat, lõuna ajal või siis peale kella 4 õhtul olid peamiselt suletud. Need, mis olid avatud, neist polnud suurt kasu. Nad teadsid ikka peamiselt vaid selliseid öömaju, mis maksid vähemalt 70€ või rohkem. Kui üldse midagi teadsid.

Kuuendal õhtul kõigepealt otsisime turismiinfot, et saada infot soodsate majutusvõimaluste kohta ja samal ajal hoidsime ka ise silmad lahti, et ehk hakkab mõni B&B silma. Käisimegi ja lasime uksekellasid aga ei midagi. Tõenäoliselt meiesuguseid turiste on lihtne ära tunda. Tänaval hüppaski juurde keegi härrasmees, kes teatas, et tal siin lähedal on vajadusel öömaja välja pakkuda. Tundus kahtlane selliste “otse tänavalt” tüüpidega suhelda. Võtsime igaks juhuks tema telefoninumbri ja tänasime viisakalt pakkumise eest. Läksime turismiinfosse, kes aitas meid niipalju, et peale poolt tundi erinevatesse majutusasutustesse helistamist suutis meile teises linnaotsas 90€ toa leida. Tänasime viisakalt ja olime meeleheitel. Lonkisime tagasi tuldud teed ja kohtasime nüüdseks juba tuttavat meest. Otsustasime tema õlekõrrest haarata ja tema pakutavale toale pilgu peale visata.

Neljatoaline korter. Kahe toa vahel saime valida. Voodi oli olemas. Pesta sai ka. Toa laes oli isegi laemaaling. Vannituba oli kogu korteri peale, aga tol ööl olime seal vaid meie ja ta ise.  Ta andis meile korterivõtmed ja nii me jäimegi.

Tagantjärgi läks meil kõik väga hästi. Samas arulagedalt kallis on sealne majutus. Juulis-Augustis pidavat vastavalt nõudlusele hinnad veelgi kerkima. Hindade kauplemisega oluliselt allapoole ei tuldud. Viis või 10 eurot kõige rohkem, aga see oli ka maksimum ja läbi hirmsa häda.

Toit

Toidu osas jäi isiklikuks tulemuseks 5 uut üllatajat. Midagi sellist, mida ma varem polnud söönud ega joonud. Alati proovin võimalusel juua ja süüa ainult seda, mida ma varem pole kunagi söönud.

- Kohalik karastusjook, mis maitses nagu Coca-Cola Jägermeistri ja koirohuga, kuid oli alkoholivaba

- Peopesa suurune riisipall, mille sees oli praetud baklazaan tomatikastmes, ning mis ise oli saiapuruga kaetud ning siis fritüüris, õli sees küpsetatud. Tänaval pea iga putka müüs. Hind natukene alla 2€

- Cannoli. Vahvel, mille keskel on väidetavalt magus riccotta kohupiim ja peale on raputatud tuhksuhkurt.

- Jäätis, mis oli pandud hamburgeri saia vahele. Kujuta ette legendaarset “Nehatu” hamburgerit, mille kotleti asemel on jäätis. Kohalik sõid niimoodi. Võeti suur saiakukkel, lõigati pooleks ja määriti jäätist vahele. Hind jällegi tänaval suurusjärk 2€.

- Kohalike koolilaste lemmik. Alguses mõtlesin jälle, et see peab olema mingi nali, kui lapsed koolist tulid mulle tänaval vastu ja kõik sõid pizzat, mille katteks oli tomatipasta ning seal peal ainult friikartulid. Tavaliselt on pizza peal ikka juust, sink, oliivid, seened ja muud maitsvad produktid, aga kohalike seas oli kõige popim pizza friikartulitega.

Tegime üldse haiglast jälitustööd. Hiljemat kell 8 õhtul panevad kohalikud poed end kinni ning samal ajal tõstavad kohvikud oma plastiktoolid tänavalt. Kella 9ks paneb kohalik viisakamad riided selga ja hakkab end sööma seadma. Käisime luuramas, et kuhu kohalikud sööma lähevad. Läksime ka. Kordagi ei pidanud pettuma.

Annekreet ütles, et Trattoria tähendab söögikohta, mis ei ole nii peen kui restoran ning peamiselt kohalikud käivad seal taskupärasema hinna tõttu. Läksime üks õhtu ka kohalikku Trattoriasse. Nii kohaliku, kus jällegi mitte üks inimene inglise keelt sõnakestki ei mõistnud. Huvitavaks tegi olukorra see, et neil polnud seal isegi menüüd. Isegi mitte itaaliakeelset. Süüa tehti sellest, mida täna köögis oli. Väga soravalt loeti ette, millest täna saaks midagi valmistada. Mida iganes me siis neist komponentidest võiks soovida. Paras väljakutse oli üldse aru saada, mis toiduained on olemas ja mida neist valmistada võiks.

Toit oli väga maitsev nagu alati. Kirss tordi peal on kohalike toidukohtade atmosfär. Proovisin vahepeal telefoniga salamahti sealset melu lindistada. Kõik räägivad korraga ja läbisegi. Kuidas nad ise üldse kuulevad mida keegi räägib? See on omaette elamus sellises kohas viibida.

Hiljem toodi tsekk, mis ei olnud muud lihtsamat, kui ruudulisele vihikulehele vabas vormist kirjutatud toidud koos numbritega seal järel.

Niipalju, kui meil õnnestus B&B’s hommikusööki saada, siis kõikjal oli kuivanud sai ja moos.

Üks õhtu pinnisime ühte kohaliku poissi, kes paistis natukene inglise keelest aru saavat ja küsisime, et mida ta siis sööb, kui ta parasjagu pastat ja pizzat ei söö? Poiss oli segaduses. Ta ei söögi midagi muud. Alati sööb pastat ja pizzat. Nii ongi ja tal ei ole sellega mingeid probleeme, sest ta on koguaeg niimoodi söönud.

Söök ei ole seal keskpärase eestlase jaoks vast väga odav, kui tänaval süüa. Pizza algab 6€ ja läheb keskmiselt kuni 10€ni välja. 6 on kõige lihtsam ainult tomatipastaga ja 10 on siis juba singi ja muu hea paremaga.

Pastad suurusjärk 8€ juurest algavad. Eelroaks pakutakse grillitud juurvilju, mis algavad samuti kuskil 6€ juurest ja sinki ning muud head paremat saad kasvõi  15€ eest eelroaks võtta.

Seal vist keegi ei söö ilma pudeli veeta, mis üldjuhul oli 2€. Kui ikka väga kasinalt arvestada ja kalkuleerida, siis alla 20€ ei saanud vist ühtegi söögikorda kahe peale.

Vahepeal proovisime ka toidupoe sooja leti alternatiivi, kuid kokkuvõttes ei tulnud väga odavam miskit.

Oliiviõli nad vaikimisi saiaga lauale ei too. Ma ei tea miks.

Kui oleks oma söögitegemise võimalus, siis turul käies olid toorainete hinnad enamvähem mõistlikud. Head paremat oleks sealt kannatanud hulgaliselt kokku vaaritada.

Vaatamisväärsused

Neid on lõputult. Kõige lahedam oli Selinunte templite park. Ma ei olnud nii suuri inimese poolt käsitsi välja lõigatud kive varem näinud. Jättis päris wow mulje.

Pilvede sisse on alati päris lõbus autoga sõita. Kõikjal udu. Erice linn oli parasjagu pilvedes, kui me sinna läksime. Lonely Planet kirjutab, et ka Enna linn on tihtilugu pilvede sees, mis teeb tänavad “maagliseks”. Meile meenutasid pilve sees olevad Erice linna tänavad vahepeal nagu oleks Harry Potteri filmi sattunud. Väga lahe oli.

Selinuntega peab seda arvestama, et seal peab aega olema. Kõigepealt maksad sa 9€ inimese kohta, et läbi värava sisse saada. Siis avaneb sulle “templite põld”. Hiiglama suur maaala, kus ei ole muud kui palju heina. Sa saad valida. Kas sa ostad omale kohe peale 9€ lunastamist 6€ eest istekoha golfi autos, kes sind viib paari km kaugusele templi juurde või kepsutad ise lõõskavas päikeses sinna kohale. Kui otsustad viimase kasuks, siis kõigi nende lagunenud vaatamisväärsusteni jõudmine nõuab päris palju aega.

Järgmine päev läksime uurima, et kust ja kuidas neid templite sammaste tarbeks kive maa seest välja on urgitsetud. Templitest mõnikümmend kilomeetrit eemal on Cave di Cusa nimeline koht, kust neid hiiglaslike kive maaseest välja uuristati ja siis hiljem templite juurde kohale veeretati.

Polnud varem näinud sellist templisammaste uuristamist. Tundus muljetavaldav.

Argientos on järgime “Valley of Temples” ehk Templite org. Lonely Planet tegi hirmsasti reklaami. Läksime kohale ja jättis mitte eriti sugava mulje. Ühte sarnast templit oled näinud, siis samasugusest või isegi väiksemast ei oska nagu midagi enam arvata. Seda enam, et “templite orgu” sissepääsu eest maksad veelgi rohkem inimese kohta. Selle eest saad ainult sinna maaalale, kus templid asuvad. Kui tahad sammaste vahele vaatama minna, siis maksad veel juurde. Selleks, et sinna üldse saada, maksad enne veel parkimise eest jne. Kempsu ukse ees on ka onu, kes ütleb, et kemps ise on tasuta, aga talle peaks enesetunde järgi jootraha jätma, vastavalt sellele, kui suur häda sul on.

Sel ajal, kui meie seal olime, käis parasjagu Jalka MM. Omaette vaatamisväärsus oli juba see, kuidas kohalikud erinevates linnades jalkale kaasa elasid.

Kes tahab Etna peale minna, siis selleks tuleks julgelt vähemalt päev varuda. See on ka siis jutu järgi selline kiirkorras sutsti kohale ja tagasi märk kirjas käimine. Keda vulkaani teema rohkem huvitab, siis seal on matkasid nii kahe päevaseid, kuni nädalasi. Igaühele midagi. Tungivalt soovitatakse soojad riided ja tugeva tallaga matkasaapad kaasa võtta.

Tasub minna ja käia. Teist korda lähiajal enam ei läheks, sest niipalju on veel teisi kohti, kus võiks ära käia.

1 kommentaar:

Blogger ütles ...

Which is better Coke or Pepsi?
ANSWER THE POLL and you could get a prepaid VISA gift card!