Viirusetõrjeprogramid mobiiltelefonidele

Üks ajakirjanik oli mures. Kui arvutis on tavapäraselt viirusetõrjeprogramm, siis mis saab telefonidest, mis on varsti pea sama võimekad, kui tavapärased arvutid?

Kas neil siis ei peaks samuti viirusetõrje programmid olema?

Ideaalses maailmas ei näeks ma üldse turgu ei viirusetõrje tarkvarale ega ukselukkude valmistajatele. Kui pahandusi ega pahalasi ei oleks, siis võiks selle valdkonna vajalikust nullilähedaseks lugeda. Kahjuks maailmaasjad millegipärast seda idealistliku ideed ei taha järgida. Alati on kuskil keegi kuri, kes headele halba tahab.

Nutitelefoniturg kasvab ja nutikamad programmeerijad saavad tellimusi nutitelefonidest nutikalt huvipakkuvate andmete väljakaevamiseks. Kasvav äri.

Viirusetõrjeprogrammide tootjad samuti ei maga. Kui kuskil on oht ja hirm, siis saab selle leevenduseks alati “vastumürki” müüa. Antud juhul viirusetõrje programme mobiiltelefonidele.

Paljud on küsinud nutitelefoni ostma asudes, et kas selle telefoniga ikka e-maili manuseid (attachemente) saab avada? Pilte, Wordi dokumente, PDFe?

Ikka saab. Ainult, et sellel mugavusel on ka varjupool. Vahel proovitakse nende manuste sisse peita väikeseid instruktsioone, kuidas telefoni failisüsteemile ligi pääseda ja salvestatud paroolidele ligi pääseda. Turvaauke tuleb ette igasuguses tarkvaras. 

Nii nagu saab arvutis “kuulata” (eng. listener), mis nuppudele vajutatakse, teevad osad pahad telefoniprogrammid sisuliselt sama. Neid on õpetatud kuulama seda, milliseid nuppe telefonil vajutatakse. Pea iga kasutajaliidesega programm ootab inimesega suhtlemiseks mõnd nupuvajutust.

Paha programm on see, kes kasutaja jaoks nähtamatult ootab klahvivajutusi, neid vaikselt salvestades ning hiljem kellegile teisele edasi saates. Kes selle vastu huvi võivad tunda ja oskavad seda infot rahaks keerata, võib olla mitmeid.

Kindlasti pakuvad nad sulle ilusal veebilehel mõnd head programmi tasuta telefoni laadimiseks. Kasutajat tuleb kuidagi veenda, et ta kuidagimoodi pahalase oma telefoni lubaks. Müüt, et viirused tulevad täiesti ilma kasutaja teadmata, ei pruugi alati päris tõene olla. Pigem tullakse “Trooja hobuse” nahas, ehk kasutaja arvab, et ta paigaldab telefoni üht programmi, kuid selle varus paigaldatakse veel lisaks hoopis midagi ootamatut.

Siinkohal peaksidki appi tulema viirusetõrjeprogrammid mobiiltelefonidele. Nende asi on telefonis toimuval silma peal hoida. Vaadata, et telefoni saabunud e-mailiga ei oleks kaasas kahtlase sisuga manuseid. Kontrollida, et telefonis ei käiks taustal salaja sellised programmid, mis seal suure tõenäosusega töötama ei peaks.

Paljud viirusetõrje programmid saavad hakkama ka rämpsposti filtreerimise ja samuti rämps SMS’ide ning kõnede haldamisega. Väheoluline ei ole kaotatud seadme kauglukustus ning isiklikest andmetest puhastamine. Turvarisk kindlasti ettevõtetele, kes lubavad töötajatel töö e-kirju lugeda telefonist või kasvõi kontori intranetile ligipääsu. Ilma vastava kaitsetarkvarata võib telefoni kaotusega kaotada hetkeks kontrolli e-maili postkasti sisu või ligipääsu üle kontori sisevõrku. Sama asi on laiskusest telefoni salvestatud paroolidega. Need on kättesaadavad pahalasele, kelle kätte on su telefon sattunud.

Suurematel viirusetõrjetarkvara tootjatel on kõigil ka tooted olemas mobiilide tarbeks. Igaüks saab nendega ise tutvuda ja endale sobivama välja valida. Üldjuhul on võimalus alguses tasuta prooviversioon alla laadida, et toote headuses ja mugavuses veenduda.

Viide: F-Secure Mobile Security
Viide: Kaspersky Mobile Security 9
Viide: Norton™ Smartphone Security
Viide: ESET Mobile Antivirus

Kõiksugu programmide telefoni laadimisega võiks olla mõõdukalt ettevaatlik ja laadida telefoni programme esialgu vaid tõesti usaldusväärsetest keskkondadest. Enamustel telefonitootjatel on oma tarkvarapoed. Nii nagu Apple AppStore ja Nokial OVI pood. Neid kasutades võiks olla natukene muretum, sest alati enne mõne programmi sinna müükilubamist läbib vastav tarkvara teatud kontrolli. Veenudmaks, et tegemist ei ole kasutaja jaoks pahavaralise tarkvaraga. Ei taha telefonitootjad samuti, et nende nime kandva aparaadi kasutajad pahalaste küüsi langeksid.

Microsoft oma Windowsi operatsioonisüsteemi kasutajatele lisaturvalususe tagamiseks tuli välja tasuta viirusetõrje tarkvaraga. Võib juhtuda, et ehk mõne aasta pärast hakkavad suuremad telefonitootjad samuti koostööd tegema ja klientidele lisaväärtusena pakkuma sissehitatud viirusetõrjet mõne viirusetõrje valdkonna turuliidriga. Teema on iseenesest aktuaalne ja kasvava turuga üha aktuaalsemaks muutumas.

Sports Tracking Technologies

On paar asja, mida Nokia telefonid teevad päris hästi. Need paar asja sõltuvalt olukorrast panevad mind Nokia telefone kindlalt teistele eelistama. Eelistan Nokia telefoni siis, kui ma pean metsa või reisile minema. Kaugemale kodust ära.
Nokia OVI Maps on üks parimaid mobiiltelefoni kaardirakendusi. Nokia telefonid teevad väga hästi pilti. Aidates mugavalt uusi ja huvitavaid kohti jäädvustada.
Nokia telefonidel töötas selline programm nagu Nokia SportsTracker. Panin selle alati käima, kui läksin rattaga metsa sõitma ja uusi radu avastama.  Nokia SportsTracker joonistas maha mu rajad ning lisas sinna jäädvustatud pildid. Ütles mulle, mitu kilomeetrit olen läbinud ning mis on olnud mu liikumiskiirus erinevatel raja etappidel. Joonistas graafikuid. Hiljem sai kõike arvutist suurendatult ja täpsemalt tagantjärgi vaadata.
Huvitav mänguasi, mis oli minu jaoks Nokia arenduslaborite üks huvitavamatest projektidest.
Kahjuks mõni aeg tagasi lõpetas Nokia ametlikult SportsTrackeri arendamise. Umbes täpselt sel ajal, kui jõudsid müügile Nokia puutetundliku ekraaniga telefonid.
Peale seda oli tükk aega vaikust. Ei mingit arengut. Kellel oli vana SportsTrackeri versioon ja vana telefon, need said programmi edasi kasutada, kuid arendustegevust enam ei toimunud päris pikka aega.
  Kuni eilseni. Eile tekkis internetti väikene nupukene ja üks internetileht.
http://www.sportstrackingtechnologies.com/
Seal ei ole palju juttu. Kontaktandmeid ja link programmi allalaadimiseks. 
Interneti kuulujutud räägivad, et tööandja Nokia pani SportsTrackeri projekti kinni ära. Kuid kuna töötajatele endile see projekt niipalju meeldis, siis nad ei jätnud jonni ja hakkasid seda ise edasi arendama. Täitsa eraldiseisvalt.
Igaljuhul panin eile uue SportsTracking tarkvara uude Nokia X6-00 telefoni ja kimasin rattaga töölt koju.
Ei oska väga muud öelda, kui et kõik töötas suurepäraselt. Uus SportsTracker näeb oluliselt ilusam välja, kui vana. Kasutajaliides on puutetundliku ekraaniga telefonide tarbeks disainitud.  Seda on mugav kasutada. Tänu heale telefonile leiti asukoht ülikiirelt ning mõne sekundiga nägin ka juba kaardilt, kus hetkel asun.
Praegu veel ei ole võimalik oma salvestatud radu automaatselt SportsTrackeri kodulehele laadida. Küll aga lubatakse, et see võimalus tuleb õige peal. Hetkel saab andmed salvestada Google Earthile söödavasse formaati või teistesse tänapäevaselt moodsatesse formaatidesse (GPX, XML, CSV), mida vastaval vajadusele saab ise edasi töödelda omale sobivaks.
Jään huviga ootama, millise laheda veebikeskkonna nad valmis teevad. Siiani on Garmin oma Forefunnerite perekonnaga ning Nike+ oma iPodi pluginaga võimaldanud sotsiaalselt treeninguid veebi laadida, neid jagada ning selle ümber elevust tekitada. Mõistlik oleks vast SportsTrackeri inimestel samas suunas veelgi parem keskkond luua.
Uus SportsTracker on allalaetav OVI poest, millele pääseb ligi otse telefonimenüüst.
Igaljuhul tasub proovimist, kui sedasorti mänguasjad ja vidinad huvi pakuvad.
Viide: Uus SportsTracker Nokia OVI poes allalaadimiseks

Jalgrattaga tööle

Meil käisid möödunud nädalavahetusel päris itaallased külas. Mitte sellised nagu ööklubis Hollywood võib kohata, aga ikkagi  päris Itaallased.

Samas ma ei ütleks, et nad just päris “tavalised” oleksid olnud. Mõlemad õpetajad/õppejõud. Väga kõrgesti haritud ja nende tööd ja tegemised on saanud rahvusvaheliselt ära märgitud.

Eestis olidki nad seetõttu, et neid kutsuti külalislektorina oma teadmisi jagama.

Mis mind üllatas ja neid “tavainimestest” positiivselt eristuma pani oli lugu sellest, kuidas nad peale abiellumist läksid mesinädalatele ja iga päev sõitsid päevas jalgratastel ligi 100km. Ei ole just väga tavaline viis mesinädalaid veeta. Neile mõlemale meeldib jalgrattaga sõita.

Kõik oli supertore. Küll aga nad mainisid või õigemini küsisid, et miks meil nii vähe jalgratastega sõidetakse? Nädalavahetusel olid päikeseliselt ilusad ilmad. Mõnd ratturit võis isegi kohata, kuid siiski mitte massiliselt. Itaallased oli üllatunud.

Eks me natuke jahusime neile, kuidas me ei ole veel sellest arengutasemest üle saanud, kus kõigepealt tuleb oma taskud kuhaga täis ajada ja siis alles saab kaugemale vaatama hakata. Eks Tallinn ole ju teinud plaane läbi aastate, et jalgrattateid luua ja jalgratturitelegi teedevõrgustiku ehitada, aga tuleb jälle uus valitsus ja sinna need head ideed jäävad. Prioriteedid muutuvad.

Igaljuhul mul on endiselt usk, et elu-olukord saab ainult paremaks minna ja väikene samm on kasuvõi see, kui ise positiivset eeskuju näidata. Ehk sel aastal täna esmakordselt jalgrattaga tööle.

Me hakkasime koos koduukse eest minema. Üks autoga ja teine jalgrattaga. Tagant Nõmmelt, Hiiult.

Ma ei tahtnud ega plaaninud seda, aga see sõit läks hasartseks. Hasartseks sel hetkel, kui mingi hetk märkasin, et tuttav auto sõidab must mööda ja siis jälle mina temast.

Läksin mööda väiksemaid teid ja tõenäoliselt auto läks mööda Vabaduse puiesteed. Kohtusime korraks peale Järve Selverit, kus auto minust möödus. Järgmisena 6km kaugusel kodust olime taas kõrvuti. Seda siis praktiliselt Sparta spordiklubi juures.

Kuna me olime paar korda teel juba kohtunud, siis hakkas väikne sportlik huvi tekkima, et kui kaugele me niimoodi sõita saame, et kord auto ees ja siis jälle jalgratas.

Sparta juurest rebis auto end jõuliselt ette ja VeloPlussi juurest veel nägin, kuidas auto hakkas Äripäeva maja juurest üle viadukti minema. Sõitsin sõidutee paremas servas.

Meie järgmine kohtumine oli 8km kodust. Kosmose juures ristmikul. Kui ma sinna jõudsin, siis auto just startist foori tagant. Pidin paremale Liivalaiale ära keerama.

Need ummikud, kus hommikuti auto peab fooritsüklied ootama on päris omajagu palju. Kuna jalgratas saab sujuvalt tee paremas servas autodest mööduda ja peaaegu ristmikule välja sõita, siis see annab päris hea eelise.

Loomulikult juhtus ka seda, et täiesti süüdimatult ilma vaatamata keeratakse jalgratturile parempoolsele teeäärele ette, sest auto soovib teha parempööret ja autojuht ei vaata, et keegi võiks veel omakorda temast paremalt poolt mööduda.

Üle “Ajakirjandusmaja viadukti” linna poole tulles armastavad emad oma lapsed autost välja lasta, sel ajal kui nad fooritaga seisavad. Kool on ju kohe tee kõrval. Ei ema, ega laps vaata seda, et keegi võib paremaltpoolt teeäärest veel tulla. Pidurid olgu korras, sest kohtumine avatud autouksega varajasel hommikutunnil ei ole just meeldivaim.

Libedad on teeääred. Libedad mitte niivõrd lume tõttu vaid kogu selle mustuse, mis on lennanud sõiduteelt teeäärtele. Neid teeääri pole jõutud veel koristada. Kogu Pärnu mnt. äär on täis kiviklibu, katkisi ilukilpe autoratastelt, klassikilde ja plastu tükke nii suunatulede küljest, kui mujalt.

Küll need teeääredki jõutakse vast mingi hetk korda teha. Kahte ratturit nägin veel tööle sõitmas.

41 minutit uksest ukseni ja distants 10,5km.

Kangelasest sai legend, HTC Legend

HTC Hero uus tulemine, ehk HTC Legend on tänasest Tele2 poelettidel saadaval.
Eelmise aasta vast kõige suurem üllataja telefonidest oli minu jaoks HTC Hero nimeline aparaat. Telefon, mis paljude teiste kõrval suutis tekitada natukene Wow! efekti. Telefon, mis eelmisel aastal võitis GSMA poolt Global Mobile Awards 2010 gaalal  “Best Mobile Handset or Device” tiitli.
Seesama telefon on läinud nüüd veelgi uhkemaks ja paremaks. Panin iPhone 3G sahtlisse ära, kui nägin kuidas kuller tuli HTC Legend näpuvahel ukse taha. Jälle oli väike Wow!
Maitsed on erinevad, aga ma eelistan iga kell alumiiniumit plastikule. Olgu seda siis sülearvuti- või telefonikorpuse materjalina. 

HTC on justkui Apple legendaarse alumiinium unibody MacBook Pro disaini maha viksinud. 
HTC, kes ise kuulutab end innovaatorina on arvutimaailma innovaatori ideed oma valdkonda toonud. Isegi  kopeerimise tulemusena on väga hea tulemus saavutatud. Ei meenu ühtegi teist mobiiltelefoni, kes oleks varasemalt kasutusele võtnud innovaatilise Apple alumiinium unibody kontseptsiooni. Tehnoloogia, kus seadme korpus saetakse ja lõigatakse välja ühest tükist metallist.

Tulemus loomulikult HTC Legendi näol on parim, mida ma sel aastal olen käes hoidnud. Materjal ise tundub mõnus ja näeb oli hea välja. Sobib MacBook Pro kõrvale sama hästi või isegi paremini, kui iPhone.
Kui need kaks aparaati, Legend ja unibody MacBook kõrvuti panna, siis disaini osas räägivad nad küllalt sarnast keelt. See keel kõlab kaunilt.

See oli vaid esmane karbist välja positiivne Wow! Tõdemine, et küllalt ilus Hero on Legendi näol veelgi ilusamaks muutunud.
Õnneks HTC ei muutnud uue mudeli puhul ainult korpuse kujundust. Ekraan on Legendil vist parim, mida tänapäeval mobiiltelefonidele üldse paigaldatakse. AMOLED, mis väidetavalt on võimeline taskuseadme ekraanile kuvama kuni 16 miljonit erinevat värvitooni. Võrdluseks, et Hero TFT ekraan suutis esile manada kuni 64tuhat erinevat värvitooni. Pool aastat tagasi arvasin, et Hero ekraan oli väga hea. Legendi oma on veelgi parem.
Vanasti oli arvutihiire kõhus üks muna. Kiirekursori asukoht ekraanil registreeriti vastavalt sellele, kus suunas see muna hiire kõhus liikus. See oli juba üleeilne päev, et mitte öelda aastakümme. Analoogse loogikaga töötas HTC Hero esipaneelil olev “rullmuna”, mida liigutades sai telefoni ekraanil ringi liikuda.
Peale “rullmuna” põlvkonda tulid optilised hiired. Nad vaatasid valguskiirega tööpinna tekstuuri ja arvutasid kiirelt välja, kuhupoole hiir liigub. HTC Legendil on see nö. optilise hiire lahendus.
Ekraani alumisest äärest natukene allpool on üks ring. Keskel must täpp. See must täpp ongi see optilise hiire sensor. Liigutades sellest kergelt näpuga üle, saab telefon aru, kust kuhu suunas näpp liikus. Vastavalt sellele saab liikuda telefonide menüüdes. Kui selle ringi peale vajutada, siis toimub ka nö. “hiireklikk” ehk nupuvajutus. Sama nupp täidab ka fotokaamera päästiku ülesannet.
Natukene jääb küll arusaamatuks see kontseptsioon, et miks peaks puutetundliku ekraaniga telefonil olema nö. hiirevõimalus? Aga no vähemalt tehnoloogiliselt on see edev lahendus.
Hero ja tegelikult ka iPhone puhul häiris mind see, et puudub fotode tegemiseks pisike välk. Hämaras ei tulnud nende telefonidega paremat pilti, kui vaid tumedad udukogud. HTC Legendile pandi fotosilmale abiks väikene LED valgusti. See ei pannud kaamerat hämaras väga häid pilte tegema, kuid natukene on abi ikka.
Neile, kes on HTC Hero’t kasutanud, ei ole väga palju üllatusi telefoni sisemusest. Kogu riistvara tööd juhib kõige uuem Android 2.1 Eclair mobiilseadmete operatsioonisüsteem, millele HTC on peale ehitanud Sense nimelise kasutajaliidese. 
Miks Androidi ja Sense koostöö on niivõrd võluv, on raske sõnadesse panna. Õigemini seda positiivset kiidulaulu tuleks siia nii pikalt, et seda ei jõuaks enam keegi ära lugeda.
Õnneks on HTC teinud mõned lühivideod, kus nad võtavad paari sõnaga kokku ja näitavad, miks Androidi ja Sense kasutamine on niivõrd mugav, et see ei ole kuidagi võrreldav näiteks vana Nokia Symbiani või SonyEricssoni menüüdega.
Põhimõtteliselt on Legendil kõik täpselt samamoodi nagu oli Hero’l. Seda siis selles osas, mis puuduvad telefoni menüüsid ja ülesehituse loogikat.

Kui see teema sind rohkem huvitab, siis soovitan ära vaadata kõik HTC Hero tutvustavad videod, kus võetakse kasutajaliidese erinevad aspektid veelgi detailsemalt lahti ja selgitatakse nende toimimisloogikat.

Viide: HTC YouTube channel
Kuna HTC juba Apple’t on disainis jäljendanud, siis Legendil on tarkvaraosas tehtud midagi sarnast nagu on Apple OS X’is Expose nime all tuntud funktsionaalsus. Võimalus kuvada kõik “aknad” ühele tööpinnale. Seda varasemalt Hero’l ei olnud.
Legend toetab “Pinch&Zoom’i” ehk see on see Apple iPhone pealt tuttav asi, kus näppe mööda ekraani koomale või laiali venitades, saab pilte ekraanil suurendada või väiksemaks teha. Nüüd seda “Pinch&Zoomi” Legendi töölaual rakendades, tehakse “helikopteri vaadet” ja kuvatakse justkui kuskilt kõrgemalt vaadates kõik töölaua aknad.
Peamine, mis mulle nende HTC’de juures meeldib on sotsiaalsus. Telefoni kasutajaliides on selliselt üles ehitatud, et telefon praktiliselt elab mobiilses internetis. Mul ei ole ühtegi kontakti SIM kaardil nagu konservatiivsed vanamoelised kodanikud neid hoiavad. Kõik on “pilves”. Kuskil internetis.
Kontaktid tulevad Google teenustest. Nüüdseks juba julgelt üle poolte kontaktide on oma näo ja nimega esindatud Facebookis. Telefon seob nad kokku. Mina pole kontaktidele näopilte külge pannud. Kontaktid ise panevad. Telefon võtab inimeste Facebooki kontodelt nende info ja liidab kokku olemasolevaga.
Täielik suhtlusvahend. Helistamine on vaid üks võimalustest, mis kunagisest peamisest telefoni funktsionaalsuses on ikka kuhugi väga tahaplaanile jäänud.
Mida kõike selle suurepärase telefoniga teha saab, vaata täpsemalt järgi HTC Legendi kodulehelt.
Viide: HTC Legendi spetsifikatsioon
Viide: GSMArena põhjalik ülevaade HTC Legendist

Shazam

Priit oli telekas. AK uudistes. Sõitis oma Saabi mõlemad rehvid ühes teeaugus  ribadeks.
Tuttava nimega Priit oli. Nägu ja nime ei pannud kokku. Arvuti oli süles lahti. Panin Priidu Googlisse. Leidsin sellise teadaande.

Armas raadiokuulaja tõenäoliselt ei teadnud, et on olemas selline programm mobiiltelefonide tarbeks nagu Shazam. Kindlasti mõtlesid Shazami välja Priidu kolleegid kuskilt teisest maailmaotsast, kes ei suutnud enam käsitsi kuulajate poolt saadetud heliklippe läbi kuulata.
Põhimõtteliselt, mida Shazam teeb on just selle kuulaja vajaduse rahuldamine,  mida Priit kirjeldas.
Programm lindistab mobiiltelefoni abil viisijupi raadiost või mistahes lähedalasuvast heliallikast ning saadab selle Shazami serveritesse analüüsimiseks. Neil on tohutu andmebaas erinevatest muusikalugudest.

This clip is run through our database of over 8 million tracks (which extends back to the '50s) to find an exact fingerprint match.

Shazami serverid võrdlevad sinu saadetud viisijuppi oma andmebaasiga ning kui leiavad vaste, siis kuvavad telefoni ekraanile hulgaliselt infot nii loo enda, kui esitaja kohta.
Shazami muusikatuvastuse algoritmi abil leitakse tõenäoliselt vastus oluliselt kiiremini, kui Sky Plussi inimesed jõuaksid füüsiliselt oma kuulajate heliklippe läbi kuulata ja vastuseid kirjutada.
Olen seda programmi  sportlikust huvist proovinud ning Power Hit Radios’t 4-5 järjest mängitud uut ja moodsat tantsulugu tundis kõik ära. Vaid ühte uut eestikeelset lugu ei tundnud. Välismaistega olid tulemused vägagi head.
Shazami puhul on hea see, et ta on vist toetatud pea kõigil moodsamatel telefoniplatvormidel.

Shazam supports most of today's platforms: Android, BlackBerry, BREW, iPhone, J2ME, Symbian and Windows Phone.

Viide: Get Shazam!
SonyEricsson pani oma telefonidesse juba aastaid tagasi analoogse TrackID nimelise rakenduse. Teeb põhimõtteliselt sama, mida Shazam. Laseb telefoniga lindistada viisijupi ning otsib andmebaasist vasteid. Kui sul juhtub SonyEricssoni telefon olema ja sa pole kunagi TrackID nimelist telefonimenüüd puutunud, siis nüüd sa vähemalt tead, milleks see seal teinekord hea ja kasulik võib olla.
SonyEricsson on TrackID lehele väikese animeeritud multika teinud, mis näitlikustab TrackID teenuse kasutamist igapäevastes situatsioonides.