Kuidas Huawei E1752 ja Ubuntu 10.04 käsikäes internetti lähevad

Pool aastat on viimasest samateemalisest juhendi kirjutamisest möödas. Vahepeal on välja tulnud uus ja uhke Ubuntu versioon. Seekord versiooninumbriks 10.04.

Ma olen selle üle nii rõõmus, kuid samas ka natukene kurb. Olen rõõmus, sest uus Ubuntu on ilusam, kiirem, parem jne. Olen rõõmus, et päris paljud vähemalt Tele2 kliendid proovivad Ubuntut kasutada alternatiivse täiesti tasuta operatsioonisüsteemina Windowsi asemel. Hea on ka see, et päris paljud Ubuntu kasutajad on ka ühtlasi mobiilse interneti tarbijad.

Küll aga teeb meele natukene kurvemaks, et siiamaani ei ole Ubuntu ja Huawei mobiilse interneti modemitootja omavahel kokkuleppele saanud. Siiamaani vajab Huawei E1752 natukene järeleaitamist, et ta töötaks ka kõige viimases ja uusimas Ubuntu operatsioonisüsteemis. Tuli välja, et täpselt samamoodi ei saa E1752’te tööle 10.04 versioonis, nii nagu sai sama modemi  tööle Ubuntu eelmises  9.10 versioonis.

Käärisin käised üles ja panin ühele vanale sülearvutile kõige uuema Ubuntu 10.04 puhta installatsioonina peale. Aega kulus selleks vaid 10 minutit. Iseenesest muljetavaldav kiirus.

Viisakusest laadisin lisaks kõik kõige viimased tarkvarauuendused takkaotsa veel lisaks.
Varasemast juba teadsin, et usb-modeswitch nimelist tarkvarapakki on tarvis. Selleks, et Ubuntu modemi ikka modemina ära tunneks. Ilma selleta, ta näitab, et tegemist on mälupulgaga.

Usb-modeswitchi on lihtne alla laadida Synaptic pakihalduriga.
System –> Administration –> Synaptic Package Manager

Pane paketid peale, ehk installi usb-modeswitch ära.

Järgmiseks kutsusin kiirelt ALT+F2’ga appi käsuakna ja palusin luua ja avada fail nimega usb_modeswitch.conf, mis asuks kataloogis /etc.

Faili loomiseks ja info lisamiseks kirjuta sinna ALT+F2’ga vanenud aknasse
sudo gedit /etc/usb_modeswitch.conf


Gedit tekstieditori aken hüppab lahti ja sinna kirjuta järgev jutt. Selle järgneva tekstiga hakkas vähemalt mul endal modem tööle.

########################################################
# Huawei E1752
#
# Contributor: 

DefaultVendor=  0x12d1
DefaultProduct= 0x1446

TargetVendor= 0x12d1
TargetProdct= 0x1001

MessageEndpoint= 0x01

MessageContent= "55534243000000000000000000000011060000000000000000000000000000"

Salvesta fail ja pista modem USB pessa. Mõni hetk läheb aega ja Ubuntu leiab ise modemi üles.

Kogenumad kasutajad teavad, et uut andmesideühendust saab luua, kui vajutada Ubuntu ülemisel ribal parempoolne hiireklõps “WiFi” ikoonile. Alloleval pildil kõige vasakpoolsem ikoon.


Seal on valik “Edit Connections” ja “Mobile Broadband” alamlehel saad luua uue ühenduse. Ühenduse loomisel antakse modemina valida kohe HUAWEI modem, nagu allolevalt pildilt näha.
Number, millele modem peaks “helistama”, et internetti saada on endiselt *99# ja APN ehk pöörduspunkti küsi oma mobiilioperaatori käest. Need vahel varieeruvad vastavalt sinu andmesidepaketile. Kui see info on samuti sisestatud, siis vajuta “Apply” ja uus mobiilse andmeside ühenduse profiil on loodud. Mul ta esmalt veel näitas, et “Last Used” staatuseks oli never, ehk seda ühendust pole veel kordagi kasutatud.

Ühenduse loomiseks vajuta “WiFi” ikoonil vasakpoolse hiirenupuga ning vali sealt just loodud mobiilse interneti ühenduse nimetus.

Kulub mõni sekund, kuniks Ubuntu teatab, et
 
Ühendus loodud ja Huawei E1752 läks käsikäes Ubuntu 10.04’ga internetti.

Iseenesest ei olnud väga keeruline, ega kaua aeganõudev ettevalmistus, kuid siiski väikene lisasamm, mis on tarvis teha, et seadmed omavahel korralikult tööle hakkaksid.

Viide: Kuidas Huawei E1752 ja Ubuntu 9.10 Karmic Koala internetti saada

Mobiiltelefoni laadivad botikud

Ei ole veel suutnud sellest fenomenist aru saada, mis pani naisterahvaid aastaid tagasi meeletutes kogustes kummikuid ostma. Värvilised ja lillelised küll, aga jalad hakkavad seal sees ju hullult higistama. Suht jube. Igasugune Gore-Tex kangatöötlus on tänapäeva materjaliteaduse juures kummikute kõrval justkui oluliselt efektiivsem, hingavam, mugavam ja mõnusam. Aga las ta jääb.
Orange on üks päris lahe mobiilioperaator, kes võttis omale kampa GotWind taastuvenergia teemat ajava ettevõtte ja nad tulid päris laheda tootega välja. Orange kirja kandvad kummikud, mis võtavad botiku seest jala soojuse ja muundavad selle elektriks. Elektrienergia omakorda kulub mobiiltelefoni laadimiseks, mille saab kandmise ajaks asetada kummiku sääre ülaosasse laadima.
Inglismaal on tulemas Glastonbury muusikafestival, kus tuhanded ja tuhanded muusikafännid päevade kaupa tantsusammu saatel kontsertlavade ümber ringi tatsuvad.
Kui nüüd juhtuks vihma sadama, siis festivalikülalise lemmikjalatsiks saab küllalt suure tõenäosusega kummik. Pole vast palju vaja, et vihmasajus lava ees hüpates lavaesine mudamülkaks muutuks. Miks siis mitte juba võtta omale kohe sellised kummikud, mis muusikarütmis tatsumisest telefonilaadimiseks energiat genereerivad? Seda enam, kui nad ka täiesti OK välja näevad.
Botikute laadimislahenduse tootjad selgitasid, et põhimõtteliselt on elektrit genereerivad sisetallad need, mis telefonile elujõudu annavad. Taldades olevat kasutusel tehnoloogia, mis suudab energiat toota temperatuurierinevuste tulemusel. Kui kummiku sees talla all on hästi soe ja teisel pool talla all on suhteliselt jahe, siis seal sisetalla sees on materjalid, mis toodavad elektrienergiat sellest temperatuurierinevusest. Mida kuumemad on jalad ja mida külmem on porilomp, seda võimsamalt telefoni aku laeb.
Kui on jahe ilm, siis tuleb kõvasti rokkida. Seda soovitavad ka botikutootjad.

To increase the length of time you can charge your phone for, simply hot step it to the dance tent because the hotter your feet get, the more energy you produce.

Viide: GotWind - Thermoelectric wellies that charge your mobile phone using heat from your feet

Tele2 netipulga kasutamine Maciga

Üle nädala või viimasel ajal juba iga nädal olen saanud telefonikõnesid Maci kasutajatest kodanikelt, kes ei taha oma pead igasugu tehnilise mudruga vaevata. Mõistlik. Vähemalt tea, kelle käest küsida, kui ise ei tea. 

Korduvalt on küsimuseks olnud, et kas Tele2 Interneti stardikomplektis olev Huawei E1752 netipulk töötab Mac’iga? Jah, töötab.
See on 1-2-3 ülilihtne paigaldus. Elu on näidanud, et ometigi võib ka seal küsimusi ja segadust tekkida. Olgu ta siis siin piltidega illustreeritult ära näidatud, kui lihtsalt võib ühe internetipulga ja Mac’iga internetti saada.

Läheneme internetipulgaga arvutile. Pista see vabasse USB pessa. Ole hetk kannatlik ja küllalt suure tõenäosusega hüppab ekraanile lahti aken, kus on sees suur Tele2 ikoon. Ikooni taga peidab end tarkvara, mis juhib internetipulga tööd. See on tarvis arvutisse paigaldada.
 
Kliki Tele2 ikoonil ja algab tarkvara paigaldus arvutisse. Seal ei ole midagi muud, kui “Continue” vajutada. Mõne hetke pärast on installatsioon “Succeeded” ja asi korras. Tarkvara on arvutisse paigaldatud.

Seejärel leia arvutist “Tele2 Mobile Partner” nimeline programm ja käivita see.

Vaata, et akna alumisse vasakusse nurka tekiks “levipulgad”. Selleks kulub samuti mõni hetk, kuniks internetipulk end mobiilivõrku registreerib.

Kui sa oled 3G levis, siis näidatakse sulle 3G kirja levipulkade kõrval. See Mobile Partner programm on juba tehases selliselt seadistatud, et kasutaja ei pea ise mittegi midagi rohkem seadistama või muutma. Lihtsalt vajuta nuppu “Connect”, et internetti saada.

Korraks ette hüpanud “Connecting…” aken kaob eest, kui ühendus on loodud ja Mobile Partneri akna alla äärde tekivad väikesed värvilised noolekesed, mis indikeerivad üles- ja allalaetavat andmesidekiirust hetkel.

Ühendus olemas. Asi toimib! Nii lihtne oligi.

ToaBoa

Käisime Lada juures külas. Jah, selline nimi on päriselt inimesel olemas. Kõik oli väga chill, kuniks Annekreet tegi korraks “Jiiiks” häält.
 
Ma olin vaimustuses. Kellegi kingad ja rahakott olid end tootmaterjalina radiaatori alla sooja venitanud. Pea järgi vaadates tundus see kingamaterjalist soolikas päris pisikene, kuid seda materjali oli tegelikult päris palju.

Pole vist varem niimoodi vabas urbanistlikus keskkonnas boamaoga tõtt vahtinud.  Õnneks juhtus fotokas kaasas olemas. Sai mööda põrandat roomatud ja madu portreteeritud.

Väga chill elukas.

Kompott

Sarjast “avastame uusi söögikohti” ehk, kuidas me juhuslikult sattusime kohvikusse, mis avati alles eile.

Narva maanteel, Peda vastas, üle tee.  Trammipeatuse juures põhimõtteliselt. Seal, kus all korrusel on Jaapani koht Sakura ja enne oli üleval teisel korrusel Chopsticks vms. Nüüd see ülemise korruse koht on uueks tehtud.

Idee poolest vist natukene nagu NOP. Suurem, ruumikam, trendika lihtsa vanamoodsa sisustusega. Lambikupliteks seinal olid kandilised köögiriivid. Suured kolmeliitrised kompotipurgid olid disainielemindina riiulisse laotud.
 
Hubane, kodune koht. Teenindajad esimeste päevade puhul väga entusiastlikud ja sõbralikud. Niipalju, kui me lõunasöögiks toitu mekkisime oli kõik ülimaitsev. Väga positiivsed emotsioonid.
Pea tunnikese lõunatunnil, mis me seal veetsime, saabus vaid veel üks seltskond, kes kahjuks küll millegipärast kiirelt lahkus. Esimesel hetkel lõunasöögiplaanidega sisse astudes tundusid meilegi hinnad tiba kallid olevat. Kahtlustasime, et seinal olev värviline hinnakiri nendegi klientide nina natukene krimpsu tõmbas.
 
Nuputasime isekeskiski, et koht iseenesest on väga ilus ja tore, kuid kui nad siia oma kogukonda külge ei haagi, siis vast läheb varsti raskeks. Ületee koolilapsi vist praeguse hinnamudeliga päris kohale ei meelita. Kes peaks olema need kliendid, kes siia igapäevaselt peaksid sattuma?  Jõukas Kadrioru kogukonna elanik?

Lõunasöögi spets pakkumisi neil veel ei olnud. Võtsin kõige odavama toidu. Tudengi eine. Praetud kartul, muna, singiviilud – 44 krooni. Koduselt maitsev.
 
Kirjutan sellest kohast, sest ma ei taha, et ta kohe kiirelt välja sureb. Ilus ja sõbralik koht on. Tasub külastamist. Meile meeldis.
Googlest neid ei leia ja Facebookis neid ei ole. Ise tuleb kohale minna. Koha nimeks on Kompott.

Hooli oma sülearvuti USB pesast

Lugusid elust enesest. Viimasel ajal on rohkem kui ühe korra minu kõrvu jõudnud kurb lugu, et näe, ostsin omale 3G andmesidemodemi aga nüüd järsku arvuti ei tunne enam modemit ära. Panen ta ilusasti arvuti külge, aga arvuti ei arva selle peale mitte vähematki.
Esimene asi, mis ma olen soovitanud, on panna tavaline USB hiir samasse USB pessa, kuhu sa modemit proovisid pista ja vaadata, kas hiir hakkab tööle? Tihtilugu ei ole hakanud. See on kõige kurvem stsenaarium.

Mis siis ühtäkki juhtunud on?
Juba sõna “süle” sülearvuti nimetuses ütleb, et seda aparaati on päris mõnus süles kasutada. Ma ise ei ole selle kohta pealt mingi ingel. Sülearvuti kõhu peal diivani peal lösutades on küllalt mugav õhtul päevauudistele pilk peale visata. Tõenäoliselt teevad nii sajad, kui mitte tuhanded või miljonid sülearvutikasutajad.
Uudised läbiloetud, visatakse sülearvuti diivani peale ja minnakse kööki võileiba tegema. See on vast see koht, mis on kõige vähem meelepärane arvutis elavatele USB pesadele. Eriti just siis, kui parasjagu USB pessa on kas näiteks 3G modem või mõni muu väline seade ühendatud.
Sõltuvalt sülearvutist ja tema USB pesade paigutusest võib mõnede arvutimudelite puhul juhtuda see, et arvuti korpus on niivõrd õhukeseks aetud, et kui USB pessa panna näiteks 3G andmesidemodem, siis modemi korpus jääb laua peale nö. kandma. Arvuti raskus ühest arvuti äärest langeb modemi korpusele, mis omakorda pidevalt natukene murrab USB pesa ühendusi arvuti emaplaadil.
Pildilt on näha, kuidas arvuti nurk on laualt kõrgemal ja andmesidemodemi USB pesa poolne nurk toetab vastu lauda. See on nüüd see hetk, kus modem murrab natukene seda USB pesa. Ükspäev kõige ebasobivamal hetkel tuleb USB pesa arvuti emaplaadi küljest lahti ja arvuti ei tunne enam ära ühtegi välist seadet, mis sinna pessa pistetakse.

Samas on see laua peal modemile toetumine vaid teatud sülearvutite ja modemite koosluses tekkiv probleem. Peamiselt juhul, kui USB pesa on arvuti küljel vertikaalselt asetatud.

Osadel arvutitel on USB pesad horisontaalselt ja laua peal arvutit kasutades seda murdumise probleemi ei esine. Küll aga tuleks ettevaatlik olla arvutit diivanil kasutades.

Miks diivanid on USB pesadele hirmsad?
Peamiselt seetõttu, et nad on pehmed. Diivanile visatud arvuti armastab sinna pehmusesse vajuda. Korduvalt olen külas käies kohanud sülearvutit diivanil puhkamas, kus USB pesast turritab välja diivanipadja peale toetuv USB mälupulk. Sellisel juhul enamus arvuti raskusest langeb USB seadme ühenduskohale.  Ei ole selline olukord USB pesadele mitte kõige mõnusam.

Jama on selles, et kui see USB pesa on emaplaadi pealt lahti murdunud, siis selle parandamise ei ole mitte odav. Tihtilugu see eraldi pesade kinnijootmine on niivõrd keerukas, et eelistatakse selle asemel kogu emaplaat välja vahetada. Sõltuvalt sülearvutist on see kulu suurusjärk 6-8tuh. Pole just kõige odavam lõbu hoolimatu arvutikasutamise eest.

Kui selliseid väikeseid elementaarseid igapäevaseid arvutikasutamise põhitõdesid meeles pidada ja mitte liialt USB pesasid painutada, siis vast õnnestub sedasorti väljaminekut kindlasti edasi lükata.
Alternatiivina võib kasutada USB pikendusjuhet.  
See võimaldab mistahes suurema korpusega USB välist seadet arvutikorpusest eemale viia ja seega vältida USB pesade lahtipaindumist.