Nokia nanotehnoloogialaborid

See oli vast nädalapäevad tagasi, kui Anssi Vanjoki ütles julgelt välja, mida ta arvab lõpututest küsimistest, et miks ometi Nokia ei kavatse hakata kasutama oma telefonides Android operatsioonisüsteemi ning ikka veel “jamab” vana Symbianiga.

Tema sõnul on telefonitootja seisukohast Androidi kasutuselevõtt sama tark tegu, kui talvel sooja saamiseks püksi pissida.

Siin on isegi valus tõetera sees. Vaadates praegu uusi turule tulevaid telefone, mis jooksevad Androidi peal, siis hakkab see meenutama natukene PC sülearvutite turgu. Kasutaja jaoks on kõigil operatsioonisüsteemiks ja kasutajaliideseks arvutite puhul siis Windows ja telefonide puhul vastavat Android. Erineb vaid vähesel määral seadmete välimus ja koostekvaliteet. Kaugemalt vaadates on nad kõik äravahetamiseni sarnased. Väga raske on üksteistest erineda. Selline strateegi telefonitootja seisukohast on aga väga lühinägelik.

Eristu või sure!

Kuskil siiski on veel usk, et Nokia ei ole kaugeltki suremas. Isegi siis, kui nad rahva tungival soovil Androidi rongile kohe ei hüppa. See tugev usk elab Nokia arenduslaborites. Nokia ei tegele vaid pelgalt oma telefonidele riistvara ja tarkvara loomisega. See mida Gambride ja teistes arenduslaborites tehakse on tõsiselt põnev!

On see Nokia PR osav lüke või mitte, aga täna lasti internetti paar killukest infot Nokia Inglismaal Cambrides asuva uurimiskeskuse tegemiste kohta. Koostöös Cambride ülikooliga tegeleb Nokia tehnoloogiate uurimisega, mis võivad muuta arusaama sellest, kuidas me igapäevaselt mobiilseid seadmeid kanname ja kasutame.

Nende huviorbiidis on nanotehnoloogiad. Lahendused, mis on loodud mõõtkavas, mida paljas silm ammugi ei suuda tuvastada. Rakendused, mis toimivad molekulide tasandil.

Üheks projektiks, mida natukene tutvustati oli tehis-nina sarnase seadme loomine. Niipalju, kui on tänaste telefonikasjutajate käest aegajalt küsitud, et mida nad tahaksid, et telefoniga veel teha saaks, siis päris mitmest kohtast on korduvalt läbi läinud, et nad tahaks, et telefon oleks ühtlasi ka näiteks alkomeeter.

Nokia arenduslaborite arvates võiks telefonist saada seade, mis näiteks igapäevaselt kontrollib sind ümbritseva õhu puhtust ja kvaliteeti, sest ta suudab seda pidevalt väga täpselt “nuusutada”. Molekulid puutuvad kokku sensoriga, mis suudab analüüsida molekulide struktuure ning proovib seeläbi tuvastada aine koostist.

Nokia tutvustab prototüüpi, mis proovib ära tunda, mis ainega ta kokku puutus.

Teine teema oli otsetõlkes “venitatav elektooniline nahk”. Midagi arvuti touchpadi sarnast, aga ta on pehme nagu lateks ja teda saab venitada hetkel kuni 20% oma esialgsetest mõõtmetest, ilma et tema töökindlus halveneks.

See on tõenäoliselt valkond, mis annab uue perspektiivi telefonide kaasakandmisele ja nende igapäevasele kasutamisele.

Väga painduv ja pehme puutetundlik pind, mida saab kasutada kandes seda näiteks kehal.

Valdkond, kus me ühel päeval ehk näeme, kuidas telefonid ei ole vaid pelgalt kõvad plastikust klotsid taskus, vaid on tänu pehmetele materjalidele kätte tõmmatavad, kui kindad või integreeritud märkamatult rõivastesse.

Kolmanda teemana mainiti valdkonda, mis uurib uute ja veelgi paremate puutetundlike ekraanide väljatöötamist. Puutetundlikud ekraanid, mis ei oleks tänapäevaselt siledad, kui klaas, vaid suudaksid end muuta vajadusel reljeefseks. Luua puutepinnale erinev tekstuur. Jällegi väga ambitsiooniks ja laialdast kasutusvõimalust pakkuv valdkond.

Viide: Beyond Morph – a visit to Nokia Research Center Cambridge 

Tõenäoliselt me ei näe sedasorti lahendusi veel homme poelettidel, kuid vähemalt on hea teada ja näha, et on telefonitootjaid, kes julgevad ja suudavad vaadata kaugemale, kui pelgalt homne päev või järgmise kvartali kasum.

Uute telefonide tutvustamise nädal, osa 1 - HTC uued mudelid

Möödunud nädal on olnud üks nendest, kus teed sõrmedega nipsu ja esmaspäevast on saanud reede pärastlõuna ja kolm korda peaks veel nipsu tegema, et pooleliolevad asjad tehtud saaks. Suuresti seetõttu on siin ka vahepeal vaiksem olnud.

Möödunud nädal oli nädal, kus Nokia korraldas Londonis “Nokia World” nimelist üritust. Rääkides tulevikust mobiiltelefonidevaldkonnas ning näidates kõige uuemaid müügiletulevaid mudeleid.

Konkurendid ei maga. HTC tegi Nokia Worldiga täpselt samal ajal sarnase ürituse, tutvustades samuti kahte uut telefonimudelit ja uut HTC Sense veebiteenust, mis peagi valmimas.

Kuna ajakirjanikud olid Nokia poolt Londonisse kutsutud ja kohale toodud, siis HTC saatis vaid oma bussid Nokia üritusele ja palus ajakirjanikel sisse hüpata, et neid oma tooteesitlusele meelitada. Twitteri vahendusel oli kuulda, et Eestlastest oli Henrik Roonemaa sealsete sündmuste keerises.

Kõigepealt HTC uued üllitised. Kuulujutud käisid ammu ringi, et HTC plaanib hiiglasliku olemisega Desire järglasti. Midagi sellist nagu oli kunagi HTC HD2 koos Windows Mobile operatsioonisüsteemiga. Siin ta nüüd on.

HTC Desire HD

Ekraan on see, mis on venituspingi all käinud. Tavalise Desire 3.7 tollist on saanud 4.3 tolli. Kaalu tuli sellega telefonile juurde ligi 30 grammi, andes telefoni kaaluks kokku 167 grammi. Korpust on muudetud selliselt, et ta sarnaneb HTC Legend “unibody” lahendusele, kus korpus on ühes tükis ja aku tuleb telefoni korpusesse altpoolt sisse libistada.

Kaamerat on võimsamaks krutitud. Endise 5MPix asemel on Desire HD kaamera 8MPix ja DualLED välguga, ehk välgutamise võimsus peaks sel mudelil tänu topelt lampidele suurem olema. HTC kodulehe spetsifikatsioon mainib ka fototöötlustarkvara ja effektide lisandumisest, aga selle võimaluste kohta täpsem info hetkel puudub.

Teoorias peaks telefoniga isegi internetis surfamine kiirem olema, sest modem, mis mobiilse interneti telefoni toob võimaldab andmeside allalaadimise kiirusi kuni 14,4MBit/sekundis. Loomulikult saab telefoni kasutada mobiilse WiFi ruuterina interneti jagamiseks ja kasvõi juhtmega arvuti küljes lihtsalt andmesidemodemina.

Multimeedia osas toetab Desire HD kohe ka DLNA standardit. Ideeliselt lahe võimalus, kus sa saad üle WiFi telefonist pilte ja videosid otse telekasse saata. Samuti telefoni muusikakogu üle WiFi oma koduses muusikakeskuses mängida, kui su kodune heli- ja videotehnika on samuti DLNA toetusega ja oskab üle WiFi teiste seadmetega suhelda.

Natukene paneb vaid kukalt kratsima vähenenud aku mahutavus. Aku on kõigest 1230mAh. Seda ei ole väga palju, kui vaadata üle õla  aknalauale, kus kõik praegused HTC Desire omanikud järjest oma telefone toitva kaabli küljes turgutavad.

Viide: Kui huvi, siis vaata täpsemat Desire HD spetsifikatsiooni HTC enda ametlikult kodulehelt.

HTC Desire Z

Meil ja üle maailma on veel terve hulk telefonikasutajaid, kes on kindlal veendumusel, et ühel “õigel telefonil” peab ikka korralik nuppudega klaviatuur olema. Üldse ei vaidle vastu. Nokia N97 mini oma nuppudega QWERTY klaviatuuriga oli väga hea kasutada.

Kõigile neile “nuppudega täisklaviatuuri usku” kodanikele tutvustas HTC oma Desire Z nimelist mudelit. Ta on nagu peaaegu nagu tavaline Desire, aga ekraani tagant liugleb vajadusel nuppudega täisklaviatuur välja.

Natukene on protsessorit nõrgemaks tehtud võrreldes olemasoleva Desirega. Enne oli 1GHz, Desire Z omab 800Mhz protsessorit. Kaalu on tal kõvasti. 180 grammi. 45 grammi klaviatuuri eest lisaks, võrreldes ilma klaviatuurita vennaga. Mõlemal uuel Desirel on väidetavat lisatud navigatsiooni ja kaardiprogramm, kus saab kaardid eelnevalt telefoni laadida ja välismaale seiklema minnes ja ole hädavajalik, et telefoni üle interneti kaardiuuendusi telefoni laeks.

Viide: HTC Desire Z täpsemad andmed HTC ametlikul kodulehel

HTCsense.com

Mõlemad uued HTC telefonid toetavad integratsiooni uue ja seni veel mitte päris valmis saanud htcsense.com nimelise veebiteenusega.
Apple oli oma iPhone jaoks midagi sarnast juba aastaid tagasi teinud. Microsoft pakkus samuti analoogseid võimalusi “My Mobile” teenusenime all. Osa funktsionaalsust oli tasuta ja osa tasuline. HTC ei ole rääkinud midagi eraldi Sense teenuse tasustamisest, kuid võimalused mida  htcsense.com pakub on igati tänuväärsed telefonikasutajale.

Kuna telefonid käivad niikuinii väga tihti internetist uudiseid toomas, siis ei võta suurt tükki küljest ära, kui ta vahepeal telefoni sisu varundab HTC serveritesse. Mis iganes su telefoniga juhtub, kontaktid, SMS’id on HTC serveris olemas.

Kui peaks juhtuma midagi nii hirmsat, et sa oma telefoni juhtud diivanipadja vahele ära kaotama ja juba paaniliselt mööda tuba ringi jooksed, siis htcsense.com lehele minnes saab panna oma telefoni täie valjudusega helisema, et sa ta toast üles leiaks.

Veel hullem, kui oled telefoni õues maha pillanud ja toast teda valjult helisemast ei leia. htcsense.com aitab telefoni positsioneerida ja kuvab telefoni ligikaudse asukoha internetikeskkonnas oleval kaardil. Heale telefonileidjale saad jätta telefoniekraanile oma teate ning telefoni lukustada. Lootes, et telefoni leidja on nii hea, et võtab sinuga ühendust ja toob telefoni tagasi. Nähes, et su telefon on jalad alla võtnud ja liigub omasoodu mooda maanteed linnast välja, siis saad viimasest hädas saata telefonile käsu oma mälu täiesti ära kustutada. Kõik sinu isiklikud andmed kaovad telefonist, et keegi võõras inimene neile mingilgi moel ligi ei pääseks.

Android marketi parimad rakendused tuuakse samuti HTCsense.com lehele välja. Pakkumaks viiteid kasutajatele huvitavamate ja kasulikemate rakenduse allalaadimiseks telefoni.

Rummuromantika

Kell 17 kesklinnas, kell 18 Rummus varustust kokku ja selga pakkimas. Ligi tund põhjaaega ning kell 19:40 uuesti pinnal vest täis, lesta otsad veest väljas selle aasta vast vingeimat päikeseloojangut nautimas. Enne seda oli taevas süsimust ja ka selle pildi tegemise ajal ladistas taevast vihma alla.

Tegime Rummus teise ametliku OWD avavee tunni. Rummus on hea põhjas istuda ja harjutusi teha. Õigemini ei pea osade harjutuste jaoks isegi põhjas istuma, vaid võib hoopis vee all garaazi katusel istuda. Nimelt

Murru Vangla tagune karjäär oli kunagi täies ulatuses kuiv. Sealt kaevandati nõukogude ajal paekivi killustiku jaoks. Veel enne seda, esimese Eesti Vabriigi ajal murti seal paasi käsitsi ja paekamakatest lihviti kohapeal trepiastmeid.
Viide: Rummu karjäär – “veealune Murru vangla”

Mingi hetk leiti, et kaevandamine ei tasu enam ära ja asi pandi seisma. Kuna kaevandusse voolas pidevalt põhja- ja pinnasevett, siis varasemalt pumbati seda koguaeg sealt minema. Mingi hetk, kui Vangla uus välismüür sai valmis, otsustati pump seisma panna ja kiirelt täitus kogu karjäär veega.

Veetõus, mis mattis peagi enda alla enamuse endise kutsekooli ja tööstuse territooriumist, mis jäi vastvalminud idapiirdest väljapoole. Täna on see vanglale kuulunud kutsekool justkui veealune muuseum, mida saavad külastada vaid sukeldujad.

Vanadelt makettidelt vaadates võib näha, kuidas vee alla jäid vangla kutsekoolile kuuluvad hooned. Sealhulgas kutsekool ise, kingsepatöökoda, kivilõhkumise kombinaat, pumbajaam ja betoontööde polügon.

Rummus sukeldudes sa justkui hõljud mahajäetud linna varemeta kohal. Majad, kivi- ja traataiad, suured raagus puud, tänapostid ja laternad. Sina kõige selle kohal ringi lendamas. Küllalt sürrealistlik kogemus.

Tänaseid maskiharjutusi kogunesimegi tegema ühe maja katusele. Kõigest 2,5 meetri sügavusele veepiirist.  Kõik harjutused tulid väga hästi välja ning järgneva tunnikese veetsime mööda endist tööstuskompleksi ringi kruisides.

Vangla värk. Mitmeid meetreid kõrged kivimüürid vee all, millele veel omakorda on okastraat peale veetud. Sama teema ka vee all jooksvate traataedadega, kuhu on ohtralt okastraati omal ajal külge poogitud.

Algaja sukelduja jaoks natuene äge ja korraks isegi hirmus oli ühest hoonest läbi ujumine.
Võõras koht. Siseruumides on täiesti kottpime. Vaid eemal trellitatud aknast paistab natukene rohekat valgust. Spuuki, aga samas natukene huvitav ja jällegi uus kogemus.

Seljas 7+7mm märga neopreeni. Seljas 15 liitrit värsket õhku 200bar´ise rõhu all. Jalas uued sussid ja mask, mis tuli otse hambapasta marinaadist. Nähtavust umbes 4-5 meetrit. Esimest korda oli mul kompassiga aparaat, mis näitas, kui sügaval me parasjagu vee all asume. Huvitav oli jälgida. Seda enam, et hakkasid justkui tekkima paremad seosed selle osas, kuidas rõhk mul reaalselt vesti sees õhku kokku surub ja ma järjest sügavamal üha enam hakkan ujuvust kaotama. 14kilo lisaraskust pistsin taskusse, et üldse põhja saada.

PADI OWD basseinitund

Taustaks niipalju, et me mingitel segastel asjaoludel liitusime mingi kahtlase sektiga. Sukeldujad. Selleks, et sekti täieõiguslikuks liikmeks vastu võetaks, tuleb teatavad riitused läbi teha. Ei midagi ülemõistuse, aga väikene väljakutse sellegipoolest. Silmaringi laiendav ja väikene põige maailma, millega võibolla igapäevaselt otseselt muidu kokku ei puutukski.

Läksime PADI OWD kursustele. PADI nagu Professional Association of Diving Instructors ja OWD nagu Open Water Diver. Rahvusvahelist on mingid tüübid kokku leppinud, kuidas noori avavee sukeldujaid peaks välja õpetama ning üle maailma on siis sukeldumisklubid, kes PADI litsentsi all OWD kursusi teevad.

Kõigepealt on teooriatunnid. Hunnik teoreetilist materjali, arvutamist, kontrolltöid ja eksam. Küllalt kuiv värk, kuid siiski väga oluline teadmine. Kui kuiva teemat ajunatukene juba natukene kinni hoiab, siis läheb asi lõbusamaks.

Basseinitund või pigem terve õhtupoolik, kus paljud teoorias räägitud harjutused basseini turvalises keskkonnas läbi proovitakse. Sukeldumise ABC, kus puhtas basseinivees teed täisvarustuses ise põhilised harjutused läbi. Harjutustund, mis mulle väga väga meeldis.

Kõigepealt varustuse kokkupanek. Esmapilgul seda varustust ei tundugi nii vähe.  Seda enam, et igasuguseid voolikuid, kinnitusi ja jubinaid tundub hirmus palju olevat. Kõik need tuleb ise õiges järjekorras ja korrektselt kokku monteerida. Jama on selles, et kui sa hooletult või mõtlematult tegutsed, siis hiljem tagajärjed võivad mitte just kõige positiivsemad olla. Õnneks on kohapeal instruktorid, kes esimesel korral kõik ise veel oma silmaga üle kontrollivad. Nüüd hiljem juba avavee tundides leppisime kokku, et vaatame igaks juhuks sukeldumispartneri varustuse ka üle, lisaks enda omale. Veendumaks, et kõik on ikka korralikult kokku pandud ja töötab ning toimib.

Harjutused

Neid oli seal nii palju, et peale ligi 2,5 tundi vees harjutamist kõiki vist ei suudagi peast meenutada. Mõned meeldejäävamad siis siiski siia kirja pandud aimduseks neile, kes ehk kunagi soovivad midagi sama lahedat proovida. Võimalik, et neil harjutustel on mingid kindlad nimetused, kuid ma vaid kirjeldan, mida tegema pidi. 

Vee all regu (regulaatori) leidmine, puhastamine. Puhastamine kahte moodi. Nupust ja ise puhudes. Sisuliselt viskad sa selle vooliku (regu) suust minema, kust sa seni õhku said. Pead selle parema käega üles leidma. Vasakuga suhu panema ja veest ära puhastama, et sa saaksid uuesti hingama hakata. Väga lihtne harjutus.

Sukeldumispartnerilt õhu laenamine, kasutades tema tagavara regu. Kui peaks juhtuma, et sul saab mingil põhjusel õhk otsa, siis lähim abi on teine sukelduja. Tuleb tema käest õhku laenata. Kogu suhtlemine käib vee all vaid käemärkidega. Ka neid tuleb meeles pidada ning korrektselt kasutada. Peadki lähenema teisele sukeldujale. Kätega selgeks tegema, et sul õhk otsas ja viisakusest temalt õhku paluma. Hiljem ka koos pinnale tõusma, sest sa sõltud nüüd partneri õhuvarudest. Pinnal tuleb osata oma vest ise täis puhuda.

Proovida anti seda tunnet, mismoodi see päriselt tunda annab, kui õhk otsa saab. Instruktor tuli ja keeras sul lihtsalt õhu kraani vaikselt kinni. Ikka küllalt “hapu” tunne.

Maski puhastamine. Sukeldudes pidavat vahel juhtuma, et keegi sulle jalaga(lestaga) sellise tou vastu vahtimist paneb, et mask peast tuleb. Selleks on vaja osata vee all vett täis maski veest tühjaks teha. Kõigepealt proovisime, kuidas puhastada (veest tühjendada) maski, mis on pooleldi vett täis. Siis seda, kuidas puhastada  maski, mis on üleni vett täis ja seda, kuidas mask üldse ära võtta. Natukene ilma maskita ujuda. Mask tagasi pähe panna ja uuesti puhastada.

Ujuvus. Paned lesta otsad vastu basseinipõhja ja võtad sellise asendi nagu suusahüppaja, kui ta on just K-120 mäe pealt end lendu tõuganud. Pead harjutama, kuidas kopsud õhku täis võttes hakkad kerkima, kui kork ja kuidas välja hingates hakkad jälle põhja poole langema. Kõik toimub väikese viivitusega.

Samm edasi on tõmmata jalad kõhu alla ja hõljuda vees. Seista nö. ühe koha peal. Kopse ei tohi täis hingata. Koguaeg pead vähehaaval sisse-välja hingama, et mitte liialt üles- ega allapoole kerkida või langeda. See enam väga kerge harjutus mulle ei olnud. Raske on niimoodi sisse-välja väikest hulka õhku “hingeldada”, nii et sa üles-alla pidevalt kõikuma ei hakkaks.

Juhuks, kui jalad peaksid krampi minema, siis tuleb vajadusel osata end venitada, et krambist lahti saada. Ka seda venitamist harjutati vee all.

Varustuse seljast võtmine ja tagasi selga panemine. Hetkel ei meenu, miks ma peaks kogu varustuse vee all seljast võtma, aga igaljuhul me seda harjutasime. Ei midagi keerulist.

Raskusvöö eemaldamine. Ei midagi keerukat, aga natukene nipitamist, et hiljem jälle raskusi omale vee all ümber saada. Nii kui raskused keha ümbert lahti lased, paned nagu kork pinna poole.

 

Paariliste käest oskus küsida, kui palju tal veel õhku järel on? Samuti ise osata sellele käemärkidest koosnevale küsimusele vastata.

Muidugi olid ka kõiksugused ujumise harjutused. Keegi ei sõida jalgrattaga, ehk ei uju põlvest kõrverdatud jalgadega. Alguses tahab see ikka väga refleksist tulla. Hiljem proovisime natukene “delfiini” ujuda, ehk mõlemad jalad koos ja kehaga hoogu tehes.

Peale kahte ja poolt tundi vees ligunemist igal juhul hakkas päris jahe. Basseinivesi küll, aga siiski. Hakkas jahedam, kui ma oleks osanud oodata. Selga sai lühikene 7mm kalipso.

Ülipositiivne kogemus ja ettevõtmine. Seda enam, et kõik tuli ilusasti välja ja mingeid probleeme ei olnud.

Samasung Galaxy TAB avalikuse ees

Halvasti hoitud saladus on tänasest avalikuse ees. Mõned kuud on internetis liikunud kuulujutud, et Samsung on välja tulemas suure 7´´ekraaniga mobiiltelefonilaadse asjandusega. Lekkisid udused pildid ja spekuleeriti spetsifikatsiooni üle. Täna tehti avalikuks ametlikud pildid ja spetsifikatsioon. Müügiks on valmis saanud Samasung Galaxy TAB nimeline asjandus.
 
Ta oleks nagu telefon. Hiiglaslik telefon. Samas telefoniks oleks teda juba natukene imelik kutsuda. Samsung ise ütleb, et seda tehnilist saavutust võiks kutsuda kui “smart media device”.

Kasutajaliides ehk see pilt, mida Galaxy TAB’i kasutaja aparaadis näeb on äravahetamiseni sarnane sellega, mida ta on harjunud nägema näiteks Samasung Galaxy S kätte võttes. Aparaadi tööd juhib Android FroYo 2.2 koodnime kandev mobiilseadmete operatsioonisüsteem. Sisuliselt nagu hiiglasliku ekraaniga Samsungi Android telefon. Samsung Galaxy S steroididel.
Esmalt on natukene harjumatu näpuvahel hoida 7 tollise ekraaniga telefoni. Samas selle 7 tolli peale on mahutatud päris omajagu pikseleid. Tavaliselt on 10.1 tollistel netbookidel ekraani resolutsiooniks 1024x600px (WSVGA). Samasung on sama palju pikseleid pannud 7 tollisele TFT ekraanile. Veebis surfates näed ekraanil sisuliselt sama palju infot, kui mahub netbooki ekraanile.

Kindlasti tekib kohe nii suure ekraani juures küsimus, et kaua küll see aku kestab? Selle kohta Samsungi lehel veel väga palju infot ei ole. Avalikustatud on vaid niipalju, et aku mahutavuseks on aparaadil 4000mAh ja ideaalis peaks jõudma sellega 7 tundi filme vaadata.
Muud asjad on tal enamvähem nagu muudel moodsatel telefonidel tänapäeval ikka.
Fotosilm on üllatuslikult natukene väikene. Samas telefonides kasutamiseks ei ole vist väga suurt vahet, kas on 3MPix või 5MPix resolutsiooniga piltide salvestamise võimalus.

Lisandunud on videokõne võimalus 3G võrgus. Teistel Android telefonidel siinmail seda millegipärast veel laialdaselt kasutada pole olnud võimalik.
Veebilehitseja on oma tuntud headuses see sama mis teistel Androididel ja eraldi on Samsungi poolt rõhutatud, et ta suudab kuvada kodulehti, mis on loodud Adobe Flashi kasutades. Vastandudes Apple iPad’i kasutajaskonnale, kus iPadi kasutajatel ei ole võimalik Flashis tehtud lehti vaadata.

Aplikatsioonidest on lisatud eBook reader, millega eRaamatuid lugeda ja ThinkFree Office Suite mis lubab üldtuntud teksti ja tabeltöötluse dokumente avada ja muuta.

Teiste seadmetega ühendub Samasung Galaxy TAB üle uue Bluetooth 3.0 ühenduse. Sees on WiFi a/b/g/n raadio ning DLNA tugi. Kui üle WiFi ei taha pilti telekasse saata, siis saab ka RCA juhtmega. Galaxy TAB’il on iPod/iPhone sarnane konnektor aparaadi allosas. Lisavarustusena on saadaval analoog signaali saatev RCA kaabel Samsung TABi ja teleka vahele.

Mobiilne internet tuleb tänapäevamõistes moodsalt kiirelt. Kuni 7,2Mbit allalaadimiskiirust ja 5,76MBit/s üleslaadimist. Heade levitingimuste korral peaks veebis surfamine lausa lust olema.
 
Natukene olen ikkagi segaduses. Väga hästi ei suuda veel välja mõleda, mis põhjustel peaks sellise seadme omale soetama? Helistada temaga saab, aga telefoniks on ta liialt suur ja raske. Kaalub 380 grammi. Handsfree peab alati kaasas olema. Püksitaskusse ei mahu ja pintsaku põuetaskus ligi 400 grammi kanda oleks ka päris harjumatu. Sisuliselt kõige selle samaga, mida teeb Galaxy TAB, saab hakkama ka oluliselt taskupärasem Galaxy S. Hästi veel ei kujuta ette seda igapäevast elukorraldust, kus Galaxy TAB oleks peamine kaasaskantav kommunikatsioonivahend. . Hetkel veel tundub sülearvuti ja Galaxy S igapäevaselt harjumuspärasem lahendus. Kui sülearvuti suurt klaviatuuri pole tarvis, siis 4 tollise Galaxy S’iga saab hädapärast veebis käidud, kirjad loetud, muusika kuulatud ja vajadusel kasvõi filmid vaadatud. Kuhu ma selle Galaxy TAB’i veel positsioneerima peaksin?

Rohkema info saamiseks vaata Samasung Galaxy TAB’i kodulehte.

Runkeeper

Androidi ja iPhone kasutajatele ülilihtne programm, mis võimaldab jooksu, suusa või rattatreeningud telefonis salvestada ning veebikeskkonda üles laadida. Hilisemaks andmete analüüsiks ja teistega jagamiseks.

Silma jäi ta mulle mõni aeg tagasi kuskilt “start-up” ettevõtmiste konkursilt. Runkeeperi on käima pannud energiline seltskond ja nad on praeguse valmis lahenduseni jõudnud vähem kui kahe aastaga. Turundus on hea ja viimasel ajal üha enam pärjatakse neid kõiksugu mobiiliaplikatsioonide konkursidel Fitness aplikatsioonide kategoorias parimate hulka.

Lihtsuses peitub teatav võlu. Olen Runkeeperit nüüdseks kaks nädalat igapäevaselt kasutanud. Viskan ta hommikul sportlikust huvist telefonis tööle ja jalutan vaikselt kontori poole. 
  
Telefon salvestab läbitud teekonna ja Runkeeperi veebilehel on rajakaart ning ajalugu treeningutest. Hiljem on ajaloo põhjal juba võimalik hakata väikest statistikat tegema ning seda kõike graafikutele kuvada. Kuna GPS mõõdab ka läbitud vahemaad, siis nii jooksu ajal, kui ka hiljem veebis on võimalik näha keskmist aega, mis on kulunud iga kilomeetri läbimiseks.
  
Mis teda teistest samalaadsetest programmidest lisaks lihtsusele eristab on pisiasi, mis mõjutab vaid Polari pulsimõõtjate kasutajaid. Runkeeper võimaldab Polari kellast võtta *.HRM faili koos südamelöökide infoga ning kuvada see Runkeeperi kaardile. Veebilehel on kaart, mis on loodud telefoni GPS’ist ning kellaaja järgi on sinna kaardile lisatud südamelöögi info. Kasutajal on võimalik liikuda kaardil mööda jooksurada ning alloleval graafikul näha, millisel rajaosal tal pulss kõige kõrgemaks tõusis. Ei ole väga palju mobiiliaplikatsiooniga seotud veebi treeningpäevikuid kohanud, mis võimaldaksid Polari *.HRM faile importida.

Kogu see info on võimalik soovi korral kasvõi automaatselt Facebooki või Twitteri seinale saata.
Sotsiaalsest aspektist veel niipalju, et on võimalik luua “StreetTeam” nimelisi rühmitusi, ehk tuttavate gruppe, kelle treeningute kohta näed ka sina infot. Seeläbi saab organiseerida väikesi omavahelisi võistlusi. Kes nädalast kõige pikema maa läbib vms.

Soovi korral aitab Runkeeper üle leida su tuttavad kas Facebooki või Gmaili kontaktide seast. Hea lihtne viis oma tuttavad teiste kasutajate seast üles leida. Kui sa oled oma kasutajaprofiilis ära määranud oma asukoha, siis näidatakse sulle ka teisi Runkeeperi kasutajaid, kes samas piirkonnas treenivad.

Runkeeper on tasuta allalaadimiseks Android Marketist või iPhone kasutajatele Apple AppStorest. Täna oli ta Android Marketis suisa Featured App kategoorias kõige esimene.

Kus raha on?

Nipp on selles, et nad on osad statistilised graafikud ära keelanud ja ütlevad, et kõiksuguste uhkete graafikute joonistamiseks peaksid sa liituma RunKeeper Elite paketiga.
Lisaks graafikutele saab tasulises versioonis veel juurde võimaluse oma seiklusspordi rada telefonist reaalajas internetis kuvada. Kodused saavad arvuti vahendusel jälgida, kaugel sa parasjagu orienteerumisrajal asud.

Jällegi üks väikene ja hästi lihtne programm Android telefonidele, mis tervisesportlaste jaoks hommikujookse ja mobiiltelefoni kasutamist igapäevaselt ehk natukene huvitavamaks muudab.

Viide: Runkeeper.com