Paljajalu jooksmine

Internetis võib igasuguste usuhullude peale sattuda. Tegelikult olin sellest sektist varemgi kuulnud aga nüüd kuidagi tänu eelmise aasta puusavalule tahtsin sel aastal sama jama välitda ning pöörasin pilgu alternatiivmeditsiini radadele.

Teemaks jooksmine ja jooksutehnika. Jooksmine mul väga hästi välja ei tule. Sealt ka see huvi, et aru saada, kuidas paremini joostud saaks. Kuskil  mu sees elab mingi tehnikahuvilise geen, mis sunnib asju juppideks võtma ja aru saama, kuidas nad täpselt siin maailmas toimivad. Kuna tegelikult joosta meeldib ja ideeliselt on see väga lahe tegevus, siis see tehnikahuvilise geen sunnib uurima kõike seda, mis toimub kehaga jooksmise ajal. 

Üks huvipakkuv teema on jooksutehnika. Kuidas peaks olema keha ja kuidas peaks jala maha asetama. Üks usulahk ütleb, et jooksmine on nii naturaalne tegevus, et seda ei pea õppima. See tuleb kõigil loomulikult. Lapsed pidid olema kõige parem näide selles osas. 

Uskusin isegi, et samm tuleb loomulikult ja muutub jooksu ajal vastavalt sellele, kui väsinud sa parasjagu oled. Keha hoiab alati sellist rühti ja sammu, mis oleks parasjagu kõige ökonoomsem. 

Mingi hetk, kui ma käisin igasugu jalatüüpi määravaid "foot scan"e tegemas ning peale jooksusammu filmimist ja läbi aeglustuse vaatamist nägin ise, kuidas üle kanna joostes jalad üleproneerivad, siis muutus olek kuidagi kahtlaseks. 

Jalatsitootjad oleks justkui oma impeeriumid üles ehitanud rõhudes sellele, et üle kanna joostes  vastavalt jala tüübile nad oma jalatsipaariga aitavad sul jalga toetada ja seeläbi vigastusi vältida. Kui vigastust kardad, siis ostad uhked ketsid.

Ise mõtlesin selle muidugi välja, aga sügisene puusavalu võis olla tingitud sellest, et jooksin eelnevate ketsidega liialt kaua. Ketsid ei leevendanud enam piisavalt põrutust ning mingi hetk liialt palju põrutust jõudis läbi põlvede puusani. 

Tehnoloogiateadlikud metroseksuaalid kindlasti kuulnud brändi "Vibram FiveFingers". Siis kui Tallinnas oli mingi über küberkaitse ja küberkuritegevuse vastase võitlusee konverents, siis maailma kõige trendikamad "häkkerid" käisid linnas ringi, ülikond seljas ja FiveFingersid jalas. Vaatasin neid ja mõtlesin, et see on vast cool. 

FiveFingersite taga on üks ususekt või õigemini jooksufilosoofia. Nende usk on see, et inimene on loodud jooksma ning looduslikult me oleme loodud jooksma paljajalu. Lihtsalt jalatsitootjad on need õelad ettevõtjad, kes määrivad meile oma kaupa pähe, öeldes et nende ketsid vähendavad jooksmisest tekkivat põrutust ning neid peab ostma. FiveFingers usub, et paljajalu joostes me saame tegelikult ise põrutuse vältimisega väga edukalt hakkama. 

Allolev video sisuliselt räägib ära sama jutu, mida ma öelda tahan ja natukene uskuma olen jäänud.

Järgnev YouTube video on huvitav selle poolest, et proovib väita, et jalatsid, mida me kanname, määravad selle, millist jooksusammu me alateadlikult kasutame. Kui jooksjalt võtta ära ketsid, siis tema jooksusamm tänu sellele täielikult muutub. Muutub selliseks, mis looduslikult inimkehal aitab paremini põrutust vältida. Videos näidatakse aegluubis, kuidas jalatsiga ja ilma jalatsita jooksja jooksulindil jookseb. Väidetavalt jooksjale eelnevalt ei öeldud, et ta ise peaks kuidagi teadlikult oma jooksusammu korrigeerima. 

Usas on veel tekkinud lisaks FiveFingersitele veel üks jooksujalatsite tootja Newton, kes ajab sama rida. Väites, et üle kanna jooksmine ei ole kõige tervislikum tegevus. Nad on oma sõnumi levitamisega olnud usinad ning järgnevas klipis räägivad oma nägemusest, miks ja kuidas peaks jooksma nii, et iga sammuga kanda vastu maad ei põrutataks.

Tegelikult sellesse samasse usku on otsapidi hüpanud ka vast suurim ja tuntuim jalatsitooja Nike, kes ühe oma Free nimelise mudelisarjaga samuti propageerib naturaalset jooksmist.
Nike reklaamiagentuurile anti ülesanne teha tutvustav videoklipp ning tõenäoliselt anti kaasa sõnum, et Nike Free on jalats, mis laseb jalal naturaalselt  ja loomulikult liikuda. Agentuuri inimestel jällegi liikus mõte kohe nudismi poole. Loomulik looduslik värk.
Vaatasin veel mõned paljajalu jooksmise videod ära ning läksin proovisin ise, et kuidas see päriselt  toimib. Tegin esiti 40 minutit vaikset jooksu selliselt, et ei rulli sammu üle kanna vaid kasutasin pigem POSE metoodikat, kus keha ettepoole kallutades ollakse pidevas kukkumisest ning jalga toetatakse vaid korraks kergelt maha, et mitte pikali kukkuda. Toetamine on siis selline, kus toetad korraks päka keha alla, summutad lihaspingega põrutuse ning kiirelt tõstad jala uuesti jälle üles ning tänu ettepoole kaldus olevale kehaasendile kukud samamoodi kohe kiirelt järgmisele jalale.

Näiteks New Balance on üks jalatsitootjatest, kes on POSE sarnast jooksumeetodit oma reklaamklipis kasutanud. 
Alguses oligi natukene harjumatu see, et sammutihedus ja tempo tahab hirmus üles minna. Samas, kui keha püsitsemaks tõsta, siis on kuidagi veider jalga enda alla asetada ja tekib natukene nagu kohapeal "tippimise" tunne.

Tänaseks hommikuks olid siiski peale justkui eilset korraliku venistamist sääremarjad ikka väga valusad. Nad ei olnud tõenäoliselt sellise omamaoodi tehnikaga harjunud, kuigi jooksmise ajal ja vahetult peale trenni polnud häda midagi. Talla all tekkis vaid vill ja tõenäoliselt sellest, et pöida maha asetades liikus jalg tossu sees siiski natukene iga sammuga mööda talda edasi ja tekitas hõõrdumise.

Selleks, et täna jalad läbi valu natukenegi liikuma saada sörkisin vaikselt veel tunnikese. Vaheldumisi üle kanna ja siis jälle proovides ainult päka peal nagu eelneval päeval. Asics Gel Kayano'dega tundub hetkel veel see üle kanna jooksmine oluliselt mugavam ja mõnusam. Nende jalatsite filosoofia on jällegi vastupidine, väites, et nad on maailma parimad üle kanna jooksmise jalatsid.

Hetkel on veel natukene segased tunded selle paljajalu jooksutehnika osas. Tõenäoliselt peab seda veel vaikselt proovima ja harjutama, et sääremarjad harjuksid kanna ja liigeste asemel kogu seda keharaskust iga sammuga vastu võtma. 

TEDxTallinn 2011

Esmalt, müts maha korraldajate ees. Suurepärane üritus, suurepärane korraldus. Väga vahva, et on vabatahtlike, kes on leidnud jõudu TED'i formaat kohaliku üritusena koju kätte tuua.
Kui sa veel ei tea, mis on TED ja mida seal tehakse, siis loe siit.

Olen TED.com rahvusvahelisi ettekandeid ja kõnesid jälginud nüüdseks juba aastaid. Praktiliselt alati on midagi sellist uut, millest pole kuulnud või midagi sellist mis paneb mõttelõnga jooksma radu, kus ta võibolla päris sellise nurga alt pole varem enesele veel teed leidnud.
Ettekannetel on läbiv joon. Kujundada tulevikku, muuta maailm paremaks paigaks. Igaühel on ideid ja ettepanekuid, kuidas me ise saame ümbritsevat oma tegevuse ja käitumisega paremaks muuta. Palju ei ole vaja. Alustame kasvõi "Tere" ütlemisest. See on alguseks juba päris hea, muutmaks maailma sõbralikumaks paigaks.

Ei hakka siin ettekannetest ümberjutustusi kirjutama. Mingi hetk tekivad videoettekanded tõenäoliselt TEDxTallinna kodulehele. Eelmise aasta kõned on seal kõik ilusasti olemas. Kuna külastasin üritust esmakordselt, siis esimese kahe esineja etteastete peale korraks natukene isegi kohkusin. Mitte, et nad midagi hirmsat oleksid rääkinud, aga teemad olid kuidagi kohe väga lihtsad ja elementaarsed ning kõlasid natukene justkui kuskilt eneseabi õpikust. Julge unistada, olla sina ise, loo ise oma maailm. Võta hoog maha, tee asju mõtestatult, ära kiirusta, naudi seda mida teed jne.

Õnneks tõi legendaarne Leo Võhandu eelkõnelejate üle muhedalt nalja heites jällegi teema natukene rohkem maa peale tagasi ja rääkis minu jaoks juba tiba huvitavamatest teemadest, kui lihtsalt eneseleidmise A-B-Cst. Leo on puhas kuld. Nii palju kui ma olen teda rääkimas kuulnud, alati on mõnus ja huvitav kuulata olnud. Nii ka seekord. Matemaatika näitel subjektiivsest ja objektiivsest probleemilahendusest. Tuleviku suundadest ühiskonnas ning kultuurist ja tabudest, mis arengut pidurdavad.

Hilisemalt märkmeid lapates käis nii mitmestki ettekandest läbi soovitus prototüüpida. Luua uusi mudeleid ja proovida neid rakendada. Jagada oma ideid ning neid kasvõi väikeses mastaabis ellu viia. Julgust proovida ja katsetada. Väheoluline selle juures ei ole pühendumine, keskendumine ning samuti "story telling" oskus. Sa pead kuidagi inimesed "enda paati saama". Ka see on oskus, mis vajab lihvimist, et oma ideid edukalt rakendada. Kõik see läheb paremaks vaid kogemusega.
TED on rahvusvaheliselt juba niivõrd kõva bränd, et ma isegi natukene pimesi panin selle ürituse omale kalendrisse. Kui päris koju kätte tuuakse, siis tasub kohale minemist. Mul on väga hea meel, et TED'i sõnumit levitatakse ja leidus niivõrd palju huvilisi, kes olid leidnud ühe päeva, et kohalike ettekandeid kuulama tulla.

Loodan sügavalt, et nendel samadel TEDxTallinna korraldajatel jagub entusiasmi sama formaati jätkata ning juba järgmisel aastal avaneks võimalus huvilistel kuulata ja kogeda seda, mida sütitavat on meie tõelistel oma ala tippudel jagada.
Viide: TEDxTallinn 2011

3G m-interneti jagamine läbi Windows XP võrgukaardi

Täna tuli telefoni teel teemaks, et kuidas teha sellist asja, et Windows XP'ga arvutiga jagada mobiilset internetiühendust.  Windows XP'ga arvutile pannakse külge Huawei 3G mobiilse interneti andmesidemodem ning läbi 3G mobiilse interneti oleks tarvis võrku aidata ka teised kodused lauaarvutid, millel on vaid juhtmega interneti võrgukaart.

Teoorias enamvähem justkui teadsin, kuidas asi käima peaks, kuid igaks juhuks proovisin hiljem ka praktikas järele, kas telefoni teel konsulteerides antud teooria ka praktias paika peab.

Pidas.

Windows XP'ga arvutile 3G modem külge. Installi Tele2 Mobile Partner. Loo andmesideühendus. 

Võta Start -> Settigns -> Control Panel -> Network Connections

Seal on võrguühenduse ikoon "Local Are Connection", kus võrgukaardi nimeks on alla hallilt kirjutatud HUAWEI Mobile Connect - 3G.

Parempoolne klõps ikoonil ning kõige alumine menüüvalik "Properties". Avanenud aknast võta ülevalt teine sakk "Advanced".

Tee muudatused selliselt, et sul jääks see "Advanced" sakk samasuguseks nagu alloleval pildil. 

Oluline on linnukene valiku ees "Allow other netowrk users to connect through this computer's Internet connection" . See annabki õiguse jagada 3G modemist sissetulevat internetti teistele arvutitele.

"Home networking connection:" valikust tuleb valida võrgukaart, läbi mille sa soovid ühendust välja jagada. Juhtmega võrgu puhul valisin "Local Area Connectioni".

OK

Ühenda Windows XP arvutiga võrgukaabli vahendusel nüüd see teine arvuti või ruuter, millele tahad 3G mobiilset internetti edasi jagada.

Control Panel -> Network Connectionsi all on tavaline "Local Area Connection" läinud roheliseks ning all on tekkinud kiri "Connected". 

Windows XP'ga arvuti on saanud ühenduse läbi tavalise võrgukaardi teise arvutiga ning andnud talle läbi DHCP automaatselt IP aadressi. Temast on saanud teisele arvutile Gateway vaikimisi IP aadressiga 192.168.0.1
Teiseks arvutiks ühendasin juhtmega Mac'i läppari, kes kiirelt oskas vaikimisi Windows XP'ga arvutilt IP aadressi omale küsida.  Internetiühendus oli vaid loetud sekunditega teisel arvutil olemas. Iseenesest lihtne lahendus, mille üles seadmine ei ole üleliia keerukas.

 

Samsungi Smart TV nutitelerite tutvustus

Telefonist sai nutitelefon, telekast sai nutiteler. Juhtusin eile üritusele, kus Samsung tutvustas ühel ja samal hetkel kolmes Balti riigis oma uusi Smart TV võimekusega telereid. Maakeelselt siis vast juba moodsamalt öeldes Smart TV nutitelereid. 
Mõned aastad tagasi tulid Samsungi telekad internetivalmidusega. Viskasid juhtme järgi, said ilmateadet ja YouTube vaadata. Nüüd vahepeal on asi natukene edasi arenenud ja kogu selle internetiseeritud telekate teema on saanud omale koondnime Smart TV.

Tõepoolest tarkust on tal oluliselt rohkem, kui mu 51cm Beko kineskoopteleril, mille funktsionaalsus jääb peamiselt kanalite vahetmise ja helitugevuse reguleerimise juurde. Sama moodi nagu praegused nutitelefonid on oluliselt targemad, kui kunagised mobiiltelefonid, millega sai peamiselt vaid helistada ja lühisõnumeid saata.

Smart TV puhul on toodud teleritesse juurde suhtluse moment. Ei ole tegemist enam pilgalt ühepoolse kanaliga, kus vaatad tuima näoga seda, mis antennikaablist pildinäitajasse lastakse. Smart TV puhul on niigi üliõhukesse telekakorpusesse veel natukene arvutusvõimsust juurde pressitud ning suurel nutiteleri ekraanil saad külastada interneti veebilehti nagu arvutis. Vaadata Facebooki seinale või chättida GoogleTalkis. Seda kõike siis teleka vaatamise ajal veel ühe kõrvaltegevusena, kui film peaks vahepeal igavaks minema.

Kodukasutajatele ei ole vist enam müügil sülearvuteid, millel ei oleks ekraani kaane sisse ehitatud veebikaamerat. See on tänapeval justkui elementaarne arvuti osa. Skype videokõnede hulk kasvab meeletu kiirusega igal aasta. 
Lõpuks ometi on hakatud seda sama veebikaamerat ka telekate külge ühendama. Hetkel veel lisavarustusena, kuid võibolla mingi hetk saab sellest teleritesse sisseehitatud funktsionaalsuse standard, mis on igas nutiteleris. Igaljuhul Samsungi uued Smart TV nutitelerid on tänu veebikaamerale võimelised Skype hääl ja videokõnesid tegema. Just seda demoti Samsungi pressiüritusel esimesena. Muljetavaldav iseenesest. Kiire interneti korral on pildi- ja helikvaliteet suurepärased.

Smart TV sees elab Smart HUB, mis on koht, kus elavad nutiteleri aplikatsioonid. Natukene analoogsed nutitelefonide Widgetitele. Pisikesed programmid, mis käivad internetist infot kogumas ja seda siis ilusasti kujundatult ekraanile kuvavad. Eestlaste rõõmuks oli tehtud BC Kalevi widget, mis näitas kovpallimeeskond Kalevi viimaste mängude tulemusi ning tulevate mänguda ajakava. SmartHUB'i sees on siis oma Samsungi App store, kust saab widgeteid lisaks telekasse juurde laadida.

Varasemalt mainitult on telekas sees ka veebilehitseja ja Google otsing. 
Iseasi muidugi kui mugav neid telekast kasutada on. Eks ta ole harjumise asi, et telekapuldiga mööda veebilehti navigeerida. Esmase proovimise käigus sai erinevate veebilehtede näitamisega hakkama ja Flash videod mängis ilusasti maha. Legendaarsed veebiportaalid, mis on palistatud äärest ääreni flash banneritega, võtsid teleka veeblehitseja mõtlikuks. Jaks hakkas raugema, kui ühtäkki oli vaja väga mitut flashi animatsiooni samaaegselt ühel lehel jooksutada. Flash bannerid hakkasid liikuma väga hüplikult.

DLNA, AllShare ja 3D on teemad millest saaks pikemalt rääkida täiesti eraldi teemadena, aga samas kõik nad olid neis uutes telerites olemas ja toimis ilusasti. Pildid ja videod liikusid juhtmevabalt telefonist ja fotokaamerast suurele teleriekraanile ilma vähimagi probleemita.

Natukene jäi mulje, et nutitelerite areng on samades kingades, kus suurusjärk 5 aastat tagasi olid nutitelefonid oma widgetite ja esimeste interneti sisuteenustega. Nad hakkasid vaikselt tekkima, kuid neid ei olnud veel kõige mugavam kasutada. Funktsionaalsuse poolest justkui kõik toimib, aga kasutajaliides ja kasutuskogemus tahab veel järeleaitamist või harjumist.

Natukene unistades jõuti kiirelt teemadeni, et mis oleks kui Microsoft Kinect'i kaamera oleks teleka küljes ja selle abil saaks käeviibetega kanaleid vahetada või veebilehti sirvida. Või kui telekapult reageeriks ühtlasi samamoodi kui Nintendo Wii pult, millega hiirekursorit ekraanil liigutada. Nutiteleritel on kõvasti arenguruumi ja see on kindlasti valdkond millel on huvitav silma peal hoida.

Viide: Samsung Smart TV

Hiljem kodupoole kõndides tekkis väikene segadus ja mitmeid küsimusi.

- Kas teler saab olema personaalne seade või jagatud seade?
- Kelle Skype või Google Talki kontoga peaksin ma sinna sisse logima?
- Kui ma teleka kinni panen, kas siis logitakse mind automaatselt välja või teised kasutajad saavad minu kontot edasi kasutada?
- Kas telekale peaks tegema üldise Skype konto nagu kunagi olid lauatelefonid, mis olid sisuliselt seotud korteriga kuhu telefonijuhe toodi? Helistad suurde tuppa ja võtab kõne vastu see kes parasjagu kodus on?

Personaalarvuti kasutamine on mind kuidagi isekaks teinud. On minu kasutajakonto ja asjad ning arvutit jagades saavad teised Guest kasutaja alt sisse logida, kui tahavad arvutit kasutada.

- Kas teleka sisselülitamisel peaks ka alguses kasutajate valik olema, kes parasjagu telekat asub kasutama ning selle järgi pannakse kasutajaeelistused paika?
- Või siiski telekat vaadatakse üheskoos ilma erinevate kasutajaprofiilideta? Seni pole see tavaliste ja lihtsate telekate puhul väga teemaks olnud, aga nüüd kui tekib teleka vaatamisel ka seotus erienvate sotsiaalvõrgustike ja suhtluskeskkondade kasutajakontodega, siis justkui tekiks probleem? Kõik teleka kasutajad käivad ühe inimese Facebooki seinapostitusi lugemas nutiteleri vahendusel?

 

HTC Incredible S näpuvahel

Nüüdseks juba vast kaks nädalat tagasi jõudis eestis esimesena HTC uutest S lõpuga telefonidest poelettidele HTC Incredible S. Päris tükk aega polnud HTC'lt midagi uut tulnud ning väikene kiusatus oli pilk peale visata, mida siis uus S lõpuga telefon uut toob. Seda enam, et Incredible mudelisari on täiesti uus tulija.

Oma spetsifikatsiooni järgi peaks ta istuma kusagile Desire ja Desire HD vahele. Selline parasjagu kobakas 4 tollise ekraaniga isend. Võrdluseks siis ekraan Desirel on 3,7 tolli, Incrediblel 4 tolli ning Desire HD'l 4,3 tolli. Resolutsioon samas kõigil  täpselt sama. Ikka endised 480x800 pikslit.

Tehniliste näitajate poolest on ta nagu Desire HD, millel on siis väiksem ekraan, mahutavuselt suurem aku ning lisatud on "front facing camera" ehk esimene nö. videokõne kaamera. Kusjuures vaikimisi üle 3G tal videokõnesid teha ei lasta ega ühtegi SIP'il baseeruvat videokõne klienti kaasas ei ole. Võimalik, et mingi hetk tarkvarauuendusega need lisanduvad. Operatsioonisüsteem tuleb karbist välja võttes endiselt Android 2.2.1, mida siis kuulujuttude järgi lubatakse tulevikus uuendada. Seega midagi ulmeliselt uut ja rabavat sealt ei leia. Seest suht sarnane nagu Desire HD.

Mis esimesest silmapilgust meeldis oli korpuse materjal. Kummine ja natukene kare. Maitse asi, aga ei istu mulle üldse need libedast plastikust telefonid mis näppude vahel ei taha püsida (nt. Samasung Galaxy S). Kaalu on tal parasjagu sama palju, kui vanal Desirel, ehk umbes 135 grammi. Mitmed Desire omanikud on teda esmapilgul mõõtmetelt natukene liialt suureks pidanud, kuid eks see oleks ka vast tingitud sellest, et nad on oma 3,7 tollise ja sama raske Desirega igapäevaselt harjunud. Desirele tuleb lähipäevil S lõpuga järglane niikuinii.

Incredible S telefonil ei ole esimesel ekraanil ühtegi füüsilist nuppu. Kõik on üleni puutetundlik. Nii nagu Desire HD'l. Küll aga täiesti uus asi, mida varem ühelgi telefonil pole näinud on see, et need "Home", "Menu", "Back" ja "Search" puutetundlikud nupud ekraani allosas pööravad oma ikoone vastavat sellele, kas sa hoiad telefoni pikkupidi või laiupidi käes. Märkasin seda väikest pisiasja alles mõned päevad peale telefoni kasutamist. Mitte, et see midagi oluliselt muudaks telefoni kasutamise juures, aga tehniliselt küllalt lahe lahendus.

Kuna aegajalt meeldib telefoniga pilte klõpsida, siis 8Mpix kaamerast ja Dual LED'ist oleks oodanud enamat. Asendades SonyEricsson XPERIA Arc HTC Incredible S telefoniga, siis Arc oli pildistamise osas oluliselt asisem. Incrediblel puudub eraldi fotoka päästiku (shutter) nupp ning pildi teravustamine käib näpuga ekraanil puudutades. Hämaras teravustamisega on omajagu probleeme. Seega ei midagi suurepärast aga samas igapäevategemiste dokumenteerimisega saab enamvähem hakkama. Kõlbab teda ka videokaamerana kasutada. Jällegi, maailmas on olemas paremaid kaameratelefone, kuid samas Incredible saab 720p filmiklipi jäädvustamisega ilusasti hakkama.

Möödunud laupäeval HTC Incredible S'iga tehtud pisike videoklipp Rotermanni keskuse parklas.


HTC Incredible'l on üks oluline puudus, mille otsa igapäevaselt komistan. Nimelt ei suuda ma teda taskust välja võttes pimesi aru saada, mispidi on mul telefon käes. Telefon on eestpoolt täiesti lame. Pöidlaga pole mitte midagi kompida. iPhone puhul sai näiteks "Home" nupu või "Power" nuppu näppudega otsides aimu sellest, mispidi telefoni taskust võtad, kuid Incredible puhul ei ole see üldse nii lihtne. Power ja helitugevuse nupud on plastikust ning üldse mitte nii hästi näppudega kombitavad, kui olid seda näiteks iPhone metallist nupud. Legendil oli see pisikele "lõug" mille järgi sai kohe käe taskusse pistes aru, kuidaspidi telefon asetseb. HTC Desirel ja SonyEricsson XPERIA Arc'il all ääres füüsilised menüünupud, mis aitasid näppudega näha ja paika panna mispidi telefoni hoiad. Pisiasi, aga igapäevaselt olen pidanud korduvalt taskust võttes telefonile pilgu peale viskama, et aru saada, kuidaspidi ta täpselt mul käes on. Kas õigetpidi või pea alaspidi.

Incredible reklaamib end, et temaga on hea filmi vaadata. Proovisin. Kõik toimib, ainult, et lubatud SRS virtuaalne surround sound DivX DVD Rip'idega kõlab omajagu veidralt. Mingit positiivset effekti justkui küll juurde ei andnud. Filme on parem vaadata, kui SRS välja lülitada. Spets videopleieriga on võimalik filmidele *.srt subtiitrid külge panna. Seda lihtsalt on korduvalt küsitud, kas telefoni enda pleier seda oskab? Ei oska, aga Android marketis on mitmeid aplikatsioone, mis võtavad filmiga samas kaustas olevat *.srt subtiitrid kaasa, kui subtiitrite fail on sama nimega, mis filmifaili nimi.

Pisiprobleem muusikakuulamisega mis oli juba mu eelmise HTC Legendiga, on kandunud edasi ka sellele telefonile. Nimelt väga vaikses ruumis kõrvaklapid telefoni külge ühendades ja muusikapleieri aplikatsiooni käivitades lastakse kõrvaklapi väljundisse vool peale, mis tekitab hästi väikest, kuid siiski tüütut sahinat. Igapäevases kontorimelus seda ei kuule ega pane tähele, kuid vaikselt õhtul näiteks raadio jutusaadet/audioraamatut kuulates muutub see häirivaks. Täpselt sama faili iPodi'is kuulates tuleb heli täiesti sahinavabalt samade kõrvaklappidega. Muusikakuulamise aplikatsiooni sulgemise järel võetakse vool kõrvaklapi väljundist maha ning kaob ka sahin. Samas sahin on taustaks ka siis filmide vaatamisel.

Muus osas ehk tarkvaraliselt on ta äravahetamiseni sarnane mistahes HTC 2.2.1 Androidiga telefoniga. Otseselt midagi erilist esile tuua on raske. Kõike teeb täpselt nii nagu selle põlvkonna Androidid ikka. Ilma vähemagi probleemita.

Aku 1450mAh mahutavus on sõltuvalt kasutusest siiski selline, et kui hommikul tööle tulen, siis panen telefoni aknalauale laadima, sest aku indikaator näitab akutäituvuseks umbes poole. Päris laadimata ei taha jätta, sest võib juhtuda, et mõne pikema kõne puhul ta päris õhtuni enam ära ei kesta.

Kokkuvõttes on ta väga tubli telefon. Kui füüsiline suurus istub ja välimus meeldib, siis tehniliste näitajate poolest on ta väga hea telefon mida omada. Loodetavast saab ta mingi hetk ka uuema Androidi versiooni, mis ehk operatsioonisüsteemi kasutusmugavuses ja võimaluste poolest veelgi uuendusi toob.

Viide: HTC Incredible S

Zumba Fitness

Vaikselt itsitan siiamaani. Moe värk on uusi asju proovida, hirmudest üle saada ja "lasta end vabaks".

Käisin oma pühapäevases pooleteisttunnises võimlemistunnis ja jäin lõpus natukene midagi kohmitsema. Kuna ruumid tühjana ei seisa, siis enne kui ma eelmisest treeningtunnist välja sain, olid juba uued tüdrukud toas.

Elevust kui palju, sest kohe läks lahti jutt, et ma peaksin siiski nende trenni edasi jääma. Neil oleks siis vähemalt üks meesterahvas trennis (kelle üle nalja teha). Arglikult uurides, et mida või mismoodi nad treenivad, selgus, et neil on algamas Zumba.

Zumba® on emotsionaalne tantsuline fitnessprogramm.
Iga tants on Zumba programmis üles ehitatud kolmele või neljale kergesti järgitavale põhiliikumisele, millele lisatakse erinevatele tantsudele iseloomulikke ning täiendavaid  fitnesselemente. ZUMBA tunnine treeningprogramm sisaldab peaaegu kõikide tuntud ja vähemtuntud ladina-ameerika tantsude, lisaks kõhutantsu, hip-hopi, tango jt. tantsude elemente ning kogu treening kulgeb 10-15 erineva tantsuloo saatel. Samal ajal lisatakse märkamatult lihaskoormust tõstvaid aeroobikaelemente, mida vastavalt treeningul osaleja soovile võib ka ära jätta, jätkates ainult tantsulise liikumisega.

Alateadlikult ja eelarvamusega juba tõstsin käed üles protesteerides, et ma ei saa sellega hakkama. Kui juba "mambod ja cha-cha'd" sisse tulevad, siis läheb asi käest ära. Tüdrukud proovisid olla kavalad, meelitades, et küll ma hakkama saan ja päris kindlasti peaksin nendega jääma. Eks neil oli vaja lihtsalt üht klouni, kelle üle trennis lõbus itsidada oleks. Samas, peale imaginaarse eneseväärikuse polnud justkui kaotada midagi. 

Kui sa arvad, et sa oled osav oma keha liigutama, siis arva seda uuesti peale Zumba tundi. See tund oli huumor. Võimalik, et peale mõningast harjutamist ongi võimalik "puusad lahti" saada. Keha pehmeks ja jalad rütmi tabama. Esimese korraga see küll välja ei tulnud. Kaugel sellest. 


Sammukombinatsioonid, kiire muusika ja suur kohmakas keha on kindlasti kõrvaltvaatajatele muigama panev. Vähemalt mulle endale tundus see täiesti tobenaljakas. No ei suuda. Koguaeg jään pool takti maha, sammud lähevad suure hooga sassi ja kätetöö juurdepanekust võib vaid unistada. 


Nüüd võib ette kujutada mind samamoodi liigutamas nagu see tütarlaps allolevas videos. 

Need sammud ja liigutused mida ta siin videoklipis tegi olid väga lihtsad, võrreldes sellega mis täna tunnis olid. 


Tegelikult oli väga lõbus ja ega seal midagi ulme keerulist ei ole, kui paar korda oled ära käinud ja natukenegi aru saanud, mismoodi neid samme ja asju seal tegema peab. Esmakordselt on vaid selline "kuupealt kukkunud puunuku tunne" kus jalad ja käed ei saa aru, mida nad kiires muusikataktis täpselt tegema peavad.


Zumba tantsutrenn koormuselt küllalt kerge ja aeg läheb kui lennates. Mitte, et see väga suur eneseületus oleks olnud, aga viimase nädala üks muigama panevaid üritusi ikka. Vähemalt ükski teine treeningtund pole kunagi varem oma keha liigutades niipalju nalja teinud.