Ma kahtlustan, et see on inimestel kuskil sügaval sees olemas. Geenidega kaasa antud vm. Sellele tobedale mõttele viis see, kui ma nägin Otepää ümbuses metsavahel sadu inimesi mobiiltelefone enda ette tõstmas ja EOS Rallil võidusõiduautosid mobiiltelefoniga jäädvustades. Mille jaoks nad teevad seda? Mis on selle tulemuseks?
Vahet ei ole millega. Peaasi et saaks oma kõige põhilisemad vajadused rahuldatud. Pildistan kasvõi mobiiltelefoniga, peaasi et saaks jäädvustada hetke. Just see jäädvustamise ja märgi maha jätmise vajadus on see mis välja tahab. Samamoodi nagu on need blogid kuhu väidetavalt kirjutatakse päevakajalistel teemadel enese ümber, et oleks hiljem mida mäletada. Ikka ja jälle samamoodi on see alateadlikult enese tegemiste üks ajalukku jäädvustamise viis. Mõni jookseb kiirest ja hüppab kõrgele. Kõrgemale kui teised. Ta treenib selleks aastaid ja astakümneid. Ikka selleks et saada Rekordite Raamatusse. Ajalukku, natukene nagu surematuks.
Siit tuleb ka vastus, miks on olnud digitaalsete fotoaparaatide ja blogide nii meeletu kasv viimastel aastatel. Inimestele on lihtsaks ja taskukohaseks tehtud enese jäädvustamine nii sõnas kui pildis. Ja nad kõik kasutavad seda võimalust niipalju kui võimalik, sest see vajadus ennast jäädvustada on kuskil sügavamal sees, vist. See ei saa olla ometigi lihtsalt edevus?
Ühesõnaga tähtis on jõuda probleemi tuumani, ehk "tähtis ei ole see millega sa sõidad vaid see kuhu sa kohale jõuad".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar