Väikene unistus

Mul on väikene unistus. See ei ole midagi erakordset, ainulaadset ega kättesaamatut. See on lihtsalt väikene eneseületamine. Rivo on viidanud Postimehe Arteris ilmunud artiklile mis teda inspireerib. Üks mu eesmärke oleks kunagi olla ise sama motiveeritud kui seda on Ain-Alar Juhanson. Kui Ain-Alar tahab olla maailma parim, siis mulle veel hetkel piisab sellest kui ma suudan iga järgneva päevaga olla natukene teistsugune ja parem (mille suhtes parem?) kui ma olin enne. Teha midagi sellist mida ma pole kunagi varem suutnud teha. Väikeste sammude haaval ületada ise ennast ja läbi selle avastada maailma. Lausa uskumatu kui paljuks me oleme suutelised, kui me suudame end vaid piisavalt õigele lainele häälestada. Ma tahtsin sinna välja jõuda, et sportlikust huvist tahaks teada kunas ma jõuan niikaugele, et ma ei lähe esmaspäeva hommikul konditsioneeritud kontorisse vaid pakin seljakoti ja kaon. Täpselt nii nagu läks Matt.
Matt on üks 29 aastane Austraalia poiss, kes ükspäev lihtsalt sai aru, et maailmas on veel paljugi muud huvitavat kui 8-5ni kontoris tööd rügada ja võibolla tasuks kõik need imelised kohad läbi käia seni kuni nad on veel alles. Tagasi koju jõudes pani poiss kokku väikese kolme minutilise video kohtadest kus ta vahepeal ära käis. Alguses ma arvasin, et tegemist on mingi filmitrikiga vms, et kuidas saab üks inimene olla nii palju nii erilistes kohtades olla käinud, aga selleks pole muud vaja kui lihtsalt hakata minema. Nii lihtne see ongi.



Praegu ma veel ei julge niimoodi minna. Aga see eneseületamise tee ongi kõige huvitavam. Näha seda kuidas sa hakkad ükspäev suutma teha seda mis kunagi tundus täiesti võimatu.

Viide: Where the hell is Matt?
Viide: Ain-Alar Juhanson - Eesti sitkeim raudmees

Choose life. Choose a job. Choose a career. Choose a family. Choose a fucking big television, Choose washing machines, cars, compact disc players, and electrical tin openers. Choose good health, low cholesterol and dental insurance. Choose fixed- interest mortgage repayments. Choose a starter home. Choose your friends. Choose leisure wear and matching luggage. Choose a three piece suite on hire purchase in a range of fucking fabrics. Choose DIY and wondering who you are on a Sunday morning. Choose sitting on that couch watching mind-numbing sprit- crushing game shows, stuffing fucking junk food into your mouth. Choose rotting away at the end of it all, pishing you last in a miserable home, nothing more than an embarrassment to the selfish, fucked-up brats you have spawned to replace yourself. Choose your future. Choose life... But why would I want to do a thing like that?

Viide: Trainspotting

Ühiskonna jaoks on vist paha kui ma hakkan juba mõtlema nagu narkomaan, aga tõesti eelpool mainitu ei paku erilist pinget. Tekib see tunne juba, et kui kõik on olemas, siis mis edasi? Edasi tuleb see, mida siiamaani pole suutnud ega julenud ja need asjad ei ole enam nii lihtsalt kättesaadavad kui materjaalsed hüved.