EMT Estoloppet 12. Tallinna maraton

Kui tervet ei jõua, siis tee pool. Tegin pool Eesti Suusaliidu (ESL) kalendrisse ning Eesti pikamaasuusatajate sarja Estoloppet 2009 kuuluvast 12. Tallinna suusamaratonist. Päris uhke nimi ühele suusavõistlusele. Kust need suusakogemused muidu ikka tulevad, kui mitte suusarajalt.

Algajale suusatajale oli rada superäge. Võrreldes Trummi ja Piritaga oli Aegviidu 24km ring ikka oluliselt lõbusam sõita, kui väikeseid 2-3km tiire linnalähedases metsas keerutada.

Olgu alguses ära öeldud, et tegin natukene pätti, aga selle eest olin rajal nii viisakas kui vähegi oskasin. 500 kroonine maratoni osavõtumaks tundus mulle natukene palju olevat.

Osavõtjatele kindlustatakse: hooldatud suusarada, rinnanumber, ajavõtt, infoleht, toitlustus TP-des ja finišis, autasustamine, vajadusel arstiabi, lõpetajatele diplom nime, aja ja kohaga, tulemus XII Tallinna Suusamaratoni lõpuprotokollis vanusegruppide kaupa.

Käisin kohal kontvõõrana ehk seda 500 krooni rinnanumbri eest ei maksnud, kell oli omal käepeal ja diplomitest ei oska väga midagi arvata. Läksin rajale kõige viimasena, et mitte osavõtutasu maksnud võistlejaid mitte segada. Rajameistrid olid teinud ennastsalgavalt tubli tööd. Katta 24km enamvähem korralikult lumega on juba iseenesest tubli saavutus. Pealinnas ei jõuta millegipärast rohkem kui 2-3km pikkuseid suusaradu korras hoida. 
Vahepeal rajal oli küll mõte, et “tule-taevas-appi” kuhu ma sattunud olen. Suvisematest rattamaratonidest olid Aegviidu ja Kõrvemaa metsarajad muidugi tuttavad, aga samasid tõuse ja laskumisi suuskadega võtta oli hoopis midagi muud kui ratta seljas. Vahepeal muud ei olnudki, kui raja ääres kordamööda sildid: “NB! Tõus” ning kohe tõusu harjal “NB! Ohtlik laskumine”. Niimoodi koguaeg järjest. Nii kui oli ohtlik laskumine, tuli kohe tappev tõus ja kui tapva tõusu tippu jõudsid, siis jälle ohtlik laskumine. Silmade eest hakkas selline asi mustaks võtma. 

Mis kogu seda ettevõtmist tohutult soodustas oli ilm. –4’C külma ja sinises taevas särav päike. Kokkuvõttes oli niivõrd soe, et mäkke minnes nina ja lõua otsast tatti ja higi tilkus ning lõpuks auto juurde jõudes olid kõik riided seljas läbimärjad.
Suusapäeva vast erutavaim hetk oli koju jõudes. Asju lahti pakkides ning kuivama pannes ei leidnud enam spordikotist oma Polari kella. See vast oli üllatus.
Suusatades kannan üldjuhul kella särgivaruka peal, et kellavaatamiseks ei peaks teist kätt abiks võtma. Auto juures kuivi riideid selga pannes võtsin kella käelt ning panin ta omast arust märgadele riietele autoistmele. Poolpaljalt riietega sahmerdades küllalt suure tõenäosusega märgi riideid kotti tõstes pillasin kella auto kõrvale lumme. Vähemalt nii ma arvasin koju jõudes.
Helistasin kohe võistluse peakorraldajale ning uurisin, et kas ja kes tegeleb peale võistlust parkimisalade korrastamisega. Rääkisin oma mure talle ära, et kaotasin oma Polari ning ega temalgi mulle muud rahustuseks öelda polnud, kui et eks ta läheb vaatab selle koha üle.
Vaatasin juba internetist, et mis uus samasugune kell poes maksab ning ega mu kella letihind ei ole vahepeal odavamaks läinud. Ei olnud oluliselt.
Kellamure ei andnud rahu. Läksin kaevasin auto uuesti tagurpidi. Lootuses, et äkki siiski kell ei kukkunud autost välja vaid jäi kuskile põrandale. Sisuliselt nii oligi. Mingil imekombel oli kell kukkunud põrandale ning osavalt veerenud küllalt kaugele juhiistme alla. Niivõrd kaugele, et esmakordsel käega kobamisel teda tunda ei olnud.
Lõpp hea, kõik hea. Helistasin korraldajale tagasi ja tänasin teda suurepärase ürituse korraldamise eest.

Positiivne Pirita

Laupäeval läksin vaatasin Pirita suusaradadele. Nädala sees sai Trummis omajagu sõidetud.

Tohutud rahvamassid olid velodroomi taha kogunenud. Autot polnud praktiliselt kusagile parkida. Kui ma parkimiskoha leidsingi, siis hiljem avastasin, et mind ennast oli pooleldi kinni pargitud.

Rada oli suusatajatest nii pungil, et sõita tuli nagu rongiga. Üks vedur läks ees ja teised kõik samm-sammus tema järel. Mööduma eriti ei mahtunud, sest teistpidi tuli pidevalt samasugune rong vastu.

Väga positiivne ja hea on näha, et niivõrd palju tervisesportlasi kõiki neid väheseid talviseid suusavõimalusi maksimaalselt ära kasutavad.

Kolmas, neljas suusakord

Trummis. Kui muidu olen Trummi radasid mõõtmatult nii joostes kui rattaseljas läbinud, siis nüüd said esimesed suusasõidudki tehtud. Kolmas ja neljas suusasõidukord/tund.

Kolmandal korral tuli veel kukkumisi ette täiesti sirgel maal sõites. Pole veel seda tasakaalu tunnetust päris piisavalt. Seetõttu ei julenud suusakeppegi käe külge siduda. Kukkudes oleks justkui turvalisem tunne, kui kepid kukkudes käe küljes kinni olles endale alla ei jää. Lahtiste keppidega sõitmise tulemusena tekkis muidugi olukord, kus peale tundi niiskete kinnastega sõitmist olid peopesad villis. Iga tõukega natukene käsi liigub mööde kepi käepidet ja tekitab väikest hõõrdumist.

Sain ühe kogenud kolleegi rajale kaasa. Õigemini uurisin mis kellast ta ise igapäevaselt raja käib, ning seadsin end samal ajal suusarajale. Õpetussõnad olid positiivsed ja innustavad nagu ikka. Tehnika koha pealt sain niipalju targemaks, et kätega tuleb lükata “lõpuni välja”.

Kohutavalt väsitab selline tegevus õlavöödet. Poolteist tundi sõitsin kokku ja viimased 15-20 minutit oli juba väike füüsiline valu nendes lihastes mis asuvad õlgade ümber. Kolmanda korra kohta olevat väga hästi. Vaja vaid sõita ja harjutada. Küll tasakaal ja suuskadel püsimine hakkab seeläbi iseenesest tulema. Endale tundus, et pigem teengi vaid käetga tööd ja jalad lohisevad niisama kaasa.

Vahepeal vaatasin kodus Veiko Tääri suusapäevikut ning eelkõige seda osa kus oli juttu vabatehnika sõidutehnikast. Sealt jällegi väikesed näpunäited kõrvataha pandud ja jälle rajale. Laupäevane Trummi rada oli perekondlikult rahvast täis.

Esimest korda panin pulsikella käe peale suuskadel liikudes. Numbrid mis sealt vastu vaatasid olid oodatult jubedad. Sirgel maal sõites on pulss pidevalt 160+ lööki minutis. Raske, raske töö ma ütleks.

Tund 160 pulsiga liikumist mõjub sellise haamrina, et mõlemal õhtul olin nagu nuiaga pähe saanud. Mega uni oli värske õhu mõjul pähe roninud.

Neljas kord oli esimene suusakord, kui kordagi sirge maa peal ei kukkunud ja terve tunni sai päris rahuldavalt sõidetud.

Kuidagi kohutavalt raske tundub see suuskadel liikumine. Jooks ja rattasõit ning ujumine tunduvad oluliselt vähemväsitavamad. Neid harrastades pole ka pulss üldjuhul kunagi nii kõrge.

Nüüd jääb veel harjutada, harjutada, harjutada ja siis tahaks, et keegi targem vaataks üle ja ütleks mida ma endiselt valesti teen.

Viida: Rahvusringhäälingu spordiportaali projekt "Veikko Tääri suusapäevikud"

Murdmaasuusatamine algajatele, osa 2

Veel päev tagasi olid mõned suusaliigutused ikka täielik müsteerium, siis täna ei jätnud jonni ja proovisin teha nii nagu YouTubes tehakse. Alati ei pruugi YouTube järgitegemine kõige parem idee olla, aga allolevas videodes näidatavad harjutused oli mulle väga abiks. Päeva lõpuks suutsn juba täitsa enamvähem ilma suusakeppide abita edasi liikuda.

Alustasingi sellega, et sirge maa peal järjekindlalt proovisin ühe suusa peal libiseda. Aega ja kannatust on vaja. Ülioluline on suusal libisemise tunnetuse kättesaamine. Sealt edasi hakkasin proovima jalalt jalale pikalt libisemist. Tuues teist suuska tugijala juurde.
Küllalt palju saab üle tuua analoogiat rulluisutamisest. Vähemalt tundus, et nagu uisutamiseski, tuleb jõud suunata suuska läbi kanna. Tundus, et tänu sellele hakkas iga tõukega oluliselt hoogu juurde tulema. Väiksemate tõusunukkide peal sama tehnikat katsutades oli juba peaaegu, et võimalik vaikselt mäest üles sõita. Astumise asemel.

Tänane hirm oli veel suusasoones laskumiste ees. Sooned on üldjuhul küllaltki raja ääres ning hoog mis seal sõites kasvab on esialgu küllaltki hirmutav. Seda enam, et rajaäärsed puud sust nii lähedalt mööduvad. Turvalisem tundus suusasoonte kõrval sõita, sest siis oli võimalik vähemalt hirmu kasvades natukene suusad sahka lükata. Suure hooga suusasoonest välja astumine/hüppamine on veel samuti küllaltki tricky ettevõtmine. See kas õnnestub või mitte.

Endiselt olen ülientusiastlik murdmaasuusatamise suhtes. Saaks vaid veel harjutada. Veelgi parem kui keegi targem ja kogenum oskaks juhendada. Kindlasti on veel mustmiljon väikest nippi mida tähele pannes saab suusatamist veelgi nauditavamaks muuta. Minu huvi on neid nüüd avastama hakata.

Suusatamas

Astusin minu jaoks uude "elustiili" maailma. Umbes kolm aastat käisin iga talv A&T Spordis suusasaapaid proovimas. Üks aasta käisin isegi soomes suusamessil. Lootuses omale head suusasaapad leida. Meil ei olnud kaubandusvõrgus suusasaapaid mis mulle korralikult jalga oleks mahtunud. Lumelaudamist alustasin ka sellest, et juhuslikult kohtasin lumelauasaapaid mis mulle juhtumisi jalga mahtusid. Nüüd oli  minu esimene kohtumine jalgamahtuvate murdmaasuusasaabastega.

Vabandusi otsides vabadust ostes. Kuidagi valus oli külmade ja lumiste ilmadega toas istuda. Muidugi oleks saanud jooksma minna, aga murdmaasuusatamine sellistes talvistes oludes tundus olevat sobivam tegevus. Seda enam, et see oli väikene "elustiili" unistus. Käia õhtuti ja nädalavahetustel võimalusel suusatamas. Ülekehatreening värskes õhus. Tundus justkui ilus idee.

Nüüd on see võimalus olemas. Käisin proovisin imiteerida seda mida sportlased telekas teevad. Suusatavad sujuvalt lenneldes mägedest üles ja alla. Siinkohal tuleb reality check. Kui sul pole eluseeski olnud varem võimalust korralikult murdmaasuusatada ega mäleta sõnagi sellest, et keegi kunagi koolis oleks suusatamist õpetanud, siis on suuskadel mäest üles ja allasaamine küllaltki inspireeriv tegevus.

Ma olen täis indu, et lahendada see müsteerium mis imekombel on see võimalik, et keegi suudab uisusammul mäest liueldes üles sõita. Täna ainult imestasin, kuidas pea ilmvõimatu on natukenegi suusatamise moodi liigutustga mäest üles liikuda. Keppidega toetasin ja suuskadega tegin vaikselt jalg jala ette V-tähti.
Mäkke jõudes pühkisin otsaeest higi ja pistsin nägemisprillid tasku. Ähkimisest ja puhkumisest olid prillid täiesti udused.
Mäest alla tuhisedes mõtlesin endamisi, miks ei ole kõigi puude ümber pehmendusi pandud. Nad tundusid kuidagi eriti kiirelt ning lähedalt minust möödumas. Julgust ei lisanud grammigi asjaolu, et kiiruse kasvades hakkasid suusaninad justkui vasakule-paremale vibreerima ning põlvedesse tekkis tunne, et mina küll seda kaadervärki enam väga ei kontrolli.

Ootan huviga juba järgmisi suusakordasid, et natukenegi hakata aru saama mis moodi nende laudadega on võimalik metsaradadel liigelda.

Hea uudis algajatele "budget" suusavarustuse otsijatele on see, et meil on hetkel kaubandusvõrgus küllaltki arvestatavad allahindlused suusavarustusele. Või õigemini ajutiselt on vähendatud ülehindlusi.

Viide: Pulleritsu spordi ja suusablogi
Viide: SA Holstre-Polli Tervisekeskus

Ei ole murdmaasusuusasaabast

Mulle avaldatakse vaimset survet. Hommikul lähen kohvi võtma ja korrusel korduvalt kollegid küsivad kas ma nädalavahetusel suusatamas ka käisin. MSN'i aknad hüppavad vahepeal lahti ja suusoojaks küsitakse ilusa ilma kõrvale, kas ma juba suusatamas ka olen käinud.
Alati ma pean täpsustama millist suusatamist silmas peetakse. Kui mäesuusatamist siis jah, käisin juba mäe peal, kuid millegipärast kui ma täpsustan suusatamise liiki, siis kõik tahavad ikka teada kas ma ka murdmaasuusatamas olen juba käinud. Nad nagu juba noriksid mind. Ei ole käinud. Kuid ei tea miks!?

Sest ma ei ole kaks aastat eesti kaubandusvõrgust omale suusasaapaid leidnud ning täna peale hommikust "viimane piisk karikasse" sõbralike järelepärimisi võtsin ette maratoni kuiva trenni ning helistasin kõik vähegi eestis murdmaa suusasaabaste müügiga tegelevad ettevõtted läbi, et pärida kas neil oleks mulle pakkuda ühte paari *uisu või combi murdmaasuusasaabast.

*suusklabmriga matkasaapad (backcountry touring boot) ei kvalifitseeru "päris" suusasaabasteks.

Enne kui ma helistama hakkasin tegin ka natukene kodutööd ja vaatasin ka suurimate tootjate välismaise kodulehed läbi, sest päris paljud tootjad on oma kodulehel ka iga mudeli juures ära märkinud ka suurused mis mõõtudes antud mudelit üldse toodetakse.

Nimekiri sporditarvete poodidest kus täna ei olnud nr 49 jalale murdmasuusasaabast.
1. Minu esimene valik kust alati olen abi saanud. A&T Sport, Salomoni maaletooja eestis. Enne jõule käisin ja panin nime kirja ning jätsin kontaktid, et nii kui mõni suur number tuleb, siis minuga kohe ühendust võetakse. Siiani ei olnud võetud. Kõige suurem number kohapeal oli Salomoni 48 2/3 mida olen juba jalga proovinud ja hirmsasti pigistab ning Madshuse 48 pigistab ka hirmsasti. Proovitud.

2. Ajalehes oli suur Extreme spordi ning Rossignoli reklaam mudmaasuusavarustusele. Helistasin. Peaaegu. Ainult, et neil oli pirital vaid üks mudel odavama otsa tagasihoidliku harrastaja pehmet, madalat ning ohtra Thinsulate soojendusega saabast. Kindlasti parem kui mitte midagi, aga kes natukenegi suusatanud on, teadsid kohe kiirelt lisada, et ega olgem ausad, suuremat asja sõidumõnu sul/mul sellega ei ole. Seda enam kui plaan oleks suusatamisega tegeleda jooksmise asemel ning tase võiks olla enamvähem sama mis jalgrattamaailmas Deore/LX ehk natukene rohkem harrastav harrastaja.

3. Suurest müüjatest kohe järgmisena Hawaii, kes pakub nii Fischerit ja vist oli neil Salomoni ka. Nendega oli kõige pikem jutuajamine, või pigem see, et nende arvutisüsteem otsis kõikide kaupluste ladudest kõige kauem üle eestiliselt, et ehk on mõnes poes mõnda mudelit minu poolt soovitud suurust. Igapäevane ebaõnn. Ka sellest sporditarvete ketist ei leidnud midagi.

4. Salomon, Madshus, Rossignol, Fischer on läbi helistatud. Jäänud oli veel Atomic ja Matkasport. Suunati telefoniga ühe inimese juurest teise teadjama inimese juurde kui ei neilgi 47'st suuremat valikut polnud.

Rohkem suuremaid murdmaasussasaapabrändi esindajaid mulle pähe ei karanud ning tegin ka mõned kõned kindluse mõttes rohkem laiatarbe vabaaja rõivaste ning sporditarvete poodidesse nagu Rademar ja Sportland. Lootus oli ka veel Nõmmel asuval Metsikul Põhjalal, kuid ka nemad ei suutnud aidata.

Ikaldus ma ütlen.

Eigo arvas, et saapatootjatel on rajameistritega salajane kokkulepe, et nii suure jalaga inimesi suusarajale ei lasta kuna nad tallaks oma suure jalaga sisse aetud klassikaraja lihtsalt ära.

Suusatamine Åres 2007. Tehtud!

Toimub ikka ülivõrdes üritusi. Suurepärane seltskond, suurepärane reis.

Õnnelikult tagasi.

Suusareisid on natuke nagu "bingoloto". Kas on ilma või ei ole. Meil oli ja nagu ei olnud ka. Suhtumise küsimus.
Minu arunatuke suhtub nii, et ei ole halba ilma olemaski. Kuigi suusaturisti võib natukene morjendada see, et päris tipumäed ei olnud lahti ning mõnel päeval sai nii vihmasadu kui tõeliselt vinget lumetormi. Väga vaheldusrikas nädal oli ilma suhtes.

Ilmast vast olulisemgi on reisiseltskond. Ja see oli Super! Nii ühemeelset ja kokkuhoidvat seltskonda pole ammu kohanud. Entusiasm ning sära ei paistnud kellegil silmist kaduvat ka pika nädala lõpuks. Kilde ja huumorit pritsis igal vabal hetkel.
Söögid võtsime ise eestist kaasa ning nii korralikult ja palju pole tükk aega toitunud kui sel suusanädalal. Koguaeg oli väga tugev ja korralik söök laual. Pigem oli probleemiks see, et kõht oli kõigil pidevalt nii täis, et rohkem lihtsalt ei jõudnud süüa.

Praegu vist ei ole veel mägedes hooaeg alanud ning suusaturisti jaoks puudub veel piisavalt lund ja ilusat päikeselist ilma, mis võis ka tingida seda, et suusatõstukite järjekorrad praktiliselt puudusid. Ei mäleta, et oleksin pidanud rohkem kui ühe minuti ootama tõstukijärjekorras. Rahvast oli ikka suhteliselt vähe. Ühe hüpoteesi kohaselt võiks pakkuda, et kohal olid vaid need vaesed ja õnnetud kes olid oma reisi varem ära planeerinud ning siis olude sunnil "halva ilmaga" mäele tulnud, sest kõige rohkem kohtas mägedel just eestlasi ning tervet suurt gruppi hiinlasi. Kohalikud vast teavad, et head suusailmad on alles ees ning hoiavad end veebruari ja märtsi kuu jaoks kus väidetavalt on ilusate päevade arv märgatavalt suurem kui praegu (jaanuaris).

Digitehnika ajastul juhtus aga selline huvitav situatsioon kus pea keegi ei võtnud fotoaparaati kaasa kuna kõik arvasid, et küll kõik teised võtavad. See on ju nii iseenesest mõistetav, et igaüks kellel vähegi fotoaparaat olemas, see ka selle reisile kaasa võtab. Mis minagi tast siis vean. Seda enam, et mäesuusatamine kuulub kindlustuse arvates kõrge riskiga spordialade hulka ning äkki võib kogemata ka kalli aparaadi mäel ära lõhkuda.
Mitte, et sellepärast oleks siis reis jäädvustamata jäänud. Proovisin olla moodne ja noortepärane ning teha nii nagu EMT uues telereklaamis, et suusaprillid peas jagada sõpradega mobiiliga salvestatud videoklippe. Praktikas see mäel filmimine isegi täitsa toimib. Musta materjali tekkis ikka tundides. Iseasi kes seda hiljem vaadata jõuab. Ei ole mina leidnud ühtegi mõistliku programmi mis suudaks mobiiltelefoniga salvestatud *.3gp formaadis videoklippi kiirelt ja mugavalt lõigata ja kleepida.
Seega kogu see salvestatud meedia jääbki esialgu kuskile CD-plaadi servale oma aega ootama, millal temaga keegi ehk kunagi natukene tegeleda viitsiks ja üht-teist kokku lõigata jõuaks.

Aga see video ei annaks pooltki seda fiilingut edasi mis kohapeal oli ning vähemalt see reis oli igati igat senti ja kohal oldud minutit väärt.

Käin korra ära - Are, Sweden

Tagasi järgmise nädala lõpul.
Võimalik, et vahepeal proovin ka siia mobiiltelefoniga mõne pildi postitada.

Viide: Skistar - Are, Sweden
Viide: Mõned pildid kaardil
Viide: Eelmise aasta pildid (2006)
Viide: Are ilmaprognoos järgmiseks neljaks päevaks