Kuvatud on postitused sildiga running. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga running. Kuva kõik postitused

teisipäev, 22. september 2009

Jooksupartneri ühistreening

Jooksupartner on üks kodumaine ettevõtmine, kus tegevjooksjad sujuvalt oma teadmisi rahaks keeravad. Heas mõttes. Neil on teadmised ja kogemused, mis päris kindlasti aitavad “tavalist” harrastussportlast, kes võibolla natukene rohkem on huvitatud oma jooksutehnika lihvimisest ja nõus end natukene laiemalt jooksuharrastuse alaselt harima.

Jooksupartner on päris mitmeid, päris populaarseid jooksulaagreid ja seminare korraldanud. Tehakse harrastussportlastele pikk nädalavahetus, kus teoorialoengud vahelduvad erialaste harjutuste ja treeningutega. Kõigele lisaks ka veel sotsiaalne aspekt teiste sama harrastuse fännidega koos kogemuste vahetamisest.
Kui sa just kuskile päris jooksuklubisse otseselt ei kuulu, siis igameheharrastajana vägagi popp võimalus selliselt ennast harida ja koos harjutada.

Kuna jooksuharrastajatel on suhteliselt veider komme küllalt järjepidevalt harjutamas käia, siis üheks harjutuskorraks on Jooksupartner välja pakkunud üks trenn nädalas  ühiselt koos teha.

Seekord,
Treeningul teeme erinevaid jooksu stabiliseerivaid harjutusi, pöörates tähelepanu just pöiale. Jooksuharjutuste eesmärk on parandada jooksuasendit, mis parandab teie ökonoomsust jooksmisel. Lisaks erinevad harjutused just läbi jooksuliigutuse lihaste tugevdamiseks.
Kui sa oled seni käinud omaette nina maas metsas sörkimas, siis on selline ühistreening vägagi Wow ja superlahe. Sisuliselt oligi nii, et alguses jooksid enne trenni 10-15 minutit ennast soojaks. Tund aega tegime spetsiifilisi harjutusi ning lõpus veel 15 minutit rahuliku sörki ning üheskoos venitamine. Kokku ligi poolteist tundi.

Lõpp oli muidugi juba väljas kottpimedas, kus taevast tuli vaikselt seenevihma.
Seekordne trenn keskendus harjutustele mis olid suunatud eelkõige pöidade tugevdamisele. Ei olnud just mitte kõige kergemad harjutused, kui sa neid just igapäevaselt ei tee. 75% harjutustest tunni aja jooksul tuli vist küll teha vaid pöidadel kõndides ja hüpates. Seejuures saatmas treeneri tähelepanelikud hõiked nagu Lõug rohkem üles!, Selg sirgu!, Puusad rohkem ette!, Ei vaju selja peale!, Käed kiiremini käima!, Tõuse rohkem päkkadele!, Puusad hoiame paigal! jne.

Väga hea oli. Oli vähemalt keegi kes koguaeg juhendas ja suunas, kuidas harjutusi paremini ja korrektsemalt teha. Ise on ennast kõrvalt küllaltki raske vaadata ja tähele panna.

Viis pluss ettevõtmine.

Viide: Jooksupartner

esmaspäev, 15. september 2008

21,1km

Kui tervet ei jõua, siis tee pool. Tegin poolmaratoni. 21,1km.

Emotsioonid on vastandlikud. Ei ole päris kindel kas tahaksin seda uuesti teha. Tegelikult kole ei olnud, aga midagi superlahedat ka mitte. Linnaasfaldil jooksmine pole eriti lõbus. Jahe oli, tuul oli ja mingi aja pärast hakkas põlvedel valus. Ma olen pehme metsapinnasega ikka liialt ära hellitatud. Peale 16km kõval asfaldil jooksmist hakkas juba vaikselt tunda andma, kuidas iga sammuga jalgu maha pannes käis põlvedest väikene valuaisting läbi.

Tempo pidas ühtlaselt praktiliselt lõpuni ilusasti sama. Midagi hullu iseenesest ei olnud. Jänesed lasin siiski käest ära ja seda oodatud olukorda ei tekkinud, et peale esimest 11km ringi hakkaksid teised selg ees vaikselt vastu tulema. Sama tempoga joostes olid suhteliselt samad inimesed pidevalt ümberringi ja mingit meeletut sagimist rajal ei toimunud.

Ilusasti jõudis lõpuni joosta aga samas sellist tunnet ka ei olnud, et teine 21,1km veel sama kergelt sinna otsa tuleks. Praegu veel ei kujuta hästi ette, kuidas põlved peaksid päris 42km jooksumaratonile vastu pidama.

Jooksu ajal olid pikad jooksupüksid jalas ja jalad ning põlved Capsicami lihaseid soojendava kreemiga sisse balsameeritud.

Nüüd 10 tundi peale fininšeerimist seda postitust kirjutades on küll põlevad nii kanged, et iga väikene liigutus paneb näolihased huvitavaid grimasse moodustama.

Viide: SEB Tallinna Sügisjooks 2008

neljapäev, 11. september 2008

21,1km

Number käes, kiip käes, vaseliin ostetud. See saab huvitav olema.
Pärnu mnt. (Draamateater) - Viru ring – Narva mnt. – Pirita tee - Pirita tee mereäärne kõnnitee – Nafta tn. – Tuukri tn. – Ahtri tn. – Rannamäe tee – Pikk tn. – Tolli tn. – Laboratooriumi tee – Suurtüki tn. – Schnelli pargi kõnnitee - Toompuiestee – Wismari tn. (FINISH)
21,1km läheb teisele ringile mööda Kaarli pst.


Viide: Tallinna Sügisjooks 2008

pühapäev, 27. aprill 2008

69. Rabajooks

Hoian traditsiooni üleval. Harku metsas on kaks korda aastas üks päris äge üritus. Rabajooks. Hallipäised (tõenäoliselt endised kõvad sportlased) jooksuhundid kõrvuti 10 aastaste väikeste Erki Noole kergejõustiku- ja Jaak Mae suusakooli kasvandikega. Sinna vahele siis veel muidugi igast soost ja vanusest rõõmsameelseid tervisesportlasi.

Täna oligi rajal tempo paras jooksmiseks koos ühe umbes 60 aastase üleni valgete juustega vanema härrasmehega. Ta küll lõpetas just vahetult enne mind. Alguses päris pikalt proovisid tempos püsida noored spordiklubide kasvandikud. Ei mäletagi kas jooksid nemad eest ära või jäin mina neist maha. Tempo oli natukene alla 5min/km.

Viide: Rabajooksu vimplid läbi aegade.
Viide: Henri pildid 69. rabajooksult

teisipäev, 29. jaanuar 2008

adiBOOST

Jooksuteemat natukene. Tänase päeva märksõna on kindlasti kõva tuul ja libe jää. Eile juba oli metsas eluohtlikult kiilakas. Tibusammul pidi vaatama, et terve nahaga libastumata koju saaks.
Adidas tegi maratonijooksjatele laheda reklaamikampaania lubades jooksjatele rajal anda "turboboosti" tagant puhuva tuule näol. Kohalikud väikesed tormitekitajad rajaääres mis vahepeal jooksjatele soovi korral seljatagant toetavalt tuult puhuvad. Allpool olevat klippi vaadates saab täpsemalt aru millega tegemist. Selle reklaami väljanuputaja on vist küll ise vähemalt korra maratoni läbi jooksnud ja teab kui raske on vastutuult joosta või kui mõnus on tunne kui tuul sind tagant tõukab.
The 2007 adidas Auckland Marathon had 11,000 runners determined to reach their impossible. With the finish line 42 kilometres away, they needed more motivation. At the 17 km mark, they got 50 knots of it from a custom built, hurricane fan created by TBWA Whybin Auckland. Exhausted runners opted in to the adiBOOST lane and were pushed from behind by a massive blast of air. Giving them a much-needed second wind to power them through to the finish line.




Viide: scaryideas

esmaspäev, 27. august 2007

35.jooks ümber Ülemiste järve

Jooks oli hea nagu alati. Ilm oli hommikul selline, et pane või pikk dress selga kuid enne starti tundusid isegi pikad varrukad üleliigsetena. Rahvast oli palju. Ületati rohkem kui kolmandikuga eelmise aasta osavõtjate arv.

Seoses tervisespordi kasvavale tõusutrendile valitses parkimiskorralduses kerge segadus. Kui eelmine aasta mahtus veel nibin-nabin veepuhastusjaama juurde parkima, siis selle aastane päris märgatav positiivne osavõtjate juurdevool sai ületamatuks neile kes pidid vastutama üldise autodevoolu sujuva korraldamise eest territooriumil. Läksin varakult tund varem kohale ja päris tükk nuputamist oli korralajatel, et autot kuhugi parkima paigutada.



Rada oli täpselt sama mis alati. Selle koha pealt nagu polegi väga midagi rääkida. Vaid kilomeetritähised tundusid kohati natukene paigast ära olevat. Korra tulid kilomeetri ajad napilt alla 4 minuti ning järgmiseks juba alla 6 minuti. Eks keskmine sinna 5 kanti kuskil tuli. 10km peal vaatasin, et aega oli kulunud stardist alates 51 minutit.



Kuna peale 11km läbimist  läksid viimased 3km metsarajal mäest üles ja alla, siis kaasvõistlejatel tundus ramm olevat rohkem raugenud ning päris mitmest sai mööda astutud kes minust sama osavalt olid möödunud juba raja alguse osas.

Lõpuaeg oli tundi ja kaksteist minutit mis on tubli kolm minutit kiirem kui eelmisel aastal sama raja läbimise tulemus.


Stardinumber: 444
Nimi: OLIVER OJAMAA
Sünniaasta: 1983
Aeg: 01:12:32
Koht: 416
Vanuseklass: M21
Koht vanuseklassis: 170
Kontrollaeg peale starti: 12:00:55

Konkurents on tugevamaks läinud. Eelmine aasta olin 3 minutit halvema ajaga lõpuprotokollis 48 kohta eespool. Seekordse ajaga oleks eelmine aasta suisa 320. kohale tulnud.

Kes tublisti pingutasid, need võisid pärast koju viia suure koti kodumaist pesupulbrit, medali ning Tallinna Vee logo ja kirjadega spordijoogi pudeli. Selleks, et pealtvaatajatel igav ei oleks, samal ajal kui jooksuhuvilised jooksevad,  korraldati samal ajal ekskursioone veepuhastusjaamas. Mõtlesin isegi minna, aga ma rumal ei võtnud kuivi riideid kaasa ning tuul oli peale finišheerimist väljas juba päris jahe.

Viide: 35. ümber Ülemiste järve jooksu lõpuprotokoll
Viide: Stamina (Mayeri) järvejooksud



View Larger Map

neljapäev, 11. jaanuar 2007

Põgenemas kaamera eest

Mõningat aega tagasi ma kirjutasin siin sellisest toredadst noormehest nimega Matt Harding, kes oli see poiss, kes käis tiiru ümber maakera ning kõikvõimalikes erinevates lahedates kohtades tantsis mõne hetke oma kaasaskantava videokaamera ees. Mulle hirmsasti meeldis see hiljem kokkumonteeritud videoklipp.

Ma ei tea kas Matt'ist innustatuna või millest, aga tundub, et üks hollandi noormees on tegemas midagi analoogset. Seekord kasutades video asemel fotoaparaati, ning oma tegevust kirjeldab ta niiviisi:
The rules are simple: I put the self-timer on 2 seconds, push the button and try to get as far from the camera as I can.

Ja niimoodi ta käib nagu Matt kõikjal erinevais paigus ringi, asetab kaamera maha või mõnele alusele, pressib nuppu ning pistab jooksu. Taustad on erinevad, kuid alati on pildil üks põgenev kodanik.


Viide: Running from camera blog

esmaspäev, 2. oktoober 2006

Must nagu ÖÖ

Nõrk koht meie kaubandusvõrgus. Puuduvad kerged, hingavad ning helkur-ribadega varustatud jooksupüksid mõistliku hinna eest.

Ma ei ole suurem asi dressipüksi inimene. Õigemini mul pole päris tükk aega ühtegi paari dressipükse olnud. Täna aga jõudsin kuidagi sinnamaale, et üks paar dressipükse kuluks marjaks ära küll.
Kui ma siiamaani olin jooksnud liibuvate jooksupükstega ja pole aastaringi mingit probleemi olnud siis kuna parem põlv on hakanud natukene jonnima ja teeb natukene tüütut valu, siis oli vaja pükse millega kannataks vähe kiiremat kõndi teha ja samas, et välja ei näeks päris nagu balletitantsija.

Eelduseks oli väga hea hingavus ning mõningane tuule pidavus. Mitte need päris kilepüksid, aga sellised vahepealsed pooleldi riide ja kile moodi materjalist mis ideaalis peaks tuult ja kergemat vihma pidama kuid samas piisavalt kerged ning hingavad.
Püksid peavad olema õhtul hämaras silmatorkavad, ehk soovitatavalt helkuriga varustatud.

Võimaluse korral eelistan eestimaist. Seadsin sammud muidugi ISC Ilvese poodi. Jah, neil on liibuvad jooksupüksid natukene helkuriga varustatud (sellised mul juba on), kuid ma ei tea miks, aga mitte ühtegi paari liibuvate jooksupükste peale tõmmatavaid (kile)pükse polnud selliseid kus oleks natukenegi helkurit peale pandud.
Võibolla ma dramatiseerin helkuri teemat üle, aga ma isiklikult ärritun nende peale kes õhtul hilja tuterdavad teeääres ning autoga mööda sõites märkab neid paremal juhul alles mõnikümne meetri pealt.

Üksõhtu "tsiviil" igapäevariietes kodupoole kõndides suisa üks vanem meesterahvas peatas auto kinni ja teatas, et ega ta pahapärast, aga mind on õhtul kottpimedas küllaltki halb teeääres näha.
Jah, tõesti, ma ei ole jõudnud veel end see sügis helkuriga varustada. Õigemini ma olin helkuriga varustatud, aga lihtsalt seekord oli see helkur pealisjope alla jäänud ja tee või tina, aga meil kaubandusvõrgus ei leidu ka nö. Soft Shell pealisjopesid millel oleks helkurid. Minu loogika ütleb, et kui on tegu Soft Shell jopega, siis see on mõeldud natukene jahedama ilma jaoks kui suvine õhtu, kuid samas kõlbab sellega ka pea aastaläbi käia. Kui meie kliimavöötmes kipuvad ilmad jahedamaks minema, siis üldjuhul hakkavad ka samal ajal õhtud lühemaks ja pimedamaks minema. Veider, et rõivatootjad pole seda märganud ning just sügisesele garderoobile ka klientide turvalisuse huvides nõnda vähe helkurribasid kleebivad.

Jätsin esialgu püksid ISC'st võtmata kuna lisaks helkurite puudumisele olid ka kõik püksid kas musta, tumesinist või tumehalli värvi. Lootsin, et ehk on teised suuremad jooksuriiete tootjad "minu probleemi" peale mõelnud. On ju veel Asics, New Balance, Adidas ja Nike kes kõik proovivad jooksuriiete turust oma osa saada.

Siit ka postituse pealkiri - Must nagu ÖÖ! Absoluutselt kõigi jooksuriiete tootjate tootevalikus on vaid mustavärvi tuulekindlad pealispüksid. Ja ei ole helkureid. Jällegi meie kliimavöötmes kus pikad püksid pannakse peale õhtul kui on juba jahedam ja seega ka pimedam, siis ei ole eriti lõbus kui kott pimedast metsast ilmub välja jooksja, süsimust kui öö.
Ainult Adidas oli ühe paar pükstega peaaegu aru saanud mis mul mureks on. Küljepealsed õmblused, jalaääred ja mõningad kohad veel olid korralikult helkurribadega kaetud. Lisaks olid nad ka käega katsudes heast kergest materjalist ning jalgevaheline osa oli üldse võrgust. Kohe näha, et natukenegi on riiete loomisel jooksja eripärasid ning inseneri mõttetööd kasutatud. Hind oli aga sellele läbimõeldud tööle kohane. 1100.- krooni ühe paari dressipükste eest.

Kõik teised eelpool nimetatud jooksuriiete tootjad olid kahjuks enamvähem samal tasemel kui ISC, ainult et mõnisada krooni kallima hinnaga kui kodumaine püksipaar (700-1000 krooni). Jällegi, kõik vaid üleni mustad ning kaasliiklejatele hämaras nähtamatud.

Ei saa öelda, et jooksuriiete tootjad ei ole hämaras nähtavuse probleemist teadlikud, kuna näiteks selle aasta nike jooksukindad on ilusasti käepealt suure helkurribaga kaetud. Samuti on spets talve jooksumütsid helkuritega varustatud. Muidugi hinnaklass on helkuriga mütsil ja kindapaaril pea poole kallim kui ilma helkurita.

Ühesõnaga juba poest valmis nö. turvalisi ja helkivaid jooksupükse on tänapäeval veel väga raske leida.

Soovitused, et jookse päeval või jookse seal kus on valge ei ole justkui lahenduseks. Minu jaoks peaks olema jooksmine selline hobi/harrastus mida peaks saama harrastada olenemata ajast ja kohast ning alati kui selleks on soovi.


Teine teema.
Ma ei ole eriti kunagi aru saanud miks peaks mobiiltelefonile veel taskulambi külge/sisse ehitama. Võibolla tõesti mõni seda kunagi kasutab, aga ennast seda võimalust kasutamas poleks kuni tänaseni eriti ette kujutanudki.

Nimelt uue Nokia 5500 sisseehitatud taskulamp on päris tõhus õhtupimeduses sörkimisel. Üks asi on see, et sa oled teistele päris hästi nähtav ning päris kottpimedas on valgusvihk umbes kahe meetri laiuselt kuni 3-4 meetri kaugusele niipalju hästi valgustav, et päris kuskile auku ei astu ja vastu puud ei kihuta.

Kuna Nokia reklaamib seda kui Sport telefoni, siis mingil hetkel tuli see mul metsas ka meelde ja lülitasin telefonis oleva sammulugeja sisse. Natukene alla kahe tunni kõndisin/sörkisin ja ligi 11000 sammu kogunes selle ajaga. Iseasi mis ma selle teadmisega nüüd peale oskan hakata ;)

Keda telefoniteema huvitab, siis eelmises postituses olevad Kõrvemaa rattamaratoni pildid on selle sama Nokia 5500 telefoniga tehtud. Pole nagu väga vigagi.
Nüüd proovisin enamvähem ööpimeduses öörezhiimiga mõne pildi teha ja tulemused illustreerivad siis seda käesolevat postitust.