Rummuromantika

Kell 17 kesklinnas, kell 18 Rummus varustust kokku ja selga pakkimas. Ligi tund põhjaaega ning kell 19:40 uuesti pinnal vest täis, lesta otsad veest väljas selle aasta vast vingeimat päikeseloojangut nautimas. Enne seda oli taevas süsimust ja ka selle pildi tegemise ajal ladistas taevast vihma alla.

Tegime Rummus teise ametliku OWD avavee tunni. Rummus on hea põhjas istuda ja harjutusi teha. Õigemini ei pea osade harjutuste jaoks isegi põhjas istuma, vaid võib hoopis vee all garaazi katusel istuda. Nimelt

Murru Vangla tagune karjäär oli kunagi täies ulatuses kuiv. Sealt kaevandati nõukogude ajal paekivi killustiku jaoks. Veel enne seda, esimese Eesti Vabriigi ajal murti seal paasi käsitsi ja paekamakatest lihviti kohapeal trepiastmeid.
Viide: Rummu karjäär – “veealune Murru vangla”

Mingi hetk leiti, et kaevandamine ei tasu enam ära ja asi pandi seisma. Kuna kaevandusse voolas pidevalt põhja- ja pinnasevett, siis varasemalt pumbati seda koguaeg sealt minema. Mingi hetk, kui Vangla uus välismüür sai valmis, otsustati pump seisma panna ja kiirelt täitus kogu karjäär veega.

Veetõus, mis mattis peagi enda alla enamuse endise kutsekooli ja tööstuse territooriumist, mis jäi vastvalminud idapiirdest väljapoole. Täna on see vanglale kuulunud kutsekool justkui veealune muuseum, mida saavad külastada vaid sukeldujad.

Vanadelt makettidelt vaadates võib näha, kuidas vee alla jäid vangla kutsekoolile kuuluvad hooned. Sealhulgas kutsekool ise, kingsepatöökoda, kivilõhkumise kombinaat, pumbajaam ja betoontööde polügon.

Rummus sukeldudes sa justkui hõljud mahajäetud linna varemeta kohal. Majad, kivi- ja traataiad, suured raagus puud, tänapostid ja laternad. Sina kõige selle kohal ringi lendamas. Küllalt sürrealistlik kogemus.

Tänaseid maskiharjutusi kogunesimegi tegema ühe maja katusele. Kõigest 2,5 meetri sügavusele veepiirist.  Kõik harjutused tulid väga hästi välja ning järgneva tunnikese veetsime mööda endist tööstuskompleksi ringi kruisides.

Vangla värk. Mitmeid meetreid kõrged kivimüürid vee all, millele veel omakorda on okastraat peale veetud. Sama teema ka vee all jooksvate traataedadega, kuhu on ohtralt okastraati omal ajal külge poogitud.

Algaja sukelduja jaoks natuene äge ja korraks isegi hirmus oli ühest hoonest läbi ujumine.
Võõras koht. Siseruumides on täiesti kottpime. Vaid eemal trellitatud aknast paistab natukene rohekat valgust. Spuuki, aga samas natukene huvitav ja jällegi uus kogemus.

Seljas 7+7mm märga neopreeni. Seljas 15 liitrit värsket õhku 200bar´ise rõhu all. Jalas uued sussid ja mask, mis tuli otse hambapasta marinaadist. Nähtavust umbes 4-5 meetrit. Esimest korda oli mul kompassiga aparaat, mis näitas, kui sügaval me parasjagu vee all asume. Huvitav oli jälgida. Seda enam, et hakkasid justkui tekkima paremad seosed selle osas, kuidas rõhk mul reaalselt vesti sees õhku kokku surub ja ma järjest sügavamal üha enam hakkan ujuvust kaotama. 14kilo lisaraskust pistsin taskusse, et üldse põhja saada.

PADI OWD basseinitund

Taustaks niipalju, et me mingitel segastel asjaoludel liitusime mingi kahtlase sektiga. Sukeldujad. Selleks, et sekti täieõiguslikuks liikmeks vastu võetaks, tuleb teatavad riitused läbi teha. Ei midagi ülemõistuse, aga väikene väljakutse sellegipoolest. Silmaringi laiendav ja väikene põige maailma, millega võibolla igapäevaselt otseselt muidu kokku ei puutukski.

Läksime PADI OWD kursustele. PADI nagu Professional Association of Diving Instructors ja OWD nagu Open Water Diver. Rahvusvahelist on mingid tüübid kokku leppinud, kuidas noori avavee sukeldujaid peaks välja õpetama ning üle maailma on siis sukeldumisklubid, kes PADI litsentsi all OWD kursusi teevad.

Kõigepealt on teooriatunnid. Hunnik teoreetilist materjali, arvutamist, kontrolltöid ja eksam. Küllalt kuiv värk, kuid siiski väga oluline teadmine. Kui kuiva teemat ajunatukene juba natukene kinni hoiab, siis läheb asi lõbusamaks.

Basseinitund või pigem terve õhtupoolik, kus paljud teoorias räägitud harjutused basseini turvalises keskkonnas läbi proovitakse. Sukeldumise ABC, kus puhtas basseinivees teed täisvarustuses ise põhilised harjutused läbi. Harjutustund, mis mulle väga väga meeldis.

Kõigepealt varustuse kokkupanek. Esmapilgul seda varustust ei tundugi nii vähe.  Seda enam, et igasuguseid voolikuid, kinnitusi ja jubinaid tundub hirmus palju olevat. Kõik need tuleb ise õiges järjekorras ja korrektselt kokku monteerida. Jama on selles, et kui sa hooletult või mõtlematult tegutsed, siis hiljem tagajärjed võivad mitte just kõige positiivsemad olla. Õnneks on kohapeal instruktorid, kes esimesel korral kõik ise veel oma silmaga üle kontrollivad. Nüüd hiljem juba avavee tundides leppisime kokku, et vaatame igaks juhuks sukeldumispartneri varustuse ka üle, lisaks enda omale. Veendumaks, et kõik on ikka korralikult kokku pandud ja töötab ning toimib.

Harjutused

Neid oli seal nii palju, et peale ligi 2,5 tundi vees harjutamist kõiki vist ei suudagi peast meenutada. Mõned meeldejäävamad siis siiski siia kirja pandud aimduseks neile, kes ehk kunagi soovivad midagi sama lahedat proovida. Võimalik, et neil harjutustel on mingid kindlad nimetused, kuid ma vaid kirjeldan, mida tegema pidi. 

Vee all regu (regulaatori) leidmine, puhastamine. Puhastamine kahte moodi. Nupust ja ise puhudes. Sisuliselt viskad sa selle vooliku (regu) suust minema, kust sa seni õhku said. Pead selle parema käega üles leidma. Vasakuga suhu panema ja veest ära puhastama, et sa saaksid uuesti hingama hakata. Väga lihtne harjutus.

Sukeldumispartnerilt õhu laenamine, kasutades tema tagavara regu. Kui peaks juhtuma, et sul saab mingil põhjusel õhk otsa, siis lähim abi on teine sukelduja. Tuleb tema käest õhku laenata. Kogu suhtlemine käib vee all vaid käemärkidega. Ka neid tuleb meeles pidada ning korrektselt kasutada. Peadki lähenema teisele sukeldujale. Kätega selgeks tegema, et sul õhk otsas ja viisakusest temalt õhku paluma. Hiljem ka koos pinnale tõusma, sest sa sõltud nüüd partneri õhuvarudest. Pinnal tuleb osata oma vest ise täis puhuda.

Proovida anti seda tunnet, mismoodi see päriselt tunda annab, kui õhk otsa saab. Instruktor tuli ja keeras sul lihtsalt õhu kraani vaikselt kinni. Ikka küllalt “hapu” tunne.

Maski puhastamine. Sukeldudes pidavat vahel juhtuma, et keegi sulle jalaga(lestaga) sellise tou vastu vahtimist paneb, et mask peast tuleb. Selleks on vaja osata vee all vett täis maski veest tühjaks teha. Kõigepealt proovisime, kuidas puhastada (veest tühjendada) maski, mis on pooleldi vett täis. Siis seda, kuidas puhastada  maski, mis on üleni vett täis ja seda, kuidas mask üldse ära võtta. Natukene ilma maskita ujuda. Mask tagasi pähe panna ja uuesti puhastada.

Ujuvus. Paned lesta otsad vastu basseinipõhja ja võtad sellise asendi nagu suusahüppaja, kui ta on just K-120 mäe pealt end lendu tõuganud. Pead harjutama, kuidas kopsud õhku täis võttes hakkad kerkima, kui kork ja kuidas välja hingates hakkad jälle põhja poole langema. Kõik toimub väikese viivitusega.

Samm edasi on tõmmata jalad kõhu alla ja hõljuda vees. Seista nö. ühe koha peal. Kopse ei tohi täis hingata. Koguaeg pead vähehaaval sisse-välja hingama, et mitte liialt üles- ega allapoole kerkida või langeda. See enam väga kerge harjutus mulle ei olnud. Raske on niimoodi sisse-välja väikest hulka õhku “hingeldada”, nii et sa üles-alla pidevalt kõikuma ei hakkaks.

Juhuks, kui jalad peaksid krampi minema, siis tuleb vajadusel osata end venitada, et krambist lahti saada. Ka seda venitamist harjutati vee all.

Varustuse seljast võtmine ja tagasi selga panemine. Hetkel ei meenu, miks ma peaks kogu varustuse vee all seljast võtma, aga igaljuhul me seda harjutasime. Ei midagi keerulist.

Raskusvöö eemaldamine. Ei midagi keerukat, aga natukene nipitamist, et hiljem jälle raskusi omale vee all ümber saada. Nii kui raskused keha ümbert lahti lased, paned nagu kork pinna poole.

 

Paariliste käest oskus küsida, kui palju tal veel õhku järel on? Samuti ise osata sellele käemärkidest koosnevale küsimusele vastata.

Muidugi olid ka kõiksugused ujumise harjutused. Keegi ei sõida jalgrattaga, ehk ei uju põlvest kõrverdatud jalgadega. Alguses tahab see ikka väga refleksist tulla. Hiljem proovisime natukene “delfiini” ujuda, ehk mõlemad jalad koos ja kehaga hoogu tehes.

Peale kahte ja poolt tundi vees ligunemist igal juhul hakkas päris jahe. Basseinivesi küll, aga siiski. Hakkas jahedam, kui ma oleks osanud oodata. Selga sai lühikene 7mm kalipso.

Ülipositiivne kogemus ja ettevõtmine. Seda enam, et kõik tuli ilusasti välja ja mingeid probleeme ei olnud.