Rummuromantika

Kell 17 kesklinnas, kell 18 Rummus varustust kokku ja selga pakkimas. Ligi tund põhjaaega ning kell 19:40 uuesti pinnal vest täis, lesta otsad veest väljas selle aasta vast vingeimat päikeseloojangut nautimas. Enne seda oli taevas süsimust ja ka selle pildi tegemise ajal ladistas taevast vihma alla.

Tegime Rummus teise ametliku OWD avavee tunni. Rummus on hea põhjas istuda ja harjutusi teha. Õigemini ei pea osade harjutuste jaoks isegi põhjas istuma, vaid võib hoopis vee all garaazi katusel istuda. Nimelt

Murru Vangla tagune karjäär oli kunagi täies ulatuses kuiv. Sealt kaevandati nõukogude ajal paekivi killustiku jaoks. Veel enne seda, esimese Eesti Vabriigi ajal murti seal paasi käsitsi ja paekamakatest lihviti kohapeal trepiastmeid.
Viide: Rummu karjäär – “veealune Murru vangla”

Mingi hetk leiti, et kaevandamine ei tasu enam ära ja asi pandi seisma. Kuna kaevandusse voolas pidevalt põhja- ja pinnasevett, siis varasemalt pumbati seda koguaeg sealt minema. Mingi hetk, kui Vangla uus välismüür sai valmis, otsustati pump seisma panna ja kiirelt täitus kogu karjäär veega.

Veetõus, mis mattis peagi enda alla enamuse endise kutsekooli ja tööstuse territooriumist, mis jäi vastvalminud idapiirdest väljapoole. Täna on see vanglale kuulunud kutsekool justkui veealune muuseum, mida saavad külastada vaid sukeldujad.

Vanadelt makettidelt vaadates võib näha, kuidas vee alla jäid vangla kutsekoolile kuuluvad hooned. Sealhulgas kutsekool ise, kingsepatöökoda, kivilõhkumise kombinaat, pumbajaam ja betoontööde polügon.

Rummus sukeldudes sa justkui hõljud mahajäetud linna varemeta kohal. Majad, kivi- ja traataiad, suured raagus puud, tänapostid ja laternad. Sina kõige selle kohal ringi lendamas. Küllalt sürrealistlik kogemus.

Tänaseid maskiharjutusi kogunesimegi tegema ühe maja katusele. Kõigest 2,5 meetri sügavusele veepiirist.  Kõik harjutused tulid väga hästi välja ning järgneva tunnikese veetsime mööda endist tööstuskompleksi ringi kruisides.

Vangla värk. Mitmeid meetreid kõrged kivimüürid vee all, millele veel omakorda on okastraat peale veetud. Sama teema ka vee all jooksvate traataedadega, kuhu on ohtralt okastraati omal ajal külge poogitud.

Algaja sukelduja jaoks natuene äge ja korraks isegi hirmus oli ühest hoonest läbi ujumine.
Võõras koht. Siseruumides on täiesti kottpime. Vaid eemal trellitatud aknast paistab natukene rohekat valgust. Spuuki, aga samas natukene huvitav ja jällegi uus kogemus.

Seljas 7+7mm märga neopreeni. Seljas 15 liitrit värsket õhku 200bar´ise rõhu all. Jalas uued sussid ja mask, mis tuli otse hambapasta marinaadist. Nähtavust umbes 4-5 meetrit. Esimest korda oli mul kompassiga aparaat, mis näitas, kui sügaval me parasjagu vee all asume. Huvitav oli jälgida. Seda enam, et hakkasid justkui tekkima paremad seosed selle osas, kuidas rõhk mul reaalselt vesti sees õhku kokku surub ja ma järjest sügavamal üha enam hakkan ujuvust kaotama. 14kilo lisaraskust pistsin taskusse, et üldse põhja saada.