Kunagi kui Mac'i kasutama hakkasin, siis vast juba esimesel-teisel päeval olin sunnitud oma masinat tutvustama Windowsi võrguketastele, printeritele ja serveritele. Mitte, et see midagi keerukat või ületamatut oleks, aga natukene pusimist ikka. Natukene rohkem, kui Windowsi masinal Windowsi võrgukeskkonnas. Eks Apple teeb oma tooted samuti selliselt, et omavahel töötavad nad koos ideaalselt ning teised vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Pole just kõige viisakam suhtumine, aga nii see juba kord on.
Mis mind tookord muigama pani, oli üks väikene ikoon Mac'i "Finder´is". Finder nagu Explorer Windowsis, kus näed oma arvuti kõvakettaid ja kaustu ning lisaks ka samas võrgus olevaid teisi arvuteid. Esialgu kaugelt vaadates kaustade ja arvutite ikoonid nagu ikoonid ikka. Küll aga juhtusin ühe Windowsi masina IP aadressi vaatama ning serveri infovaates kuvati Windowsi arvuti ikooni natukene suuremalt. Ma ei suutnud muiet tagasi hoida, kui allolevat ikooni nägin.
Apple kujutab Windowsi arvuteid monitori ikoonina, mille ekraan on sinine. Kes on rohkem Windowsi operatsioonisüsteemi arvutis kasutanud, nende jaoks ei ole see ekraanil nähtav sinine pilt vast väga võõras.
Blue Screen of Death või Sinine Surm nagu seda teatud arvutiringkondades kutsutakse. Seda näed sa korraks enne seda, kui arvuti täiesti kokku jookseb ja ainult väljalülitamine ta uuesti ellu tagasi toob. Väga fataalne hetk arvuti operatsioonisüsteemi jaoks. Väga fustreeriv arvutikasutaja jaoks. Üldjuhul tuleb see sinine teada ekraanile alati kõige ootamatult hetkel. Jutt, mida ekraanile kirjutatakse on nii krüptiliselt informatiivne, et ega tavainimene sellest suurt midagi aru ei saa.
Umbes midagi sellist:
Mõtlesin, et OK, ehk võibolla vanast tõesti, kui olid Windows 98, XP ja Vista, et siis oli suht tavaline, et Windowsi arvutid ootamatult vahel kokku jooksid. Et tänapäeval Windows 7'ga sellist jama vast küll ei tohiks olla. Pigem peaks/võiks operatsioonisüsteem niivõrd tark ja osav olla, et kui midagi katki läheb, siis see ei halva kogu masina tööd vaid mingi osa protsessidest taaskäivitatakse.
Paljuski on Blue Screen Of Death'i "BSOD" taga just riistvaralised probleemid. Peab ju Windows kõiksuguste kahtlaste arvuti riistvarakonfiguratsioonidega töötama. Ega muidu PC läpparitele ei panda "compatability" kleepekat peale, et see või teine arvuti peaks ilusasti töötama Windows XP või Windows 7'ga.
Pidasin seda Mac'i Blue Screeni ikooni pigem arvutimeeste omavaheliseks väikeseks lõbusaks tögamiseks. Mac'i ikoonidisaineritel oli kunagi kindlasti lõbu laialt, kui suutsid ühe Windowsi nõrkuse operatsioonisüsteemi ikoonile panna.
Minu eksperiment nüüdseks juba teist nädalat endise IBM'i ja tänase Lenovo äriklassi Windows 7 compatible sülearvutit kasutada on pannud mind korduvalt "huvitavalt tundma". Võiks suisa öelda, et seda arvutit kasutades tunnen end vahel väga emotsionaalselt.
Kuumad tunded ja emotsioonid ei tule mujalt, kui sellest samast Windowsi ajaloolisi traditsioone kaasas kandvast Blue Screen Of Deathist. Kuidas sulle meeldiks, kui sa oled arvuti ühendanud projektori külge, näitad seinale slaide, analüüse, arvutusi ja siis näed järsku üle kogu ekraani valget teksti sinisel taustal.
Alguses see teeb kõigile nalja. Arvuti teeb restardi ja läheb uuesti käima. Paned võrgukaabli järgi, et võrgukettalt lisaks paari faili näidata ning jälle justkui täiesti tühjast kohast on ekraan sinine ja arvuti läheb täiesti nullist uuesti käima.
Jällegi, üks-kaks korda on selline asi veel kuidagi hädapärast talutav, aga kui ikka nädala kohta koguneb selliseid situatsioone rohkem, kui ühe käe sõrmedel kokku saab lugeda, siis on ikka päris kurb.
Ootamatusi tuleb Windows 7'l koos Lenovo ThinkPad L420'ga ikka väga tihti ette.
IT-mehed soovitasid IPv6 maha keerata. See justkui on asja leevendanud, kuid mitte päris ellimineerinud. Teed arvuti lahti, et kiirelt midagi arvutis ära teha ja siis jälle, pauh... sinine ekraan ees ja oota mitu minutit enne kui arvuti jälle käima läheb ja pildi ette võtab.
Kõik Windows Updated on tehtud. Kõik Lenovo draiverid uuendatud.
Kogu selle loo paningi kirja järjekordse Windowsi "Blue Screen of Deathi" vihaenergiast, mis otsapidi tuli juba välja "Arrgghh!!!" karjatusena ning meeleldi oleks tahtnud ülejäänud vihaenergia suunata sülearvutile kiirenduse andmiseks seina poole. Otsustasin end natukene kontrollida ja energia kirjatükki suunata.
Millegipärast arvasin, et tänapäeval on tipptootjate (Lenovo) ja operatsioonisüsteemitootjate (Microsoft Windows 7) koostöö niivõrd hea, et kui ikka sülearvutile on tempel peale pandud, et Windows 7 compatible, siis arvutis oleva võrgukaardi ning tarkvaraline TCP/IP protokolli vaheline ootamatu ebakõla ei tohiks kogu masinat ikka nii naljalt jala pealt maha lüüa.
Mis on Mac'i pluss ja miinus samaaegselt on see, et operatsioonisüsteem on ehitatud töötama vaid väga piiratud riistvarakonfiguratsiooni juures. Kuid samas kui ta seal peal on juba tööle saadud, siis töötab ta korralikult ja ootuspäraselt. See on ka võibolla üks nendest lisaväärtustest, mis läheb 300 eurose hinnavahe sisse Lenovo L420 ja 13'' MacBookPro võrdluses. Maksan alguses Mac'i eest natukene rohkem sama riistvarajõudluse juures, kuid operatsioonisüsteem töötab stabiilsemalt ja toob hiljem vähem ebameeldivaid üllatusi.
Blue Screen of Death on üks võrdlemisi ebameeldiv üllatus Windowsi arvutite kasutamise juures.
Tekkis võimalus üks uus Lenovo ThinkPad äriklassi kuuluv sülearvuti karbist välja võtta. Tööülesannete täitmiseks oli tarvis eraldi Windows'iga PC sülearvutit. Corporate policy nägi ette kõige tavalisematele kontoritöötajatele kasutamiseks Lenovo ThinkPad kõige soodsama "äriklassi" seeria sülearvutit. Täpsemalt Lenovo ThinkPad L420. Vaatasin internetist speci üle. Keskpärane, kuid täiesti piisav. Pildi pealt nägi välja nagu tüüpiline ThinkPad ja tellisime ära. (Kulu)teadlikult sain valida konfiguratsiooni, mis on väga sarnane kõige odavama 13'' Apple MacBook Pro seadistusele.
Protsessor: Intel i5 2,4Ghz
Operatiivmälu: 4GB 1333Mhz
Kõvaketas: 500GB (Apple 5400rpm / Lenovo 7200rpm)
Graafika: Intel HD 3000
WiFi n standard, Bluetooth, HD veebikaamera, mikrofoni/kõrvaklapi pesa 2-in-1, et saaks telefoni hands-free'd kasutada helistamiseks, SD mälukaardi lugeja jne.
Tekkis meelelahutuslik huvi, et kuidas tunduvad suurtootjate Lenovo/IBM ja Apple sarnase konfiguratsiooniga madalama otsa sülearvutid, kui nad laual kõrvuti panna.
Käesolev ThinkPad L420 oli kõige soodsam i5 protsessoriga äriklassi sülearvuti Lenovo tootevalikus ja vastavalt 13'' MacBook Pro kõige soodsam i5 protsessoriga sülearvuti Apple brändi alt. Tehniliste näitajate poolest oleks nad justkui võrdväärsed.
Kui arvuti sees on jupid kõik samaväärsed, et mitte öelda täpselt samad, siis erinevus hinnas tuleb peamiselt vast korpusese materjalidest, operatsioonisüsteemist ja brändingust. Valdkonnad, mis nii selgelt ja lihtsalt ei ole mõõdetavad.
Kontoritöötaja igapäevasest ülesannetest teevad nad päeva lõpuks mõlemad täpselt sama töö ära. Välja arvatud siis mõned eriti spetsiifilised üli kuluteadliku suurkorporatsiooni IT lahendused, mis on teadlikult disainitud vaid PC'de või pigem Windows operatsioonisüsteemiga töötama.
Kuhu kaob see 300 eurot, mis Mac'i puhul tuleb sama võimsuse puhul juurde maksta?
Esimese 30 sekundi muljed, võttes Lenovo L420 karbist välja ja pannes kõrvale sama kogemus Apple toote saabumisega.
Pakend
Lenovo L420 saabub loodus- ja hinnasõbralikus pruunis kartong karbis.
Apple MacBook Pro saabub poole õhemas valges sangaga kohvrit meenutavas pakendis.
Esimene pilk arvutile
Lenovo karpi avades üllatusin, et "Wow, mis ime asi mul siin karbis on? Mingi kahtlane monstrum." Internetis nägi see arvuti küll teistmoodi välja
Võrdluseks see, kuidas Apple oma arvutit kliendile karpi avades presenteerib
Tõenäoliselt sellest 300€ hinnavahest läheb natukene juba pakendi valmistamiseks. Karpi pole küll kauaks, aga esmamulje tootest on kardinaalselt erinev.
Korpus ja selle disain
Kuna arvutid sisu poolest (protsessor, mälu, kõvaketas jne) on samaväärsed, siis võiks ju eeldada, et need jubinad ka enamvähem sama suurde korpusesse ära mahuvad. Pildil mõlemad arvutid sellelt küljelt, kus asub DVD seade. Lenovo oleks justkui kolmandiku võrra paksem. Suur ja robustne.
Võibolla siinkohal teen natukene Lenovole liiga, sest Lenovo T-seeria T420s, mille letihind on ka juba ligi 1200 eurot, on tegelikult samad komponendid juba oluliselt konkurentsivõimelisemasse korpusesse paigutanud. Sama confi juures saab Lenovolt ikka oluliselt paksema korpuse kaasaskandmiseks.
Arvutid teiselt küljelt, seal kus on rohkem ühenduspesasid.
Järgnevalt pildilt on näha, kui suur on arvutikorpuste alumise klaviatuuriga osa kõrguste erinevus. Kui sa pead pidevalt klaviatuuril kirjutamiseks käsi ligi kolmandiku võrra kõrgema klaviatuuri peale tõstma, siis esialgu on see ikka päris veideralt ebamugav.
Ventilatsioon
Mis hakkab Lenovo puhul silma on see, et isegi nii suure ja "õhulise" korpuse puhul on kasutatud väga palju ventilatsiooniavasid. Nii arvuti küljel, kui ka terve arvuti põhi on erinevaid "õhuauke" täis. Võrdluseks Apple on suutnud sama palju energiat tarbiva ja soojust eraldava protsessori, graafikakaardi ja mälud panna korpusesse, kus ventilatsiooniavad praktiliselt puuduvad. Neid ei ole ei külgedel ega arvuti põhja all. Ilma ventilatsiooniavadeta töötab arvuti igapäevaselt prakitiliselt hääletuna.
Mõlemad arvutid põhja alt vaadatuna.
Pannes pealtvaates arvutid kõrvuti, siis randmete toetamise ja klaviatuuri enda osa on neil sisuliselt samas mõõdus. Küll aga igasuguseid (üleliigseid) nuppe on suudetud Lenovo klaviatuurile paigaldada.
Hiir
Alustades kasvõi hiire puuteplaadi nuppudega. Minu jaoks Apple sülearvutite suur kasutusmugavuse eelis on siiani olnud just hiire puuteplaat ja kõik need näppudega tehtavad viiped ja funktsioonid, mida nende hiire puuteplaat võimaldab. Lenovo on millegipärast aga vanamoeliselt jätnud puuteplaadi äärtesse nupud, kuigi tarkvaraliselt on ka nende puuteplaati võimalik selliselt programmeerida, et ta Apple'le sarnaselt mõningaid puuteplaadil tehtavaid näpunippe oskaks teha. Kahe näpuga scroll, kolme näpuga window drag, kahe näpuga parempoolne klikk, nelja näpuga töölaudade vahetus jne. Rääkimata Mac OS X'i Mission Controlist. See on ikka ulme mugav, eriti veel koostöös Logitech MX Performance hiirega, kus pöidla alla saab määrata 4 erinevat funktsiooni. Kasutusmugavusele annab see igapäevaselt kõvasti juurde.
Võimalik, et seal on mingi patendi teema, miks teised arvutitootjad Apple'le sarnast puuteplaati kasutusele võtta ei saa ja endiselt peavad neid justkui kasutuid nuppe sinna plaadi äärtesse panema.
Mingil imetabasel põhjusel on Lenovo eraldi välja toonud helitugevuse ja heli vaigistamise nupud. Võibolla nad lihtsalt ei sallinud tühja pinda klaviatuuri ääres, kuid MacBook Pro'd kasutades pole veel kunagi tundnud puudust sellest, et helitugevuse nupud ei ole kuskil väljaspool klaviatuuri ekstra eraldi välja toodud. Nad on lihtsalt funktsiooniklahvide real kolm eelviimast nuppu ja toimivad ideaalselt.
Mõlemal arvutil on indikaatorid, mis näitavad, kas arvuti on vooluvõrku ühendatud ja töötab või on parasjagu unerežiimis ja magab. Lenovole, meeldib kui kõike on rohkem. Hiirenuppe, helitugevuse nuppe ning isegi indikaatori tulukesi on kaks. Topelt ei kärise. Eraldi tuli, mis näitab, et laadija on järel ja aku täis ning eraldi kuu ikooniga tuli mis peaks põlema hakkama, kui arvuti magab.
Apple läheb endiselt minimalismi teed. On üks väikene valge pilu. Kui arvuti magab, siis see valge kriips "hõõgub vaikselt". Tekib sujuvalt ja siis jälle kaob ära. See suurem must auk on infrapuna vastuvõtja, et saaks presentatsiooni tehes infrapunapuldiga arvutiekraanil slaide vahetada.
Laadijad
Suur erinevus on ka laadijates ja nendes pistikutes, mis arvuti külge lähevad. Lenovo laadija otsik on suur ja võimas. Peaasi, et vastu peab.
Seevastu Apple oma on ülimalt minimalistlik ja kinnitub arvuti külge magnetiga. Nii kui sa ta arvuti laadijapesa juurde paned, hüppab ta sinna ise kinni ja kui juhtub, et sa ise või keegi kontoris möödakõndija juhtme taha komistab, siis laadija hüppab ise magnetiga kohe arvuti küljest lahti, et mitte arvutit laua pealt maha tõmmata. Lihtne, väike ja nutikas lahendus. Tõneäoliselt jällegi Apple poolt patendeeritud, sest pole näinud, et mõni teine arvutitootja sarnast lahendust oleks kasutanud.
Veebikaamera ja mikrofon
See on juba puhas maitse asi ja esteetika, aga kasvõi see, kuidas näevad välja veebikaamera ja mikrofon on natukene nagu öö ja päev. Mikrofoni jaoks on Lenovol küllalt suur robustne auk ja veebikaamera on nurga alla keeratud. Mis iseenesest on nutikas. Muidugi korpusesse tekitab see silmapaistva augu/õõnsuse.
Võrdluseks Apple MacBook Pro'l on veebikaamera peidetud ekraani klaasi taha selliselt, et ta on üldse vaevumärgatav. Sulandub täiesti ekraani raami sisse.
Sama moodi on eraldi kunstiteos Apple mikrofoni "auk". Tõenäoliselt neid imepisikesi auke ei ole just kõige lihtsam puurida. Kõik on nii minimalistlik ja tagasihoidlik, kui vähegi võimalik.
Selliseid pisiasju on tegelikult küll ja veel, mis kohe esimese 15 sekundiga kahte arvutit kõrvuti nähes silmad hakkavad. Rääkimata Mac OS X'i operatsioonisüsteemi kasutajaliidesest ja sealsetest läbimõeldud minimalistlikest võimalustest.
Kuhu veel osa 300 eurosest hinnavahest kaob?
Ekraan
Seal on juba tehnoloogiline erinevus kahe tootja arvutite vahel. Kuid valge on valgem ja must on mustem ning kõik värvid erksamad ja kirkamad Mac'i ekraanil. MacBook Pro ekraan on läikiv, mis vahel võib häirivaks osutuda, kuid pilt on oluliselt parem.
Korpuse materjalid
Lenovo on suures kuluteadlikuses L420 ekraani tagumiselt küljelt isegi selle legendaarse kummise materjali eemaldanud. Alles on jäänud väga odava muljega plastik, mis peale koputades teeb häält nagu ekraani korpuse ja ekraani paneeli vahele oleks päris omajagu õhku jäetud. Tühjus kajab vastu.
Seevastu Apple kasutab legendaarset unibody ühest alumiiniumtükis välja freesitud väga kõrgekvaliteedilist korpust, mis on ühtlasi tugev ja näeb hea välja. Hoida metalli ja plastikut käes on ikka kaks täiesti erinevat asja. Millegipärast metalli kasuks. Kasvõi pelgalt sellest aspektist, kuidas ta näpu all tundub. Sellest ka tõenäoliselt oluline korpuse hinnavahe.
Klaviatuuri tasutavalgustus
Apple'l on päris mõnus klaviatuuri taustavalgustus, kus nuppe valgustatakse altpoolt ja need kumavad valgust läbi. Ekraani sees on eraldi sensor, mis mõõdab toa üldist valgustugevust ja siis kui toas tuled kustu paned või lihtsalt väljas pimedaks läheb, siis arvutil läheb automaatselt vaikselt klaviatuuri tasutavalgustus tööle. Kui valgeks tagasi läheb, siis kustub ka klaviatuuri taustavalgustus ise jälle ära. Väga mugav ja mõnus, et mitte öelda isegi natukene edev lahendus.
Antud Lenovo L420 sülearvutil puudub igasugune klaviatuuri taustavalgustus. Osadel Lenovo mudelitel oli eraldi lamp ekraani kaanes, umbes seal, kus antud L420 mudelil on veebikaamera.
Kui üldiselt on IBM ThinkPadide klaviatuure ühtedeks parimateks maailmas peetud, siis Apple pealt üle minnes tundus justkui Lenovo antud mudeli puhul ei kasutaks enam seda legendaarset mõnusat ja pehmet klaviatuuri. Harjumuse asi, aga MacBook Pro klaviatuur tundub kuidagi konkreetsem. On see siis sellest, et klahvide vahed oleks justkui suuremad, klahvid paremini eraldatud või siis sellest, et klahvikäik ise on suhteliselt lühikene ja tagasiside või klahvi tagasi üles tulemise jõud/kiirus on kuidagi kiirem ja konkreetsem.
Kokkuvõtteks
Ratsionaalselt Exceli ridadel IT kulusid kokku lüües ja töövahendite/süleavutite spetsifikatsioone võrreldes ei tule tõenäoliselt ühelgil kuluteadlikul IT juhil mõttesse samaväärse jõudlusega kontoritöötaja töövahendi eest ligi 30% rohkem maksta.
Ilu ja esteetiline nauding on küll vaataja silmades, aga 300 eurot soodsama Lenovo puhul tekib millegipärast küsimus, et kas tõesti kuidagi paremini ei oleks saanud? Ise küsin/ise vastan. Ikka saab. Lenovo ThinkPad L-seeriast kohe järgmine on T-seeria, kus on täpselt samad jupid oluliselt viisakamas korpuses ning väga saranse konfiguratsiooni hind õhemas korpuses ongi juba ka Lenovo puhul 1200 eurot. Tundub, et see suur ja kobakas korpus sama riistvara ümber on teadlik valik, et esteetiliselt tundlikemaid kodanike panna õhema, kergema, mugavama korpuse eest rohkem maksma. Samas kes on hinnatundlikumad, neile antakse sama jõudlus kätte siiski küllalt soodsa hinnaga.
Erilstele entusiastidele on sama i5 protsessori, 4GB mälu ja 13 ekraaniga sülearvuti Lenovo tootevalikus ka suisa 1800 euroga. Lenovo X1 sisu sama, aga korpus läheb juba maailmaklassi.
Mis kõige rohkem hetkel Lenovo L420 juures närvidele käib on see, et ventilaator pidevalt "uilgab" ja puhub. Nagu odav HP kodukasutaja läppar. Isegi siis, kui protsessori koormus on mõni protsenti e-maili kirjutades. Pole veel leidnud kohta, kust seda pidevat ventileerimist kinni keerata. Advanced Power profiilidest on juba CPU jahutus passiivseks määratud, kuid see pole aidanud.
Nagu odava autoga. Naginatest ja kolinatest lahti saamiseks aitab vaid raadio valjemaks keeramine. Panin klapid pähe.
EDIT: Peale mõningast Googeldamist selgus, et ma ei ole sama hädaga üksi. Lenovo ametlikus "Support Communitis" on 83 lehekülge vihast sõimu täpselt samal teemal. Väidetavalt Lenovo engineerid on teemast teadlikud, kuid midagi otseselt ette ei ole võetud.
Tol ajal oli Apple iPod mp3 muusikamängijate maailmas laineid löömas ning päris paljud sörkijad ostsid omale iPod'i, et jooksutreeningutele taustaks muusika kuulata. Põhimõtteliselt võiks ja igasuguse suvalise mp3 mängijaga muusikat jooksutaustaks kuulata, kuid Apple tahtis oma iPod'iga erineda ja natukene enamata pakkuda.
Jooksusussi talla sisse käiv vidin (parempoolsel pildil) ei tee suuresti mitte midagi muud, kui ütleb iPod'ile mitu sammu on astutud ning mitu meetrit sammudega läbitud.
iPod nano mängib vaikselt kõrva sisse muusikat ja loeb sammud ning meetrid kokku. iPodi tarkvara on see, mis jooksu ajal muusika taustal vastavalt ergutab sind ja räägib kaugele juba oled jooksnud ja mis on hetkeline tempo.
Treeningute üleslaadimine on vist lihtsaim, mida olen seni kohanud. Kuna iPod kasutab laadimiseks ja andmete sünkroniseerimiseks arvutiga USB ühendust, siis polegi mitte ühtegi muud liigutust, kui iPod'ile juhe järgi ning kõik andmed on ilma ühtegi hiireklõpsu tegemata internetti laetud.
Hästi lihtsa harrastaja jaoks on veebikeskkond päris lahedaks tehtud. Esiteks ta näeb hea välja ja teiseks on päris palju rõhku pandud motivatsiooni tõstmiseks.
Sulle tekib veebi ilus jooksupäevik. Iga päeva kohta kaunis graafik, kui mitu km ja mis ajaga sa oled läbinud. Lisaks vastavalt läbitud kilomeetritele saad sa nagu džuudos või karates omale erinevat värvi taseme. Kui oled esimese taseme läbi teinud (50km), siis hüppab ekraanile videoklipp, mis räägib kui edukas sa oled olnud ja soovib jõudu ja jaksu. See kõik tuleb alati üllatusena, sest kuskil pole kirjas, et keegi sind ekraanil järsku motiveerima tuleb ja jõudu soovib.
Sul on võimalik liituda kõiksugu vabatahtlike jooksugruppidega. Seada omale väikeseid eesmärke. Liituda näiteks grupiga, kelle eesmärk on üheskoos joosta tiir ümber maakera. Sa saad vaadata, kes jooksevad sinu naabruskonnas ning milliseid teid nad kasutavad jooksmiseks. Saad panna omale eesmärgi, et vähemalt 10 korda kuus jooksmas käia jms.
Ta ei ole miski hardcore treeningplaani koostaja vaid pigem ilusasti kujundatud lõbus motivatsiooni hoidja. Juhul, kui sul on sõpru, kes veel kasutavad Nike+ iPod kooslust, siis igapäevaselt näed, kas ja kus su sõbrad on jooksmas käinud.
Viimase moehaigusena on võimalik kõiki oma jooksusaavutusi muidugi ka Twitteri ja Facebooki vahendusel jagada. Korra, kui oled selle jagamise lubanud, siis tehakse seda edaspidi juba vaikimisi.
Kasutusmugavus
See võib mõneti tobe tunduda, aga minu üheks ostu ja Apple jaoks müügiargumendiks on iPod'i kasutusmugavus ja ülim lihtsus. Mul oli pseudoprobleem, et huvitavaid raadiosaateid ei jõua kuulata hetkel, kui neid mängitakse otseetris. Lahenduseks oleks raadiosaateid podcasti formaadis järelkuulamine. Sobiv aeg saadete kuulamiseks oleks jällegi see hetk ja tunnike, mis kulub õhtul väikesele sörgile.
Mida Apple iPod koostööd iTunesi programmiga väga hästi oskab, ongi tagantjärgi raadiosaadete allalaadimine ning taasesitamine. See käib niivõrd automaagiliselt, et mitte ühtegi nupuvajutust ei ole tarvis, et kõik viimased ja uuemad vahepeal eetris olnud huvitavad saated oma iPod'i laadida. Piisab vaid, kui iPod juhtmega arvuti külge panna. iTunes ärkab ise selle peale üles, tõmbab vaikimisi kõik uued saated internetist alla ja sünkroniseerib iTunesi muusika ja podcastid iPod'iga. Samal ajal veel ka iPod laeb ennast läbi USB kaabli. Toast välja mineku ajaks on aku täis laetud ning kõik uuemad saated ja muusika iPod'is.
Peale jooksmist kui osa saateid on iPod'ist ära kuulatud, siis järgmine kord iPod arvutiga ühendades ütleb iPod ka iTunesi programmile, millised raadiosaated on juba ära kuulatud. Need saab siis ise hiljem arvuti kõvakettalt ära kustutada.
Tänuväärne lisavõimalus jutusaadete kuulamiseks iPod'is on see, et neid saateid saab käima panna 2x ehk kahekordse kiirusega. Kusjuures saatejuhtide jutt on täiesti arusaadav ja saade ise justkui kohe natukene tempokam. Tunni ajaga jõuab sisuliselt kahe tunni jagu raadio jutusaateid ära kuulata.
Kaal ja klamber Tehniliselt tegelikult saab suhteliselt väikese vaevaga need raadiosaated netist niisama ka alla laetud ning vastavalt siis suvalisse mp3 mängijasse või telefoni kopeeritud. Põhimtteliselt saaks ju suvalise mp3 mängija või telefoni jooksurajale kaasa võtta. Selle jaoks ei pea iPod olema, et raadiosaateid jooksmise tasutaks kuulata.
Sisuliselt õige, kuid kaks pisikest asja on iPod'i kuuenda põlvkonna juures hästi tehtud. Nendeks on seadme kaal ja suur klamber, millega iPod oma särgi või pükste külge kinnitada. Sul ei pea olema enam eraldi taskut, kus mp3 mängijat hoida.
See väike reklaamivideo toob just esile selle, kui lihtne ja mugav on iPod nano kõikjale kinnitada just tänu klambri olemasolule.
iPod nano ei kaalu praktiliselt midagi. Kõigest 21grammi. Seda on niivõrd vähe, et kui ma ta särgi alumise ääre külge klambriga kinnitan, siis ta ei hakka joostes hullult rappuma ega särki sikutama. Muusikamängimise võimalusega telefoni kaasas kandes peaks arvestama suurusjärk 5 korda raskema aparaadi kaasaskandmisega. Kanna telefoni kuidas tahad, ikka tundub ta ebameeldivalt loksuva raskusena kaasas kanda. iPod on selles osas pea märkamatu. Oluliselt mugavam kasutada, kui eesmärgiks vaid lihtsalt muusika ja jutusaadete kuulamine.
Kogu selle seadme võlu vast peamiselt selles väljendubki, et ta on väike, kerge ja ülimalt lihtne kasutada. See on rohkem maitse asi, aga materjal ja koostekvaliteet on Apple'le omasel samuti maailmatasemel. Seda peab korraks käes hoidma, et veenduda kui kompaktne ja kui kvaliteetsetest materjalidest on ta valmistatud. Korpus on tal värvilisest alumiiniumist ning seadme esimese poole katab kriimustuskindel klaas.
Mõningad miinused
Iga suurepärase toote juures leiab kõvasti otsides ka mõningaid aspekte, mis tegelikult võiksid natukene paremad olla. Samas paljude kasutajate jaoks ei pruugi minu väljatoodud miinused üldse probleemiks olla.
- Hind. iPod on võrreldes "tavaliste" mp3 mängijatega ikka päris omajagu kallis. Tõenäoliselt samaväärse mp3 mängija saaks mõnelt teiselt tootjalt kordades odavamalt. Teisalt vist mitte ükski teine mp3 mängija ei paku nii mugavat ja lihtsalt muusika, podcastide, audioraamatute haldamist, nii suurt ja värvilist puutetundliku ekraani, nii edevat ja motiveerivat jooksutreeningpäevikut veebis ja seda kõike nii väikese kaalu ja koostekvaliteedi juures.
- Komplektis olevad kõrvaklapid ei ole kõige paremad. Jällegi maitseasi. Paljud kindlasti ütlevad, et need on väga head. Tõenäoliselt ongi, kuid veelgi paremad teeksid iPod'i komplekti arulagedalt kalliks enamusele klientidele. Seega ise panin iPod'i originaal kõrvaklapid kõrvale ja kasutan jooksmiseks hoopis teisi.
- Puutetundlik ekraan toimib väga hästi, kuid nii väikese ekraani peal on teinekord õigele asjale raske pihta saada. Probleem on näiteks siis, kui tahad jooksmise ajal muusikalugusid otsida. Kaks korda olen kogemata õigest kohast ekraanil mööda vajutanud ning kogemata "End workout" puutetundlikule graafilisele nupule pihta läinud ja iPod'is jooksutreeningu kogemata lõpetanud. Hiljem veebiliideses puudub võimalus kahte eraldi treeningut üheks kokku liita. Maailmas on tuhandeid inimesi, kes on küsinud ja palunud Apple/Nike käest seda võimalust Nike+ veebiliidesesse.
- Muusikalugude sünkroniseerimiseks on tarvis iTunes tarkvara, mis ei tööta Linuxi all. Mingi aeg tagasi ei õnnestunud Linuxi all kuidagimoodi muusikat iPod'i saada. Vanemate iPodidega see õnnestus. Kõige uuema kuuenda põlvkonna nanoga aga kahjuks mitte.
- iPod sünkroniseerub muretult vaid ühe arvutiga. Sa ei saa minna sõbra juurde ja tema arvutist mugavalt muusikalugusi oma iPod'i kopeerida. See on võimalik, aga siis tahab iPod olemasolevad vanad lood enne ära kustutada, kui ta sõbra omad asemele paneb.
- iPod'i ei saa vist kordamööda kasutada Mac'i ja Windowsi arvutiga. Nii sain aru kasutusjuhendit lugedes. iPod'i failisüsteem saab olla korraga formateeritud kas Mac'i või Windowsi failisüsteemina. Kui mul on kodus Mac ja tööjuures Windowsiga arvuti, siis kahjuks iPod'i saan korraga vaid ühe arvutiga kasutada. Nii ei õnnestu, et tööjuures sünkrooniksin uued raadiosaated Windowsi masinaga oma iPod'i. Jooksen koju ning peale jookse laen läbi oma Mac'i arvuti jooksutulemused Nike+ veebikeskkonda. Mac ütleb selle peale kohe, et iPod on formaaditud Windowsi formaadis ning küsib, kas tahan ta ümber formaatida Mac'i jaoks.
- Ideaalis peaksid sul olema Nike jooksujalatsid, et Nike+ jooksuvidinat kõige mugavamalt kasutada. Eks see ole vast Nike ja Apple äriline eesmärk, et iPod'i kasutajad panna Nike tooteid eelistama ja Nike tooteid eelistavad inimesed panna iPod'e ostma.
Veel lisavõimalusi Nike+ sarjast
Kui sul on juba sussi sisse käiv Nike+ jooksuandur olemas, siis sa ei pea ainult iPod'i kasutama, et jooksupäevikut Nike+ veebikeskkonnas pidada. Nike+ jooksuvidin töötab ka koos iPod touchiga, iPhone telefoniga ja spets Nike+ GPS käekellaga.
Lisaks saad veel juurde osta Polari südamelöögianduri ning jooksutreeningute tempo andmed kombineerida südamelöögisagedusega.
iPhone kasutajatel on veel eriti edev aplikatsioon, mis laias laastus teeb kõike sama, mida iPod'is olev rakendus, aga iPhone peal on lihtsalt oluliselt rohkem ekraanipinda ning sisseehitatud GPS, mis näitab ka kaardil seda, kus sa parasjagu jooksed. Hiljem jällegi lihtne ja mugav kõike seda veebist vaadata.
Kuna iPod nano on niivõrd väikene, et sisuliselt on tema ekraan sama suur, kui suuremat sorti käekella ekraan, siis saabki iPod nano kasutada ka käekellana. Tal on kohe võimalus kasutada screensaverina seieritega analoog või numbritega digitaal kella. Maailmas on ka kohe terve hulk käekellarihma tootjaid, kes pakuvad spets rihmasid, kuhu iPod ilusasti sisse istub. Isegi Eestis on tänaval kohata kodanike, kes iPod'e käekellana randmel kannavad. Moe värk.
Neile kes on eriti edevad ja sõidavad eriti uute autodega, nende jaoks on praeguseks päris mitmed suuremad autotootjad auto kindalaekasse või käetoe sisse jätnud ühe omamoodi juhtmeotsa. Tegemist on iPod ühenduskaabliga, mis ühendab auto helisüsteemi sinu iPod'iga. Saad roolilt iPod'is olevaid lugusid valida ning näed autos oleval ekraanil lugude nimesid jne. Allolev pilt on sellest, kuidas iPod'is olevad lood näevad välja Audi MMI (MultiMedia Interface) vahendusel. Samamoodi toimib see ka teiste autotootjate multimeediasüsteemidega.
Kui juba autodes on iPod connectorid olemas, siis vist iga vähekenegi endast lugupidav koduste muusikakeskuste tootja on loomulikult ka muusikakeskusele iPod docki lisanud. CD plaadi asemel asetad hoopis oma iPod'i muusikakeskusse ja kogu su muusikakogu on võimalik esitada läbi muusikakeskuse kõlarite.
Seni on olnud väga head kogemused Android telefonidega just internetti ühendumisel. Androididel on selline võimalus olemas nagu "USB tethering", mis maakeeli tähendab seda, et paned telefonile USB juhtme järgi, ühendad aruvutiga ja ilma ühtegi lisaklõpsu tegemata on sul arvutis internet olemas.
See kõik on toiminud ideaalselt ja täiesti muretult Windowsi ja Linuxi arvutitega.
Telefon on läbi "USB tetheting" võimaluse andnud arvutile läbi DHCP uue IP aadressi ja kõik on toiminud.
Täna küsiti, kas sama asi toimib ka Apple arvutitega. Eeldasin, et toimib, sest Windowsi ja Linuxi toimis kõik muruteult. Aga võta näpust, Mac OS X all ei juhtu vähimatki. Apple operatsioonisüsteem tunneb küll Android modemi ära, aga USB pordist omale IP aadressi DHCP'ga võtta ei mõista. Samuti ei ole abi sellest, kui proovida luua ühendust läbi tekkinud Android USB modemi. Natukene aega proovib ühendust luua ja siis teatab ületamatust errorist.
Kiire Googeldamine annab tulemuseks, et ma pole ainukene, kes on proovinud Android telefoniga läbi USB internetiühendust luua ja vastu näppe saanud.
Kui kellegil on antud probleemile toimivat lahendust, siis võib sellest lahkelt teada anda. Hetkeks pettusin Apple Mac OS X'is. Erinevates foorumites spekuleeritakse, et tegemist on arvuti operatsioonisüsteemi probleemiga, mitte niivõrd Androidi oskamatusega üle USB internetiühendust jagada.
Kaheks sekundiks olin paanikas. Üks hetk kadus arvutil pilt "lihtsalt niisama" järsku ära. Hämming mis võttis mõneks hetkeks kukalt kratsima.
Esialgu ma muidugi ei saanud aru, et Nokia N8 oli see, mis mul arvutil pildi eest võttis.
Korra kui järsku "Heureka!" peast läbi käis, siis laiskust jätkus veel niipalju, et oma avastust mitte kirja panna. Proovisin olla noortepärane ja hoopis videoblogipostituse teha.
Leia pildilt tänane kuupäev. Mõlemad pildid on tehtud täna enamvähem samal ajal. Vasakul Android operatsioonisüsteemi esileht ja paremal iPhone oma.
Nädalapäevad tagasi läksin toidupoodi. Piimasaadusi ostes üldjuhul vaatan, mis on nende “Parim enne:” kuupäev. Vahel juhtub, et läheb meelest ära, mis kuupäev just täna peaks olema. Piimaleti juures pole seda ka kunagi kuskil kirjas. Käsi sirutub taskusse telefoni järgi.
Varem iPhone kasutades olin juba ära harjunud, et telefoni kalendri aplikatsiooni ikoon kuvab alati käesolevat suurelt päevanumbrit ja ülalt väikeselt päeva nimetust. Kiirelt nägi ära tänase kuupäev. Hea mugav.
Millegipärast ootasin ja lootsin, et Androidi tegijad on olnud sama nutikad, kui Apple disainerid. Eksisin. Nädalapäevad tagasi ajas see mind veel segadusse, sest reaalselt oli 15 kuupäev just möödunud. Võttis viivu kuniks ma omaette piimaleti ääres nuputasin ja arvutasin, et kas ja kuidas saab täna 15. kuupäev olla. Telefoni ekraanil ju kalender näitas selgelt 15. Hiljem taipasin, et Androidi tegijad näitavad kasutajatele sõltumata kuupäevast kalendi ikoonil alati numbrit 15.
Iseenesest pisikene detail kasutajaliidese disianis, kuid igapäevase telefonikasutamise juures suutsin jube iPhone sellise väikese mugavusega ära harjuda.
Üle nädala või viimasel ajal juba iga nädal olen saanud telefonikõnesid Maci kasutajatest kodanikelt, kes ei taha oma pead igasugu tehnilise mudruga vaevata. Mõistlik. Vähemalt tea, kelle käest küsida, kui ise ei tea.
Korduvalt on küsimuseks olnud, et kas Tele2 Interneti stardikomplektis olev Huawei E1752 netipulk töötab Mac’iga? Jah, töötab. See on 1-2-3 ülilihtne paigaldus. Elu on näidanud, et ometigi võib ka seal küsimusi ja segadust tekkida. Olgu ta siis siin piltidega illustreeritult ära näidatud, kui lihtsalt võib ühe internetipulga ja Mac’iga internetti saada.
Läheneme internetipulgaga arvutile. Pista see vabasse USB pessa. Ole hetk kannatlik ja küllalt suure tõenäosusega hüppab ekraanile lahti aken, kus on sees suur Tele2 ikoon. Ikooni taga peidab end tarkvara, mis juhib internetipulga tööd. See on tarvis arvutisse paigaldada. Kliki Tele2 ikoonil ja algab tarkvara paigaldus arvutisse. Seal ei ole midagi muud, kui “Continue” vajutada. Mõne hetke pärast on installatsioon “Succeeded” ja asi korras. Tarkvara on arvutisse paigaldatud.
Seejärel leia arvutist “Tele2 Mobile Partner” nimeline programm ja käivita see. Vaata, et akna alumisse vasakusse nurka tekiks “levipulgad”. Selleks kulub samuti mõni hetk, kuniks internetipulk end mobiilivõrku registreerib.
Kui sa oled 3G levis, siis näidatakse sulle 3G kirja levipulkade kõrval. See Mobile Partner programm on juba tehases selliselt seadistatud, et kasutaja ei pea ise mittegi midagi rohkem seadistama või muutma. Lihtsalt vajuta nuppu “Connect”, et internetti saada. Korraks ette hüpanud “Connecting…” aken kaob eest, kui ühendus on loodud ja Mobile Partneri akna alla äärde tekivad väikesed värvilised noolekesed, mis indikeerivad üles- ja allalaetavat andmesidekiirust hetkel. Ühendus olemas. Asi toimib! Nii lihtne oligi.
Ükspäev oli üks tuttav natukene hädas. Ta oli kuulnud, et mobiiltelefoni saab kasutada mitte ainult telefoniekraanilt veebilehtede vaatamiseks, vaid ka nii, et ühendad telefoni arvutiga ja lähed siis läbi arvuti internetti.
Küll aga ei osanud ta kuskilt otsast peale hakata, et kuidas oma arvuti ja telefoni seadistada.
Olevat ise pusinud ühtepidi ja teistpidi, aga internetti ei kusagil. Arvutiks oli tal uus Apple MacBook ja telefoniks Nokia N97.
Tegin talle ja ka kõigile teistele, pisikese juhendi, kuidas Nokia telefoni ühedada Apple arvutiga ning seeläbi sülearvutiga internetti saada.
Kuna mul endal ei ole MacBooki ega N97’t, siis käisin ja laenasin ühe N97, N97 mini ja ühe uue MacBooki. Kulus kõige rohkem 2 minutit ja sülearvuti oli läbi telefoni internetti ühendatud.
Laias laastus on kokku kolm sammu mida tuleb teha, kui sul on uus MacBook (OS X 10.5.8) ja Nokia N97:
Ühenda telefon arvutiga. Ise valid kas USB juhtmega või Bluetoothiga
Loo ühenduse profiil
Vajuta “Connect”
Nii kui sa paned juhtmega näiteks Nokia N97 mini oma Mac OS X (10.5.8) külge, siis hüppab ekraanile teade, et uus seade on leitud.
Nokia N97 ja N97mini puhul on hea kasvõi see, et kui sa nad juhtmega arvuti külge ühendad, siis samal ajal laetakse läbi USB ühenduse ka telefoni akut.
Juhul, kui soovid üle Bluetoothi telefoni arvutiga ühendada, siis võta ülevalt ribalt bluetoothi ikoon ja tee telefoni ning arvuti omavaheline paaritamine.
Kui see tehtud, siis vajuta Wifi ikoonile üleval ribal ja vali “Open Network Preferences”
Uus “Network” aken hüppab lahti ja vasakus ääres sa näed juba, et uue modemina on olemas Nokia N97. Pildid on mul tehtud segamini N97 ja N97 miniga. Reaalsuses käis mõlema telefoniga kõik täpselt samamoodi.
Configuration valiku alt võta “Add configuration”
Pane loodavale ühendusele meelepärane nimi.
Telefoninumbriks kirjuta *99#. See on juhis, mis ütleb mobiiltelefonile, et ta peaks mobiilse andmesideühenduse looma, mitte niisama kuskile numbrile häälkõnega helistama. Kasutajanimeks ja parooliks võib mõlema välja sisse kirjutada wap.
Vajuta nupule “Advanced”
Vendor valikust võta Nokia.
Model valikust GPRS (GSM/3G)
APN väljale kirjuta pöörduspunkt, mis on mobiilioperaatori poolt määratud sinu andmesidepaketile. Tele2 puhul, kui sa oled lepinguline klient ja sul ei ole eraldi mõnd spets paketti võetud, siis piisab sellest, kui sinna kirjutada internet.tele2.ee
Akna alt nurgast vajuta OK, seejärel kaob aken ära. See “Network” aken, mis ekraanile avatuks jäi, seal vajuta Apply, mille järel seadistused salvestatakse.
Nüüd polegi muud, kui vajuta “Connect” ja mõne hetke pärast oledki internetis. Kui ühendus on loodud, siis näed, mis IP aadress on sulle antud ja seda kaua oled mobiilset internetti tarbinud. Igaks juhuks võtsin ka lahti kõrvale terminali akna, et kiirelt veenduda, kas välismaailmaga on ühendus olemas. Kõik toimis perfektselt ja muretult.
Kogu selle ühendamise ja seadistamise peale ei kulunud reaalselt vast rohkem, kui kaks minutit. Kui sedagi.
Selleks, et olla kindel, et kõik toimib täpselt sama muretult nii Nokia N97, kui N97 miniga, siis tegin läbi ühenduse loomise mõlema telefoniga, kui nad olid ühendatud USB kaabliga ning samuti ühenduse seadistamise ja loomise mõlema telefoniga, kui telefonid olid arvuti külge ühendatud juhtmevabalt ehk bluetoothiga.
Paljud mugavad lahendused on lähemal ja lihtsamad kui arvatagi oskaks.
