Blue Screen of Death

Kunagi kui Mac'i kasutama hakkasin, siis vast juba esimesel-teisel päeval olin sunnitud oma masinat tutvustama Windowsi võrguketastele, printeritele ja serveritele. Mitte, et see midagi keerukat või ületamatut oleks, aga natukene pusimist ikka. Natukene rohkem, kui Windowsi masinal Windowsi võrgukeskkonnas. Eks Apple teeb oma tooted samuti selliselt, et omavahel töötavad nad koos ideaalselt ning teised vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Pole just kõige viisakam suhtumine, aga nii see juba kord on.

Mis mind tookord muigama pani, oli üks väikene ikoon Mac'i "Finder´is". Finder nagu Explorer Windowsis, kus näed oma arvuti kõvakettaid ja kaustu ning lisaks ka samas võrgus olevaid teisi arvuteid. Esialgu kaugelt vaadates kaustade ja arvutite ikoonid nagu ikoonid ikka. Küll aga juhtusin ühe Windowsi masina IP aadressi vaatama ning serveri infovaates kuvati Windowsi arvuti ikooni natukene suuremalt. Ma ei suutnud muiet tagasi hoida, kui allolevat ikooni nägin.

Apple kujutab Windowsi arvuteid monitori ikoonina, mille ekraan on sinine. Kes on rohkem Windowsi operatsioonisüsteemi arvutis kasutanud, nende jaoks ei ole see ekraanil nähtav sinine pilt vast väga võõras. 

Blue Screen of Death või Sinine Surm nagu seda teatud arvutiringkondades kutsutakse. Seda näed sa korraks enne seda, kui arvuti täiesti kokku jookseb ja ainult väljalülitamine ta uuesti ellu tagasi toob. Väga fataalne hetk arvuti operatsioonisüsteemi jaoks. Väga fustreeriv arvutikasutaja jaoks. Üldjuhul tuleb see sinine teada ekraanile alati kõige ootamatult hetkel. Jutt, mida ekraanile kirjutatakse on nii krüptiliselt informatiivne, et ega tavainimene sellest suurt midagi aru ei saa. 

Umbes midagi sellist:

Mõtlesin, et OK, ehk võibolla vanast tõesti, kui olid Windows 98, XP ja Vista, et siis oli suht tavaline, et Windowsi arvutid ootamatult vahel kokku jooksid. Et tänapäeval Windows 7'ga sellist jama vast küll ei tohiks olla. Pigem peaks/võiks operatsioonisüsteem niivõrd tark ja osav olla, et kui midagi katki läheb, siis see ei halva kogu masina tööd vaid mingi osa protsessidest taaskäivitatakse. 

Paljuski on Blue Screen Of Death'i "BSOD" taga just riistvaralised probleemid. Peab ju Windows kõiksuguste kahtlaste arvuti riistvarakonfiguratsioonidega töötama. Ega muidu PC läpparitele ei panda "compatability" kleepekat peale, et see või teine arvuti peaks ilusasti töötama Windows XP või Windows 7'ga. 

Pidasin seda Mac'i Blue Screeni ikooni pigem arvutimeeste omavaheliseks väikeseks lõbusaks tögamiseks. Mac'i ikoonidisaineritel oli kunagi kindlasti lõbu laialt, kui suutsid ühe Windowsi nõrkuse operatsioonisüsteemi ikoonile panna. 

Minu eksperiment nüüdseks juba teist nädalat endise IBM'i ja tänase Lenovo äriklassi Windows 7 compatible sülearvutit kasutada on pannud mind korduvalt "huvitavalt tundma". Võiks suisa öelda, et seda arvutit kasutades tunnen end vahel väga emotsionaalselt. 

Kuumad tunded ja emotsioonid ei tule mujalt, kui sellest samast Windowsi ajaloolisi traditsioone kaasas kandvast Blue Screen Of Deathist. Kuidas sulle meeldiks, kui sa oled arvuti ühendanud projektori külge, näitad seinale slaide, analüüse, arvutusi ja siis näed järsku üle kogu ekraani valget teksti sinisel taustal. 

Alguses see teeb kõigile nalja. Arvuti teeb restardi ja läheb uuesti käima. Paned võrgukaabli järgi, et võrgukettalt lisaks paari faili näidata ning jälle justkui täiesti tühjast kohast on ekraan sinine ja arvuti läheb täiesti nullist uuesti käima. 

Jällegi, üks-kaks korda on selline asi veel kuidagi hädapärast talutav, aga kui ikka nädala kohta koguneb selliseid situatsioone rohkem, kui ühe käe sõrmedel kokku saab lugeda, siis on ikka päris kurb. 

Ootamatusi tuleb Windows 7'l koos Lenovo ThinkPad L420'ga ikka väga tihti ette. 

IT-mehed soovitasid IPv6 maha keerata. See justkui on asja leevendanud, kuid mitte päris ellimineerinud. Teed arvuti lahti, et kiirelt midagi arvutis ära teha ja siis jälle, pauh... sinine ekraan ees ja oota mitu minutit enne kui arvuti jälle käima läheb ja pildi ette võtab. 

Kõik Windows Updated on tehtud. Kõik Lenovo draiverid uuendatud. 

Kogu selle loo paningi kirja järjekordse Windowsi  "Blue Screen of Deathi" vihaenergiast, mis otsapidi tuli juba välja  "Arrgghh!!!" karjatusena ning meeleldi oleks tahtnud ülejäänud vihaenergia suunata sülearvutile kiirenduse andmiseks seina poole. Otsustasin end natukene kontrollida ja energia kirjatükki suunata. 

Millegipärast arvasin, et tänapäeval on tipptootjate (Lenovo) ja operatsioonisüsteemitootjate (Microsoft Windows 7) koostöö niivõrd hea, et kui ikka sülearvutile on tempel peale pandud, et Windows 7 compatible, siis arvutis oleva võrgukaardi ning tarkvaraline TCP/IP protokolli vaheline ootamatu ebakõla ei tohiks kogu masinat ikka nii naljalt jala pealt maha lüüa. 

Mis on Mac'i pluss ja miinus samaaegselt on see, et operatsioonisüsteem on ehitatud töötama vaid väga piiratud riistvarakonfiguratsiooni juures. Kuid samas kui ta seal peal on juba tööle saadud, siis töötab ta korralikult ja ootuspäraselt. See on ka võibolla üks nendest lisaväärtustest, mis läheb 300 eurose hinnavahe sisse Lenovo L420 ja 13'' MacBookPro võrdluses. Maksan alguses Mac'i eest natukene rohkem sama riistvarajõudluse juures, kuid operatsioonisüsteem töötab stabiilsemalt ja toob hiljem vähem ebameeldivaid üllatusi. 

Blue Screen of Death on üks võrdlemisi ebameeldiv üllatus Windowsi arvutite kasutamise juures.