Minuga ei juhtu mitte midagi

Mulle väga meeldib see, kuidas elu on täis üllatusi. Sa ei või kunagi teada mis sind järgmiseks ootab teel.

Võid teha plaane ja liikuda nende suunas. See on super äge. Mis veelgi meeli erutavam, on see, kuidas sekundi murdosaga kõik kardinaalselt ootamatu pöörde võtab. Kogu eelnev idüll võtakse lühidalt kokku, nii et sa ise arugi ei saa. Selle kõige tunnistajaks olin tänagi.

Kena suvepäev. Laupäev. Taevas pole pilve piiskagi. Väljas on soe, tuulevaikne. Ideaalne päev värskes õhus liikumiseks. Miks mitte rulluisutamiseks?

Tallinnas on üks väga hea rulluisurada. Pirital. Väga hea kattega. Justkui spetsiaalselt rulluisutajatele tehtud. Teede ääres on isegi märgid, mis keelavad jalgsi liiklejatel sel rajal kõndida. Lisatahvel ütleb, et keelumärk kehtib kõigile, välja arvatud rulluisutajatele. See peaks olema igati hea ja turvaline koht uisutamiseks. Ja ongi.

Ligi tunni olin nautinud suurepärast 2,5km rada. Hoidsin targu pulssi alla 140 löögi minutis ja unistasin rulluisu rattalaagrite tuunimisest, et veeremine veelgi kiirem ja kergem oleks. Tegin vahepeal harjutusi ning proovisin hoida tehnikat nagu targemad varasemalt olid juhendanud. Suhteliselt vähe rahvast oli sõitmas. Aeglasemad uisutajad eriti ette ei jäänud ja väga vabalt sai omas tempos kulgeda. 

Lillepi ringil on üks tõus ja paar laskumist. Neist minuarust suurim ja kiireim laskumine on toodud just vahetult Pirita Selveri taha. Ma isegi ei tea mis seal kiirus võib laskudes olla. Vast 30km/h või nii.
Ütle kolmkümmend. Kui sa hakkasid ütlema sõna kolmkümmend, siis ma sõitsin rulluisukudel Selveri tagant mäest alla. Kui sa lõpetasid sõna kolmkümmend ütlemise, siis ma just parasjagu jäin mööda asfaltit lohisedes teele pikali.

Elu on täis üllatusi! Vahepeal jõudis üks tütarlaps põõsast ilma vaatamata teele astuda. Jõudsin teda veel korraks kätega eemale tõugata. Ise ühe jalaga teelt kõrvale astuda. Hoog oli niipalju suur, et uisk kündis kiirelt sügavale liiva ja minust sai Superman. Kaks kätt ees lendasin tagasi asfaldile.

Küünarnukikaitsmeid tasub kanda. Ma ei kandnud. Siiani uskusin, et randmekaitsetest ja kiivrist piisab. Arvasin, et kukkudes panen alati käed kõigepealt maha ja sellest peaks piisama. Peaaegu.

Unustasin vaid selle, et kui kõigepealt lähevad käed ees maapinnast toetust otsima, siis kohe järgmisena tulevad küünarnukid järgi. Peopesad liiguvad suure hoo pealt pikali hüpates päris kiirelt mööda asfalti edasi.

Üllatus oli end kohata väga lühikese etteteatamise peale väga lähedalt asfalti vaatamast. Leidsin kohe ka asjast positiivset. Ma ei kukkunud näoga vastu maad, kuigi olin sellele väga lähedal. Seda oli hea teada.

Õnnetus! Õnn, et niigi läks.

Tüdruk küsis, kas kõik on korras? Ma ei leidnud sõnu. Valetada ka ei tahtnud. Füüsiliselt oli ja on endiselt väga valus. Suures plaanis kõik on korras. Luud kondid iseenesest ju terved. Arstid ütleks selle peale, et vaid pindmised kahjustused.

Segadust tekitav tunne jäi. Mõeldes natukene kõiksugu muudele viimase aja juhtumistele, siis jääb mulje, justkui ma kannaks üldjuhul turvavarustust eelkõige teiste liiklejate eest kaitseks. Siiani ei ole õnneks ise enda rumalusest veel ühtegi väga suur apsakat juhtunud, et enda rumaluse süül peaks kaitsevarustuselt kaitset otsima.

Pigem on hirm selles, et keegi teine sõidab jalgrattale ette. Autole küljepealt sisse. Astub rulluisurajal teepeale vms. Mitte, et ise sõidaks vastu puud, keeraks jalgrattaga kraavi või koperdaks uiskudel vastu äärekivi.

Küll aga tuli mul kohe hulgaliselt näiteid sellest, kuidas just “teiste” põhjustatud õnnetustel on suhteliselt kurvad tagajärjed.

Vend saatis Messengeris paar nädalat tagasi pildi, kuidas mingi “suvaline tüüp” talle kurvis vastassuunas vastu tuli.
   Elu on täis üllatusi. Ära arva, et sinuga ei juhtu.

Rollerblade rulluisukoolitus

Mõned päevad on juba enamvähem ilusat suveilma olnud ning rulluisutamine on järjest enam päevakorda tõusnud. Saku, Kasemetsa rada on piisavalt väherahvastatud, et seal omajagu kiirelt ja sujuvalt õhtuti natukene uisutada. Sooviga eelkõige kiirrulluisutamist harrastada.
Enamvähem saab iseenesest hakkama, aga kuskil ikka kripeldab, et alati saaks paremini. Otsisin omale rulluisukoolituse.

Iseenesest on tore, kui oma ala tipud eestis tegelevad sellega mis neile enim meeldib. Taustast väga palju ei tea, aga suurelt on Rollerblade kirjad igalpool üleval. Nimed ja näod on koolitajatel samad, mis käivad läbi Eesti rulluisuliidu, ABEC rulluisuklubi või Rollerblade rulluisukooli kodulehelt. Ettevõtjad on ise kõvad rulluisutajad. Endised ja praegused kohalikud tipud. Müüvad varustust ja kasvatavad omale klientuuri. Üks neist mina.
Kaks korda nädalas laotatakse Rollerblade kirjadega kama parklasse lahti. Huvilised saavad varustust uudistada ja proovida ning mõni hetk hiljem lähevad lahti algajate ja harrastajate treeningud.

Algkoolitused toimuvad iga kord sama kava kohaselt, kus õpetame algaja rulluisutajale kõikide manöövrite ja liikumiste ABC´d ning pidurdamist! Saame koos üle kukkumise hirmust ja õpime ennast rulluiskudel turvaliselt tundma.
Edasijõudnutele õpetame sõidutehnika põhitõdesid ja vajalikke manööverdusi kiiremal hool. Kurvisõit, pidurdused, liiklemine kergliiklusteedel, grupis sõit ja palju muud!
Treenijatele pakume spetsiaalset programmi, kus peale tehnikaharjutuste teeme ka vajalikke rulluiusspetsiifilisi harjutusi funktsionaalsuse arendamiseks. Treenime järjepidevuse põhimõttel eelseisvaid rulluisuvõistlusi silmas pidades. Stardid, kiirendused, grupisõit, spurdid, mäkkesõit, erinevad tehnika ja tasakaaluharjutused.
Koolitajateks on Rollerblade Rulluisukooli treenerid ja Rollerblade Team´i võistkonna liikmed.

Kohale jõues räägid treenerile natukene oma taustast uiskudel ning sellest mis sind treeningute juures enim huvitaks. Peaaegu oleks ehk edasijõudnute gruppi mahtunud.
Kui ma aga nägin edasijõudnuid ja treenijaid, siis mul tagasihoidlikult jäi suu lahti. Edasijõudnute gruppi oli ennast kirja pannud kaks naisterahvast, kelle peamine huvi oli siiski ka võistlusteks treenida. Mõlemad liibuvates kostüümides ja jalas madalad võistlusuisud.  Ülejäänud päris treeningrupp oli täiesti profi võistlussportlase väljanägemisega. Kiirused mida nad arendasid oli klass omaette.
Kuna pole kunagi isegi mitte päris algkoolitust saanud, siis viimasel hetkel hüppasin algajate gruppi. Sooviga teha ise kõik põhiharjutused läbi ja ehk oskab seeläbi isegi kunagi teisi vähemkogenenumaid seeläbi aidata ja juhendada.
Koolitus ja koolitaja olid täiesti super. Ajaliselt ligi kaks tundi teooriat ja harjutusi. Enne ei tohiks mitte ühtegi rulluisutajat tänavale lastagi, kui selline algkoolitus ei ole läbitud.
See mida igapäev tänavatel ja rannapromenaadidel võib uiskudel kohata on kohati päris kohutav. Nii tehnika, kui oskus manööverdada, pidurdada, end uiskudel valitseda. Paljudel paistab see paljuski puudulik olevat.
Kõike seda see algkoolitus just õpetabki. Alustades sellest, kuidas uiskudel seistes maha istuda, jalgu puhkama ning kuidas jälle püsti tõusta. Nii et tõusmise käigus jälle pikali ei kukuks.
Häid nippe ja tähelepanekuid tuli mitmeid. Kõike sai kohe treeneri silmade all järgi proovida. Koheselt sai ka tagasisidet, mis läks valesti ja mida saaks teha natukene paremini. Seda just siis erinevate harjutuste juures.
Varem ma ei osanud eriti hästi sõita nii nagu suusahüppajad maanduvad. Üks jalg põlvest tugevalt kõverdatult ees ja teine jalg taga varba peal. Peale tänast koolitust võib peaaegu, et vabalt sõita kordamööda üks jalg ees ja siis jälle teine jalg ees põlvest kõverdatult. Tagumise jala uisul on vaid esimene ratas maas.
Selliseid tasakaalu ja enese uiskudel valitsemise harjutusi oli hulgaliselt. Alguses just see, kuidas uiskudel eelkõige elementaarset tasakaalu leida. Sõita näiteks nii, et uisud jooksevad praktiliselt üksteise järel ühel joonel.
Seejärel juba harjutused efektiivseks pidurdamiseks ning kompleksharjutused koos tasakaaluharjutustega, mis lõppesid pidurdusega märgitud rajal.
Sellise kahe tunnise algkoolituse läbimine on väga soovitatav kõigile natukenegi rulluisutamisega tegeleda soovivatel huvilistel. Sealne õpitu ja kogetu tuleb kasuks igal korral, kui omale jälle rulluisud jalga seod.
Hetkel on küll vaimustus ettevõtmisest niivõrd suur, et püüaks ikka sinna edasijõudnute gruppi end järgmisel korral pressida. Pöörded ja manöövrid suurematel kiirustel ei ole veel päris need mis mind väga kindlalt paneks tundma.
Viide: RULLUISUKOOLITUSED algajatele ja treeningud edasijõudnutele!

Tabasalu-Muraste-Suurupi kergliiklustee

Võttes arvesse internetikülastajate küllaltki tugevat huvi rulluisuradade vastu, võtsin kätte ja kaardistasin ära eelmisel sügisel valminud Tabasalust Suurupini kulgeva kergliiklustee.

Hea rulluisuraja alguseks võiks pidada Tabasalu Säästumarketi esist parklat.

Tee ise algab veelgi natukene linnapoolt, kuid põhjus miks ma pean rulluisutee parimaks alguseks just Säästumarketi esist on selles, et kui oskuslikult õnnestub auto taguots tee poole parkida, siis saab tänu parklat ja uisuteed eraldavale mururibale mugavalt istuda auto "pagasniku" äärele ning uisud muru peal jalga panna ja kohe rajale astuda.

Piltmõistatus: Millise auto omanik kõikide parkivate autode seast on rulluisutaja?
Vihje: Poeskäijal tasub auto tagumik poe poole jääta. Siis on hea toidukraami kohe pagasiruumi laduda.

Rulluisurada on kogu oma ulatuses pidevalt autode sõidutee kõrval kulgev. Uisu ja jalgrattatee liikumissuunad on veel omakorda katkendliku joonega eraldatud.
Asfaldi kvaliteet on eeskujulik. Õhtuti olevat rada valgustatud.
Kui rada algas Tabasalu Säästumarketi juures siis tema ametlikuks lõpuks saab hetkel see koht kus algab Suurupi märk teeääres. Säästuka juurest sinna märgini on ühes suunas 7.8km kvaliteetset uisuteed.
Samas uisutee lõpus on ka suur liiklusmärk sõiduautodele mis teavitab, et Tabasallu tagasi on 8km ning Tallinnasse 14km.

Kuna tegemist on kergliiklusteega mis jookseb paralleelselt sõiduteega, siis kõige ilusa kõrval on minu jaoks ka üks natukene muret tekitav aspekt. Nimelt kui ratta- ja uisutee on sõidutee kõrval, siis see tähendab, et kõik kõrvalteed mis tulevad peateele välja, ristuvad kergliiklusteega.
Ja tugevamale jääb õigus. See tähendab seda, et kui ratta- ja uisuteega ristub kõrvalt majade vahelt tulev sõidutee, siis täpselt vahetult enne seda sõiduteed lõppeb äkitselt rattatee. Sõidutee saab eesõiguse ning kohe peale sõiduteed algab uuesti rattatee.
Kergliiklusteel liikujale tähendab see siis seda, et kõikjal kus mõni tee ristub ratturi või uisutaja omaga, alati peab autodele teed andma.
Kes on varem rulluisutamas käinud, see vast teab kui ebamugav on rulluiskudega pidurdada. Kes on rattaga proovinud hommikul tööle sõita, see vast teab mis tunne on iga sellise ristuva tee juures end täiesti seisma pidurdada, et siis autode tagant mööda manööverdada.
Sama probleem ka Tabasalu-Suurupi kergliiklusteel. Uhked dziibid lihtsalt risti blokeerivad ratturite ja uisutajate tee, sest nad ootavad sobivat võimalust peateele keeramiseks.

Lugesin ühes suunas ära kõik Tabasalu - Muraste - Suurupi suunal kergliiklusteega ristuvad sõiduteed ning sain 24. See tähedab, et 7,6km jooksul pean ma teoreetiliselt 24 korda sõiduautodele teed andma. See ei ole kuidagimoodi mugav tegevus kui sa liigud rulluiskudel.

View Larger Map

Kaardil kõik need i tähed on ristumised rattateega kus tuleks sõiduautodele teed anda.

Kõigepealt Tabasalust Suurupi poole sõites kaardistasin ja märgistasin rulluisutaja jaoks ohtlikud ristumised teel ning teistpidi tagasitulles proovisin lihtsalt telefoniga väikest filmiklippi teha ratta- ja uisuteel liiklejatest. Filmile õnnestus ka saada situatsioon elust, kus lihtsalt üks vanem tüsenev naisterahvas oma suure dziibiga rulluisutajale (mulle) suhteliselt rahulikult ette sõidab ja "napikat" teeb. Seaduse järgi on tal vist selleks ka täielik õigus.

See kus auto napikat teeb, tuleb siis kui videoklipp on käinud 1 minut ja 15 sekundit. Mul lihtsalt ei ole programmi millega videoklippe lühemaks lõigata ja seetõttu on see klipp selline nagu ta telefonist tuli.

Edasi tagasi teekond Tabasalu Säästuka juurest Suurupisse ja siis tagasi Säästuka juurde tuli 15,6km ning aega kulus koos filmimise ja pildistamisega täpselt 59minutit. Minnes oli tuul tugevalt vastu ning tulles võis suisa ligi 30km tunnikiirusega rulluiskudel liuelda. Kui vaid neid tüütuid ristumisi ei oleks, mille pärast peab koguaeg põdema, et kuidas vajadusel pidama saaks.

Tabasalu-Muraste-Suurupi kergliiklustee:
Ühes suunas: 7,8km
Edasi tagasi: 15,6km
Edasi tagasi raja läbimisel ristumisi kõrvalteedega ligi 50.

Viide: Saku -> Kasemetsa -> Tohisoo rulluisurada

Saku -> Kasemetsa -> Tohisoo rulluisurada

Kuni selle kevadeni polnud mul aimugi, et Tallinna külje all võiks olla üliheas korras kuni 25km pikkune suurepärase teekattega rulluisurada. Lausa uskumatu.
Olen see aasta seal korduvalt sõitmas käinud ning täna võtsin ka GPS'i kaasa ja mõõtsin osaliselt rulluisuraja teepikkuse ära. Kakskümmend viis kilomeetrit siis kui jätta auto Saku Vallavalitsuse maja juurde. Sõita kuni teed jätkub ning siis tagasi auto juurde suunduda. See rada on veel natukenegi pikemgi, kuid Saku poolses otsas hakkas ta juba liilat palju kõvalt teedega ristuma, nii et suurema hooga uisutamine oleks natukene raskendatud. Ligi 25km on sellist rada kus võib suhteliselt rahulikult 20km/h uiskudel liuelda. Super-super väga mõnus.

Rada võib alustada vabalt näiteks Saku vallavalitsuse maja juurest kus on suur parkla ja kuhu saab ilusasti auto jätta. Sealt edasi sõita natukene mäest alla Kasemetsa poole ning hoida mööda ratta ja uisuteed vasemale. Sealt edasi läbi Üksnurme -> Kasemetsa -> Kiisa -> Roobuka -> kuni Tohisooni välja. Tohisool lõppeb rattatee mingi hetk ära ja edasi saaks liikuda vaid sõidutee pervel. Kasemetsa rongipeatusest kuni Tohisoole on ligi 8.6km. Kasemetsast Tohisoole ja tagasi sain 16.8km ning kogu ringi pikkuseks koos Saku Vallavalitsuse majaga 24.6km

Saku Vallavalitsus -> Kasemetsa = 3.9km
Kasemetsa -> Tohisoo = 8.6
Saku Vallavalitsus -> Tohisoo = 12,5km ning edasi tagasi tulebki ümarguselt ligi 25km.

Kui on soov rahuliku sõitu tasasel ja suhteliselt sirgel teel nautida, siis on soovitus jätta auto Kasemetsa rongipeatuse juurde ning sõita Tohisoo poole kuni sild vastu tuleb ja siis tagasi pöörata. See lõik on eriti heas korras ning paljud just seda vahet justkui sõidavadki. Kahjuks on Kasemetsa peatuse juures autode parkimiseks vast vaid 4-5 autokohta, kuid niipalju kui ma ise seal käinud olen, siis alati olen siiamaani seal parkima mahtunud.

Arvutis Google Earthi kaardi peal on hästi näha kuidas ühtepidi rada sõites olen vahepeal ühelpool teeääres sõitnud ning tagasi tulles teisel pool teeääres. Ei saaks öelda, et GPS täpselt ei näita.

Viide: Vaata seda Saku -> Tohisoo rulluisu rada ka Google Maps kaardil

Kui saaks sinna rohkem rahvast sõitma, siis ehk kaupleks ka miski teepuhastus masina välja, kes vahepeal rajalt pisikesi kive kõrvale puhuks. Niipalju kui mina seal olen käinud, siis selle suurepärase uisuraja koormus on küll suhteliselt väikene olnud. Uisutajaid võib peale tööpäeva lõppu kahe käe sõrmedel üles lugeda. Praegu on ta veel väga rahulik koht kiiresti sõitmiseks.