Minuga ei juhtu mitte midagi

Mulle väga meeldib see, kuidas elu on täis üllatusi. Sa ei või kunagi teada mis sind järgmiseks ootab teel.

Võid teha plaane ja liikuda nende suunas. See on super äge. Mis veelgi meeli erutavam, on see, kuidas sekundi murdosaga kõik kardinaalselt ootamatu pöörde võtab. Kogu eelnev idüll võtakse lühidalt kokku, nii et sa ise arugi ei saa. Selle kõige tunnistajaks olin tänagi.

Kena suvepäev. Laupäev. Taevas pole pilve piiskagi. Väljas on soe, tuulevaikne. Ideaalne päev värskes õhus liikumiseks. Miks mitte rulluisutamiseks?

Tallinnas on üks väga hea rulluisurada. Pirital. Väga hea kattega. Justkui spetsiaalselt rulluisutajatele tehtud. Teede ääres on isegi märgid, mis keelavad jalgsi liiklejatel sel rajal kõndida. Lisatahvel ütleb, et keelumärk kehtib kõigile, välja arvatud rulluisutajatele. See peaks olema igati hea ja turvaline koht uisutamiseks. Ja ongi.

Ligi tunni olin nautinud suurepärast 2,5km rada. Hoidsin targu pulssi alla 140 löögi minutis ja unistasin rulluisu rattalaagrite tuunimisest, et veeremine veelgi kiirem ja kergem oleks. Tegin vahepeal harjutusi ning proovisin hoida tehnikat nagu targemad varasemalt olid juhendanud. Suhteliselt vähe rahvast oli sõitmas. Aeglasemad uisutajad eriti ette ei jäänud ja väga vabalt sai omas tempos kulgeda. 

Lillepi ringil on üks tõus ja paar laskumist. Neist minuarust suurim ja kiireim laskumine on toodud just vahetult Pirita Selveri taha. Ma isegi ei tea mis seal kiirus võib laskudes olla. Vast 30km/h või nii.
Ütle kolmkümmend. Kui sa hakkasid ütlema sõna kolmkümmend, siis ma sõitsin rulluisukudel Selveri tagant mäest alla. Kui sa lõpetasid sõna kolmkümmend ütlemise, siis ma just parasjagu jäin mööda asfaltit lohisedes teele pikali.

Elu on täis üllatusi! Vahepeal jõudis üks tütarlaps põõsast ilma vaatamata teele astuda. Jõudsin teda veel korraks kätega eemale tõugata. Ise ühe jalaga teelt kõrvale astuda. Hoog oli niipalju suur, et uisk kündis kiirelt sügavale liiva ja minust sai Superman. Kaks kätt ees lendasin tagasi asfaldile.

Küünarnukikaitsmeid tasub kanda. Ma ei kandnud. Siiani uskusin, et randmekaitsetest ja kiivrist piisab. Arvasin, et kukkudes panen alati käed kõigepealt maha ja sellest peaks piisama. Peaaegu.

Unustasin vaid selle, et kui kõigepealt lähevad käed ees maapinnast toetust otsima, siis kohe järgmisena tulevad küünarnukid järgi. Peopesad liiguvad suure hoo pealt pikali hüpates päris kiirelt mööda asfalti edasi.

Üllatus oli end kohata väga lühikese etteteatamise peale väga lähedalt asfalti vaatamast. Leidsin kohe ka asjast positiivset. Ma ei kukkunud näoga vastu maad, kuigi olin sellele väga lähedal. Seda oli hea teada.

Õnnetus! Õnn, et niigi läks.

Tüdruk küsis, kas kõik on korras? Ma ei leidnud sõnu. Valetada ka ei tahtnud. Füüsiliselt oli ja on endiselt väga valus. Suures plaanis kõik on korras. Luud kondid iseenesest ju terved. Arstid ütleks selle peale, et vaid pindmised kahjustused.

Segadust tekitav tunne jäi. Mõeldes natukene kõiksugu muudele viimase aja juhtumistele, siis jääb mulje, justkui ma kannaks üldjuhul turvavarustust eelkõige teiste liiklejate eest kaitseks. Siiani ei ole õnneks ise enda rumalusest veel ühtegi väga suur apsakat juhtunud, et enda rumaluse süül peaks kaitsevarustuselt kaitset otsima.

Pigem on hirm selles, et keegi teine sõidab jalgrattale ette. Autole küljepealt sisse. Astub rulluisurajal teepeale vms. Mitte, et ise sõidaks vastu puud, keeraks jalgrattaga kraavi või koperdaks uiskudel vastu äärekivi.

Küll aga tuli mul kohe hulgaliselt näiteid sellest, kuidas just “teiste” põhjustatud õnnetustel on suhteliselt kurvad tagajärjed.

Vend saatis Messengeris paar nädalat tagasi pildi, kuidas mingi “suvaline tüüp” talle kurvis vastassuunas vastu tuli.
   Elu on täis üllatusi. Ära arva, et sinuga ei juhtu.