Märg dermatiit ehk maakeeli hot spot

Oh jah, headus saab kuhjaga tasutud. Käisime täna  loomakliinikus Nixoniga. Tahtsime vaid korraks kaelaalust arstile näidata. Ära tulime üle tuhande kroonise arvega.

Meil on koeral pindmine märg dermatiit ehk loomaarstid ja muidu koerainimesed ütlevad selle kohta hot spot. Nimekiri põhjustest millest see tekkida võib on suhteliselt pikk. Peamiselt siiski peetakse tekkepõhjuseks tiheda ja pikakarvaliste koerte kasuka vähest "tuulutatavust". Palju pole vaja. Väljas on soe. Koer käib kas ujumas või on nahk pesemisest märg. Nahk on niiske ja pehme. Kui õrna piirkonda mõni kriimustus veel tekib, siis on põletik niiskes ja soojas kerge tulema.

Dermatiidiga on see hirmus/veider/kohutav lugu, et ta levib kui kulutuli. Haigus algab järsku ja areneb kiiresti – kui hommikul võis olla märgatav väike, mõnesentimeetrise läbimõõduga laik, siis lõunaks võib ravita jäänud haiguskolle olla juba mitu korda suurem.

Kusjuures üleeile märkasime, et kaelaall on nahk kuidagi imelik. Eile olid pühad ja käisime maal. Ülevaloleval pildil on näha, kuidas dermatiidi põletikuliselt kohalt (kaela alt) on karv natukene märg ja määrdunud. Täna saime arstile ja karvade alt oli asi päris kole.

Esmaabina ongi vast kõige efektiivsem haiguskolde kohalt karvad eemaldada. Staphylococcus intermedius ei armastab väga kuiva. Niisketes karvades oli tal siiani hea ja  soodne pinnas laienemiseks.

Seejärel tuleb põletikulist kohta puhastada. Soovitatavalt antibakteriaalse shampooniga. On ka veel hulgaliselt alternatiive nagu kaaliumpermanganaadi roosa lahus, vesinik, kloorheksidiin, kuid loomaarst soovitas võtta spets desinfitseerivat shampooni (Hexocil).

Mis me loomaarsti juures tegime, oligi see, et puhastasime kaelaaluse karvadest puhtaks ning ülejäänud raha eest saime shampooni, tablette, konsultatsioonitasu ning teenustasu maksta.

Meie 33 kilone koer peab nüüd kaks korda päevas tsefaleksiini 1140mg tablette (Relixine 600) võtma 7 päeva jooksul. Samuti tuleb 2-3 korda päevas põletikulist kohta pesta ning seejärel see ilusasti kuivatada.

Hetkel tegeleme sellega, et koer ei kratsiks end katkise kohat pealt. See ajaks veelgi mustust ja baktereid sisse.

Pesime Hexocil’iga kaelaaluse puhtakse. Leotasime ja loputasime ning andsime pärast Rilexine tableti sisse. Niisama lihtsalt see koerale küll süüa ei sünni. Singi sisse keeratult läks tablett väga kiirelt kõhu suunas liikvele.

Kaelarihma enam mõningat aega ei kanna. Õpime koonurihmaga käitumist ja kõrval kõndimist.

Viide: Hot spot - tekkepõhjused, kliiniline pilt ja ravipõhimõtted.

Nixon läks internetti

Ei, ta ei jooksund ära.

Lugu adopteeritud koerast avaldati www.koer.ee koerteteemalisele portaali esilehel.

Viide: Adoptatiivkoer Nixon – koer.ee
Viide: Eesti informatiivseim koerateemaline portaal – koer.ee

Adoptatiivkoer Nixon

Me oleme need õrnahingelised, kes hakkavad ennast vabatahtlikult halvasti tundma, kui näevad, et mõnele armsale koerolevusele natukene vähe armastust pakutakse.
Meil on nüüd kolm päeva olnud adopteeritud kasukoer. Üks suhteliselt ilus elajas, kes väidetavalt igapäevaselt on oma suurusele mittevastavalt  sunnitud olema toakoer. Väiksena oli ta tupsununnu hästi armas, kuid volaskiks sirgudes ei jõudnud pererahvas temaga enam väga tegeleda. Prioriteedid ja elu ümberringi muutus. Üks hetk ei olnud enam inimesi kes koeraga väljas käiks ja tegeleks. Nii temast saigi aja jooksul peaaegu, et toakoer.
Kahju hakkas.
Nüüd kui Viljandisse satume, siis võtame ta enda juurde ja viime sotsialiseeruma. Näitame teisi koeri, kasse ja inimesi. Viime kontserdile ja kohvikusse. Autoga sõitma ja vanaema juurde.
Tegelikult on ta tore koer. Vajab vaid rohkelt armastust ja teisi (inim)loomi  enda ümber.
Käitumisega oli/on veel natukene raskusi. Arusaamad on tal natukene vastupidised soovitule. Kuna rihmaotsas jalutamist polnud ta veel väga hästi selgeks saanud, siis alguses oli tuline tahtmine kõigest jõust kuhuiganes jooksu panna. Niipalju oli huvitavaid lõhnasid. Rihmast sikutas nii tugevalt, et tal endal tahtis vahepeal hing kinni jääda ja ajas köhima. 
Tähelepanu saada oli väga raske. Õue saades enam nimele absoluutselt ei reageerinud. Tihtilugu varasemalt lausuti koduseinte vahel valjuhäälselt koera nime just siis, kui ta mittesoovitavalt käitus. Väga raske on koera nimejärgi enda juurde kutsuda, kui siiani on nime hõike järel pigem saabunud karistus.
See kõik vajas ümberõpetamist. Palju aega ja kannatust. Nüüdseks on meil natukene juba tähelepanu. Esimest korda julgesime ta rihma otsast lahti lasta. Järjepidevalt samal ajal proovides tähelepanu enda peal hoida.
Natukene nagu hirmu ja närvilisust on veel koeras sees. Ta on mega õnnelik on, kui keegi temaga tegeleb. Samas rahulikult veel võõras kohas olla ei oska või julge.
Harvad on veel need juhud, kus ise maha istudes ka koer pikali viskaks ja end vabalt tunneks. Pigevalt kontrollib ümbrust.
Kolm päeva oleme pea hommikust õhtuni õues olnud. Annel on sammulugeja kaasas. Koertega on igapäevaselt käidud keskmiselt 17-18tuhat inimsammu. Siiamaani on kõik õnnelikud.
Et postituse mitte liialt koerateemaliseks ei läheks, siis meil on kodus praktiliselt kassid toodud kandikul lauale.

Õigemini kass küll ise on leidnud, et see on talle suurepärane pesa, kust ümbritsevat tegevust jälgida ning vahepeal silm looja lasta.

Koerapesu

Millestki olulisest ei ole kirjutada. 
Alguses tahtsin hakata kirjutama pikka juttu mobiilsest internetist ja sellest, kuidas üks usulahk kaldub arvama, kuidas ilma puuteekraanita nö. vanakooli tavaline mobiiltelefon võiks olla arvuti asendajaks internetis surfates. Tarbides kõvasti mobiilset interneti.  Miks hea kasutajaliidese disain on minu arvates A&O mobiilsete seadmete kasutamisel jne. Teema läks liiga pikaks ja andsin alla. Jäi kirjutamata. Ctrl+A Delete.

Teine teema oli tänapäevaste moodsate koolituste läbiviimine. Kas rumalatelt raha ära võtmine või küllalt lühikese õnge ulatamine? Kuidas raskel ajal saaks veelgi soodsamalt ja efektiivsemalt ehk soovitud materjali ja teadmisi omandada. Mõtteid ja ideid tekkis, aga kuna sel teemal siiski piisavalt kompetentsi ei oma, siis mis seal pikalt ikka tatti pritsida. Ctrl+A Delete.

Üks jutt oleks tulnud sellest, kuidas Nokia teeb mulle meeldivalt oma uutele toodetele promovideosid. Mulle müüvad nad suhteliselt hästi. Toote tegijad räägivad videodes ise, kuidas ja miks nad selle toote just selliseks tegid. Milliste probleemidega silmitsi seisid. Kohati see tundub justkui aus ja siiras. Nad on sisimas kogu hingest tahtnud teha nii head toodet, kui vähegi oskasid. Sellest taustast, lähteülesandest, higist ja pisaratest kuuldes hakkab endalegi tunduma, et nad on millegi suurepärasega hakkama saanud. Tükk plastikut ja mõned nupud ei ole lihtsalt tükk plastikud ja mõned nupud, vaid midagi hoopis enamat. See on olnud ühe suurkorporatsiooni väga nutikate arendajate ja insenerida elu ja armastus võibolla juba viimased aasta. Ööd ja päevad. Kohati tekitab see aukartustäratava emotsiooni. Millist energiat ja insenerinutikust on ühte seadmesse kokku pandud.
Samas sellist imestust võib kohata mistahes elualal. Kunagine Kalju sissekanne päästjate päästmisest läks väga hinge.  Lihtsalt igapool turndus ei kisa sellest nii valjult.
Jäi kuidagi nõrga ja suhteliselt mõtetu jutu maik. Ctrl+A Delete.

See on vist mingi identiteedikriis, aga järjekordselt ei oska mitte midagi kirjutada, sest ükski kirjutis ei tundu piisavalt uut väärtust loov olevat.

Enamus mõtteotsi jääb kirja panemata, sest ei ole midagi mõistliku vastata, kui küsida, miks seda kirjutist küll vaja oli?

Koerapesu oli täna tore. Koerad suhtlevad lõhnade abil. Koer arvas täna metsas, et peaks end vähe võõra lõhnaga ehtima ning kellegi kakas natukene püherdama. Siinkohal oli meil küll väikene huvide konflikt, kuid eks ma proovin temast ka aru saada. 
Tulemuseks oli koerapesu. Koerapesu üleni. Koerašampooniga. Tegelikult pesemisega meil probleeme pole. Küll aga muutub koer hüperaktiivseks peale pesu. Kihutab mööda tube ringi ning proovib selle veidralt niiske olemisega kuidagi hakkama saada.

Näritud numbrimärk

Üllatus oli hommikul suur, kui autol enam ühtäkki registreerimismärki ees ei olnud.


Eelmine kord kadus saladuslikult kärukonksu kate. Seekord ma võisin juba aimata, et eks see numbrimärk on sama teed läinud. Esimene koht kuhu vaadata oli muidugi koerakuut, aga ju see oleks liialt läbinähtav koht öise saagi peitmiseks.

No mis sa teed kui pooleaastasel koeral on öösel igav ja pleki närimine tundub vägagi ahvatlev ettevõtmine.
Kusjuures seda numbrit oli ikka mõnuga väänatud ja nätsutatud nurkadest.

Loo moraal on see, et ärge võtke omale koera kui te temaga tegeleda ei jõua.

BTW: Esimene lumi sadas maha samal ajal kui ma seda numbrimärki sirgeks väänasin ja uuesti auto külge paigaldasin. Näpud olid külmast sinised.