Adoptatiivkoer Nixon

Me oleme need õrnahingelised, kes hakkavad ennast vabatahtlikult halvasti tundma, kui näevad, et mõnele armsale koerolevusele natukene vähe armastust pakutakse.
Meil on nüüd kolm päeva olnud adopteeritud kasukoer. Üks suhteliselt ilus elajas, kes väidetavalt igapäevaselt on oma suurusele mittevastavalt  sunnitud olema toakoer. Väiksena oli ta tupsununnu hästi armas, kuid volaskiks sirgudes ei jõudnud pererahvas temaga enam väga tegeleda. Prioriteedid ja elu ümberringi muutus. Üks hetk ei olnud enam inimesi kes koeraga väljas käiks ja tegeleks. Nii temast saigi aja jooksul peaaegu, et toakoer.
Kahju hakkas.
Nüüd kui Viljandisse satume, siis võtame ta enda juurde ja viime sotsialiseeruma. Näitame teisi koeri, kasse ja inimesi. Viime kontserdile ja kohvikusse. Autoga sõitma ja vanaema juurde.
Tegelikult on ta tore koer. Vajab vaid rohkelt armastust ja teisi (inim)loomi  enda ümber.
Käitumisega oli/on veel natukene raskusi. Arusaamad on tal natukene vastupidised soovitule. Kuna rihmaotsas jalutamist polnud ta veel väga hästi selgeks saanud, siis alguses oli tuline tahtmine kõigest jõust kuhuiganes jooksu panna. Niipalju oli huvitavaid lõhnasid. Rihmast sikutas nii tugevalt, et tal endal tahtis vahepeal hing kinni jääda ja ajas köhima. 
Tähelepanu saada oli väga raske. Õue saades enam nimele absoluutselt ei reageerinud. Tihtilugu varasemalt lausuti koduseinte vahel valjuhäälselt koera nime just siis, kui ta mittesoovitavalt käitus. Väga raske on koera nimejärgi enda juurde kutsuda, kui siiani on nime hõike järel pigem saabunud karistus.
See kõik vajas ümberõpetamist. Palju aega ja kannatust. Nüüdseks on meil natukene juba tähelepanu. Esimest korda julgesime ta rihma otsast lahti lasta. Järjepidevalt samal ajal proovides tähelepanu enda peal hoida.
Natukene nagu hirmu ja närvilisust on veel koeras sees. Ta on mega õnnelik on, kui keegi temaga tegeleb. Samas rahulikult veel võõras kohas olla ei oska või julge.
Harvad on veel need juhud, kus ise maha istudes ka koer pikali viskaks ja end vabalt tunneks. Pigevalt kontrollib ümbrust.
Kolm päeva oleme pea hommikust õhtuni õues olnud. Annel on sammulugeja kaasas. Koertega on igapäevaselt käidud keskmiselt 17-18tuhat inimsammu. Siiamaani on kõik õnnelikud.
Et postituse mitte liialt koerateemaliseks ei läheks, siis meil on kodus praktiliselt kassid toodud kandikul lauale.

Õigemini kass küll ise on leidnud, et see on talle suurepärane pesa, kust ümbritsevat tegevust jälgida ning vahepeal silm looja lasta.