Firmaspordi suvemängud 2009

Tagantjärgi logimine-blogimine. See vast oli juba mõned nädalavahetused tagasi, kui sai vapralt Võrus võistlemas käidud. Vapralt sellepoolest, et ilm oli võimas. Väljas oli külm. Väljas oli tuul. Väljas sadas laupäeval väga tugevalt vahelduva eduga paduvihma. Hambad ristis liivastel metsadeedel rattaga ringi uhades, läbi vettinud ja mudaste raiesmike joostes ning mööda vana sõjaväeosa angaaridest kontrollpunkte otsides jäi kõlama vaid kibemagus hüüdlause “Peab meeldima!”.
Tegelikult asi algas oluliselt positiivsemalt, kui algusest kõik ausalt ära rääkida. Olin optimist. Reede õhtupoolik algas meie jaoks maastikujalgratta spindiga. Ei hakanud oma rattalt semislicke alt ära keerama. Eeldasin miskipärast, et ega see spindietapp  nüüd väga liivane, mägine ka olla ei saa. Ei olnudki. Oli hoopis mudane ja märja murune.
Rõuges oli päevajagu peenet vihmasabinat tulnud ning mullapinnasele planeeritud spindiraja magusalt tatiseks muutnud. Minu semislickidega polnud seal suurt midagi teha. Muster oli mulda täis ja ratas käis all ringi. Suutsin mahedalt külje maha panna.
Kõik läks hästi. Ainult head sportliku tulemust ei tulnud.
Õhtul oli mälumäng. Seal olime tublid. Suhteliselt. Endalegi üllatuseks kambapeale teadsime üldarvestuses ikka tubli tulemuse jagu vastuseid.
Õhtu-õhtu oli veel mälumängu ja maastikurattaspringi afterpary. Kohalikus öölokaalis. Kohalikud alaealised külastajad olid omamoodi humoorikad kohata. Küll prooviti võltsitud dokumentidega tuvameestest mööda pääseda ja oskuslikult end kosmeetikaga maskeerides natukene vanem välja paista. Klubi oli uskumatult ääreni rahvast täis.
Diskotants on kui sport. Ainult natukene veidramas formaadis ja sportimiseks veelgi sobimatust riietuses. Magama saime  siis, kui hotelli kokad tulid hotelli hommikusööki ettevalmistama.
Paari tunni pärast algas mäkkejooksusprint Suure Munamäe otsa. See oli karm. Nii mõnelegi osalejale. Vaprad olid kõik.
Nii kui jooks lõppes oli aeg alustada ranna- jalg ja võrkpalliga. Väljas kallas paduvihma. Tuul tahtis mütsi peast puhuda. Peab meeldima! Kangelased proovisid vihmas läbimärgadena võrkpalli mängida. Vist õnnestus. Ise olin rannajalka tiimis. 2:3 kaotasime.

Suvemängude kõige kuulsusrikkam ala. See mille pärast ma sinna eriti minna soovisin ja mille pärast ma seda üritust eriti ootasin. Seiklusretk. Eelmisel aastal oli see ülilahe. Sellelt aastalt ootasin midagi veelgi lahedamat. Stardi ajaks jäi vihm järgi. Mega rahvas pani ratastega ajama. Esimene punkt oli juba poole kilomeetri kaugusel. Tamula järves. Mõnikümmend meetrit kaldast. Ujuvpunkt/poi. Sumaki-sumaki pani rahvas järve sisse esimese punkti järgi. Kaameramehed olid kohal. Peale punkti võtmist andsin samas kohapeal pisikese intervjuu telemeestele. Järgmiseks jooksime juba mööda raudteed. Kuskilt kruusateelt olime liialt vara maha keeranud, et järjekordset punkti raudtee ligidalt leida. Kõik põõsad ja põõsastetagused olid hämmingus orienteerujaid täis.
Osavamad leidsid lõpuks punkti üles. Kõigest mõnedsajad meetrid sealt, kus me ise arvasime seda olevat.
Mingil hetkel jõudsime päris metsa. Liivastele ja pehmetele radadele. Orienteeruda tuli legendi järgi mille järgimiseks tuli vahekaugusi meetrites lugeda. 50m paremale, siis 250 otse ja vasakule jne. Punktid olid kohati ikka väga hästi pandud küllalt raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse. Jooksutossud olid selleks ajaks juba mudast süsimustad. Sääred okstest kriibitud. Mõned punktid olid väga vesistel raiesmikel.  Muidugi keset raiesmiku, mitte kuskile niisama kergelt ligipääsetavas ääres. Jalgrattaga metsatraktori suurtes ja kohati vett täis jälgedes ei ole samuti just kõige lihtsam sõita. See eest tagantjärgi aga vägagi huvitav.
Peab meeldima!
Rattad seljas sai jõge ületatud, sest kui seal kuskil oligi purre, siis me ei jõudnud ega viicinud seda otsima minna. Sumaki sisse ja edasi.
Nii ta läks. Vahepeal jällegi legendi järgi jooksuetapp, kus vahepealsed punktid tuli kõik joostes võtta ning siis jälle ratta selga, et mõnikümmend km jälle Võru poole tagasi saada. Meil tuli rattakilomeetreid vist vähe alla 50. Osadel kuulu järgi ligi kümne jagu rohkem.
Lisaks oli veel rulluisu etapp päris lahedal mägisel rulluisurajal. Mul ei ole väga kogemust mägisel rajal rulluisutamisel. Korduvalt tabasin end mõttelt, et kas tõesti on võimalik sellise hoo pealt eesolev kurv läbida. Nibin-nabin läks seekord. Ei olnud kõige lihtsam rada esmakordselt läbimiseks.
  Kokkuvõttes võimas. Salamahti ootasime, et ehk tuleb ikka mõni ronimine või köieatribuutika ka sisse, aga ei olnud seekord. Üks punkt mida ei hakanud võtma oli keset väikest järve. Osad käisid üleni ujumas ja seda puntkti toomas. Meil oli tol hetkel tarvis aega rohkem säästa, et mitte kontrollaega ületades miinuspunkte koguda.
Õhtul saun ja järjekordne diskoteeka. Spordimaraton.
Pühapäeval läks asi veel edasi. Arvasin, et köievedu on selline vahva jaanipäeva sport. Seda ikka võib teha. Dziis! See oli karm. Ülikarm. Strateegiad ja taktikad. Hoia-hoia-tõmba-hoia-väsita.
Kõik peavad olema paljajalu. Osalejad kaevasid maasse auke, et jalgasid paremini vastu maad suruda. Valus võitlemine käis. Käed tudisesid hiljem tubli mitu minutit.
Kojusõites käisime Tartust läbi ning külastasime 4D kino. 5 minutiline seanss, mis kokku tegi kinokülastamise ajaks 7 minutit.
3D pilt, liikuv põrand/toolid/ ruumiline heli ning korraks piserdati vett näkku. Kinokülastajad pidi end enne filmiseanssi turvavöödega kinotoolide külge aheldama. Kogemus omaette.
Tagantjärgi jällegi nädalavahetus mida meenutada. Peab meeldima! Meeldiski väga!