Eelmine kord kadus saladuslikult kärukonksu kate. Seekord ma võisin juba aimata, et eks see numbrimärk on sama teed läinud. Esimene koht kuhu vaadata oli muidugi koerakuut, aga ju see oleks liialt läbinähtav koht öise saagi peitmiseks.
No mis sa teed kui pooleaastasel koeral on öösel igav ja pleki närimine tundub vägagi ahvatlev ettevõtmine.
Kusjuures seda numbrit oli ikka mõnuga väänatud ja nätsutatud nurkadest.
Loo moraal on see, et ärge võtke omale koera kui te temaga tegeleda ei jõua.
BTW: Esimene lumi sadas maha samal ajal kui ma seda numbrimärki sirgeks väänasin ja uuesti auto külge paigaldasin. Näpud olid külmast sinised.
