EMT Estoloppet 12. Tallinna maraton

Kui tervet ei jõua, siis tee pool. Tegin pool Eesti Suusaliidu (ESL) kalendrisse ning Eesti pikamaasuusatajate sarja Estoloppet 2009 kuuluvast 12. Tallinna suusamaratonist. Päris uhke nimi ühele suusavõistlusele. Kust need suusakogemused muidu ikka tulevad, kui mitte suusarajalt.

Algajale suusatajale oli rada superäge. Võrreldes Trummi ja Piritaga oli Aegviidu 24km ring ikka oluliselt lõbusam sõita, kui väikeseid 2-3km tiire linnalähedases metsas keerutada.

Olgu alguses ära öeldud, et tegin natukene pätti, aga selle eest olin rajal nii viisakas kui vähegi oskasin. 500 kroonine maratoni osavõtumaks tundus mulle natukene palju olevat.

Osavõtjatele kindlustatakse: hooldatud suusarada, rinnanumber, ajavõtt, infoleht, toitlustus TP-des ja finišis, autasustamine, vajadusel arstiabi, lõpetajatele diplom nime, aja ja kohaga, tulemus XII Tallinna Suusamaratoni lõpuprotokollis vanusegruppide kaupa.

Käisin kohal kontvõõrana ehk seda 500 krooni rinnanumbri eest ei maksnud, kell oli omal käepeal ja diplomitest ei oska väga midagi arvata. Läksin rajale kõige viimasena, et mitte osavõtutasu maksnud võistlejaid mitte segada. Rajameistrid olid teinud ennastsalgavalt tubli tööd. Katta 24km enamvähem korralikult lumega on juba iseenesest tubli saavutus. Pealinnas ei jõuta millegipärast rohkem kui 2-3km pikkuseid suusaradu korras hoida. 
Vahepeal rajal oli küll mõte, et “tule-taevas-appi” kuhu ma sattunud olen. Suvisematest rattamaratonidest olid Aegviidu ja Kõrvemaa metsarajad muidugi tuttavad, aga samasid tõuse ja laskumisi suuskadega võtta oli hoopis midagi muud kui ratta seljas. Vahepeal muud ei olnudki, kui raja ääres kordamööda sildid: “NB! Tõus” ning kohe tõusu harjal “NB! Ohtlik laskumine”. Niimoodi koguaeg järjest. Nii kui oli ohtlik laskumine, tuli kohe tappev tõus ja kui tapva tõusu tippu jõudsid, siis jälle ohtlik laskumine. Silmade eest hakkas selline asi mustaks võtma. 

Mis kogu seda ettevõtmist tohutult soodustas oli ilm. –4’C külma ja sinises taevas särav päike. Kokkuvõttes oli niivõrd soe, et mäkke minnes nina ja lõua otsast tatti ja higi tilkus ning lõpuks auto juurde jõudes olid kõik riided seljas läbimärjad.
Suusapäeva vast erutavaim hetk oli koju jõudes. Asju lahti pakkides ning kuivama pannes ei leidnud enam spordikotist oma Polari kella. See vast oli üllatus.
Suusatades kannan üldjuhul kella särgivaruka peal, et kellavaatamiseks ei peaks teist kätt abiks võtma. Auto juures kuivi riideid selga pannes võtsin kella käelt ning panin ta omast arust märgadele riietele autoistmele. Poolpaljalt riietega sahmerdades küllalt suure tõenäosusega märgi riideid kotti tõstes pillasin kella auto kõrvale lumme. Vähemalt nii ma arvasin koju jõudes.
Helistasin kohe võistluse peakorraldajale ning uurisin, et kas ja kes tegeleb peale võistlust parkimisalade korrastamisega. Rääkisin oma mure talle ära, et kaotasin oma Polari ning ega temalgi mulle muud rahustuseks öelda polnud, kui et eks ta läheb vaatab selle koha üle.
Vaatasin juba internetist, et mis uus samasugune kell poes maksab ning ega mu kella letihind ei ole vahepeal odavamaks läinud. Ei olnud oluliselt.
Kellamure ei andnud rahu. Läksin kaevasin auto uuesti tagurpidi. Lootuses, et äkki siiski kell ei kukkunud autost välja vaid jäi kuskile põrandale. Sisuliselt nii oligi. Mingil imekombel oli kell kukkunud põrandale ning osavalt veerenud küllalt kaugele juhiistme alla. Niivõrd kaugele, et esmakordsel käega kobamisel teda tunda ei olnud.
Lõpp hea, kõik hea. Helistasin korraldajale tagasi ja tänasin teda suurepärase ürituse korraldamise eest.