Kolmepäevane “maraton”üritus algas Reede keskpäeval Tartus Lõunakeskuse jääväljakul “kiiruisutamise” võistlusega. Ligi 150 osalejat lasti kuue võistleja kaupa starti, et siis meeste arvestuses 300 meetrit ringiratast võidu uisutada. Iseenesest pole seal midagi “väga” kontimurdvat. Seekord ei olnud ka kuulda, et keegi oleks mõnd konti murdnud. Kui just igapäevaselt jääpeal uisutamisega ei tegele, siis päris ilma harjutamata võõraste uisulaenutuse uiskudega võistlema minna on natukene ebalev. Seda enam, et Tallinnast minemisega jäime natukene hiljapeale ja seega esimene kokkupuude jääga oli kohe otse starti minemine.
Osad võtsid asja muidugi tõsiselt ja olid starti tulnud päris nende pikkade kiiruisutamise uiskudega ning selga pannud kapuutsiga üleni liibuva uisukostüümi.
Väga palju pole vast nuputamist kes seekord sel kiiruisutamise etapil võitjaks tuli.
Nii kui Tartus ürtus läbi sai, siis pakkis kogu see mitmesajapealine seltskond end autodesse ja pani Tehvandi suusastaadioni poole teele. Järgmiseks oli suusasprindi etapp. Minu elu esimene päris suusavõistlus. Ajavõtuga ja puha.
Samal ajal sadas väljas vihma ning auto termomeeter näitas +2’C sooja. Väga tore oli sellegipoolest. Järgmiseks aastaks ehk oskab juba natukene valmistuda, sest siiani polnud veel kordagi rõhku pannud sellele, et suusatama peaks väga kiiresti. Hooga tahtsid jalad all laiali vajuda, sest kätega polnud harjunud nii kiirelt tööd tegema. Algajate värk.
Spordiürituste kavva mahtus samal õhtul veel sporditeemaline mälumäng. Kuna ma siiani olen eelistanud ise sporti teha, selle asemel, et jälgida kes ja kus mõne tulemuse on saavutanud, siis seekord oma viktoriinitulemustega jäime keskpärase tulemusele.
Üheks pisikeseks isiklikuks eesmärgiks antud võistlustel osalemiseks oligi soov võimalikult palju nädalavahetusel murdmaasuusatamist praktiseerida.
Laupäevane päev oli Kääriku suusastaadionil võistlustena meeste 10km vabatehnikas ning pealelõunat 3x5km teatevõistus vabastiilis. Öösel mahasadanud lumi muutis nii autode kui suusatajate liikumise väljaspool peamagistraale küllaltki komplitseerituks. 
Küll aga olid kohalikud rajameistrid niivõrd tasemel, et seni ma ei olnud veel niivõrd hea murdmaaraja peal veel varem eluski sõitnud. Värske rada oli tõmmatud öösel sadanud paksu lumekihi peale ja oli minu jaoks suisa ideaalne. Kohe hommikul rajale minnes oli enne mind vaid veel paar suusatajat rajal oma esimesed suusajäljed teinud.
Kogu päeva jooksul sai ikka päris mitukümmend suusakilomeetrit maha sõidetud. Viimane 5km ring sai võetud veel päris peale ametliku võistluspäeva lõpetamist päikeseloojangul, sest ilm oli niivõrd ilus, et lausa kahju oli suusaradadelt ära minna.
Samal ajal kui üks osa sportlastest/osalejatest mõnusasti suusaradu nautis, oli teine osa seltskonnast pallisaalis ning pidas tulisi heitlusi võrkpalliplatsil.
Kuuldavasti olevat seal päev otsa kõvasti võideldud. Kogu selle võitlemise ja võistlemise krooniks toodi maailma kõvemad võitlejad Otepää keskväljakule vaatamiseks. Andrus Veerpalu jõudis maailmameistrivõistlustelt koju ning talle korraldati uhke vastuvõtt Otepää keskväljakul. Kihutasime mis kihutasime, aga kohale jõudsime just vahetult selleks hetkeks, kui Andrus hakkas juba lavalt maha astuma. Politsei oli linnas liiklust korraldamas ning tükk tegu oli autoga tulijatel parkimiskoha leidmisega, kuna kõikvõimalikud teeääred oli vingete lumevallidega ääristatud.
Kaks viimast päeva oli vinge tamp peal olnud. Korraks sai pesema ja sööma ning juba ootas vahekokkuvõtete tegemise aeg. Ööklubis jagati kahe viimase päeva tublimatele auhindu ja meeneid. 
Meenete jagamine läks sujuvalt üle “karjun sulle kõrva – karju mulle kõrva” - “ma ikka ei kuule midagi” sotsialiseerumiseks kohalikus diskoteegis Comeback. Omamoodi kogemus seegi. Firmasport on nagu multispordi üritus. Kolm päeva järjest, nii et koguaeg oled liikumises ning magada eriti ei jõuagi. Ööklubi sulgemise ja hommikusöögi vahele just üleliialt palju tunde ei jätkunud. Kell 8 oli hommikukohv ja väike võileib ootamas, et kohe seejärel kihutada Kuutsemäele mõõtu võtma slaalomisõidus.
Mitte et seal meeletult oleks suuri slaalominõlvasid võtta olnud, aga omajagu keeruline oli ikkagi. Keerliseks tegi slaalomisõidu osalejate arvukus. Kui sa stardid mäest allasõitmist 124lt stardikohalt, siis ei ole just palju lund jäänud slaalomipostide ümbrusesse. Lumisest nõlvast oli saanud üks vinge jäine liumägi, millesse lumelauakant ei suutnud olulisel määral endast jälge jätta. 
Kuna jällegi oli slaalomist osavõtjaid 150 ringi, siis läks ikka päris mitu tundi enne kui selle spordialaga ühelepoole sai. Kolmanda päeva hommik ei olnud enam üldsegi mitte nii puhanud olemine, kui seda üldjuhul pühapäevahommikud pakuvad. Kui siiamaani olid kõik võistlused olnud küllaltki sporditeemalised ning võisteldud sai erinevatel traditsioonilistel spordialadel, siis jäänud oli veel üks mitte nii traditsiooniline võistlus.
Reesõit. See ei ole üldse nii kerge kui see nime järgi tunduda võiks. Pingutuse poolest peaaegu nagu kolmveerandi Viljandi trepijooksu, mis on ikka suhteliselt tapja. Kõigepealt tuleb reega mäest võimalikult kiirelt alla saada ning seejärel jälle uuesti tagasi üles. Tundib lihtne. Tegelikult üldsegi mitte.
Võistkonnas pidi olema 5 liiget. Nagu bobisõidus tuleb üheskoos alguses hoog sisse joosta ja reele hüpata. Hüppamisega on see väikene probleem, et kõik peavad seda suhteliselt ettevaatlikult ja osavalt tegema, sest vastasel juhul võib regi kaotada ajutiselt juhitavuse või muuta soovitud sõidusuunda. Sõidusuuna muutus omakorda toob omakorda kaasa lumevalliga kohtumise ning seeläbi olulise ajakaotuse.
Imekombel elusalt laskumise lõppu jõudes ja rege ümber pöörates tuleb asuda gravitatsiooni ja hõõrdejõudu trotsima, sest regi tahab tagasi starti tirimist. See tegevus jooksujalu sooritades paneb keha ikka väga aplalt hapniku tarbima. Alloleval pildil on noorsandid, kes just jõudsid reega starti tagasi.
See pingutus niitis nad hoobilt. Niipalju kui ma esmaspäeval kuulsin, siis enamus Otepäält tagasisõitnud autodes olnud inimestes magas juba enne kui auto jõudis Otepää linnapiirist väljapoole keerata.
Väga super ettevõtmine on Firmaspordi liigas osalemine. Isegi “telekamehed” olid kohal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar