EEC 6. Rakke Rattamaraton

Nimi: Ojamaa Oliver
Stardinumber: 605
Lõpuaeg: 2:46:32.0
Koht: 497
Vanuseklass: M21
Koht vanuseklassis: 324

Öösel oli sadanud, hommikul kohale sõites sadas vihma, enne starti riided vahetasime vihmas ning rajal tuli tublilt vihma. Esialgu ebameeldiv, kuid tagantjärgi mõnusat meenutamist väärt.

Rada oli minu jaoks täiesti tundmatu. Elus esimest korda üldse külastasin Rakket. Teadsin vaid, et kuskil keskel tuleb Emumägi ning vahetult enne seda on hirmus järsk tõus ning rajameister hoiatas enne sõitu, et jätke lõpukilomeetriteks ka natukene jõudu, sest vahetult enne finishit on paar päris mõnusat mäge.

Korraldus oli parim mida ma vist siiamaani Elioni sarjas näinud olen. Isegi kivid oli rajapeal valgeks värvitud, et keegi sinna kogemata otsa ei sõidaks.
Jooki jagati pudelitest mis oli väga mugav. Oma enda kaasavõetud joogist (2x0.5l) ei jõudnud pea pooltki ära juua, sest joogipunkte oli üllatavalt tihedalt. Vist 4 TP'd 59km peale. Seda enam, et jagatud pudelist said ka korralikult juua, mitte nii nagu poolikust plastik topsist. Ka stardinumbri sain uskumatult kiirelt kätte võrreldes Otepääga kus toimus mingi täielik jama. Lausa lust on sõita kui korralduse poole pealt kõik sujub.

Rada ise oli huvitav. Ootasin justkui rohkem tõuse, kuid sain hoopis meeletumas koguses väga raputavaid põllukilomeetreid. Purrete ületamine oli fun. Need kes purdele ei mahtunud (neil oli väga palju) hüppasid sumaki jõkke ning vööni vees sumpasid teisele kaldale. Selleks, et purdeni üldse jõuda lõid osad üldse uue raja läbi läbimatu padriku. Rajal visati suisa nalja, et hiljem võidab see kes on kõige rohkem okste poolt ära kriibitud, sest tõesti mindi läbi sellise padriku kust vaid oksteragin jäi järgi.
Isegi selliseid singleid oli sisse pandud mis nõudsid suisa osavust ja nikerdamist. Ka jäske ja tehnilisi laskumisi oli, mis tegi sõidu huvitavaks. Igatepidi hea rada. Huvitavaks tegi raja ka muidugi maha sadanud vihm, sest tihtilugu oli tunda kuidas tagumik alt ära läheb või juhitavus ning sõidujoon ei ole päris see mida ise sooviks. Lihtsalt ligaselt libe oli kohati.
Hea et otsustasin ilma nägemisprillideta sõita. Tohitumas koguses lendas pori kõikjal ja kõikjale. Nägu, silmad ja suu olid vahepeal ikka päris mõnusalt poriga kaetud ning liiv krõmpsus hamba all. Oleks prillid ka veel ees olnud, siis muuga polekski jõudnud tegeleda kui prillide puhastamisega.

Minu jaoks kõige meeldejäävamaks võiks olla seik, et mul juhtus elus esimest korda see, mida ma näen koguaeg kõigil teistel juhtuvat. Mul läks esimest korda rattal kumm puruks. Kaks kilomeetrit enne lõppu. Emotsionaalselt päris lõbus. Kõik need kellest ma olin elu hinnaga hambad ristis 56km jooksul mööda pressinud sõitsid nüüd mängleva kergusega just vahetult enne lõppu minust mööda. Isegi nutt ei tule peale. Ligi kaks ja pool tundi meeletut pingutust ning vahetult enne lõppu oleks see kõik justkui vastu taevast.

See on peaaegu sama hea tunne, kui sa oled paar tundi pingsalt mõnd teksti dokumenti teinud või miskit muud väga olulist arvutis ning mingil imekombel jookseb programm kokku ja nii osavalt, et hiljem faili avades selgub, et see on Corrupted ning võimatu avada. Või sa lihtsalt unustasid oma tööd vahepeal salvestada. Need on emotsionaalsed hetked. Emotsioonid on head :)

Nii ma siis jooksingi viimase lõpu pealtvaatajte ergutuste saatel finishisse. Polnudki väga hull. Ainult mäest alla oli keeruline joosta. Leidsin, et 2km enne lõppu kummi vahetama hakata pole ka enam mõtet. Kuna ma seda varem teinud ei ole, siis see võtaks niikuinii tüütult kaua aega ning lõpuni on vaja niikuinii minna. Parem jooksen.
Meeletus kirehoos aga suutsin ma oma jala puruks joosta. Ikka veri välja ja värki. Käisin ka tiiru kiirabist läbi, aga kuna nad oli hõivatud pontsikute söömisega siis arvasid, et pese puhtaks ja puhasta ära ja küll pulmadeks ära paraneb. Kahjuks see katkine koht nõuab kohutavalt tähelepanu minu käest. Valutab ja paistetab samaaegselt. Teda ei saa mitte tähele panna.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et jällegi üks ülivõrdes üritus. Tagasi sõites tekkis võrdlus, et nagu tubli tööpäevaga oleks ühelepoole saanud. 8'st oli juba äratus ning õhtul 6 paiku sai alles koju. Väsimus aga nii kohutav, et silm ei seisa lahti. Super!

Kuulsatest eesti blogijatest oli ka vilksamisi näha Kaarel Nurka ja Triin Leissood. Teisi ma võibolla ei tundud ära või lihtsalt ei loe. Nemad on mul lihtsalt RSS feedis.

Viide: VI Rakke Rattamaraton 59 km tulemused
Viide: Rakke raja kaart, profiil ja kirjeldus