Seekord oli tõsine huumor. Kui nüüd pikalt pikalt ajas tagasi minna, siis eelmine aasta juhtus üks natukene filminduse ja operaatoritööga sina peal olev kodanik aeg ajal seda blogi siin lugema. Kuna ma ikka aeg ajalt spordivõistluste ja muude tehnikavidinate teemal sõna võtan, siis pakuti välja, et ega ma ei oleks huvitatud lisaks GPS'iga radade maha joonistamisele näiteks kogu rattamaratoni sõitu rattasadulas filmima. Peaaegu nagu päris rindeoperaator.
Mõte tundus edev ja mõtlesin, et miks ka mitte proovida. Eelmine aasta valmisid peale iga Elioni rattamaratoni väikesed kokkuvõtvad saateklipid kus põgusalt kajastati toimunut. Siianigi on need saated intenretist tasuta vaadatavad. Seni aga polnud saatesse ühtegi päris lahingutseeni panna. Näidati vaid rajaäärseid kaadreid ja intervjuusid osavõtjate ning korraldajatega. 
Eelmine aasta oli see otse rajalt filmimine veel vaid jutt ja idee ning see aasta jõuti filmimeeste poolt nii kaugele, et asi päriselt ära teha. Kui ma eelnevalt uurisin, et mis tüüpi aparatuuriga see filmimine käib ja kui see kogu see kupatus on, siis räägiti, et ei midagi hullu. Kiivri külge käiv kaamera on kõigest 80 grammi, Välisele objektiivile lisaks patareipakk ning siis kaamera mis välise kiivriobjektiivi pilti salvestab lindile. Tundus äge. Olin isegi kunagi samatüüpi tehnikat natukene uurinud ja intenretist sarnaste komplektide hindu piilunud. O'neill lausa müüs meil Tallinnas vahepeal miskit lumelaua jope-seljakoti komplekti kus jope kapuutsile oli eraldi välise objektiivi kinnitus õmmeldud ning seljakotti käis recorder.
Tehnilistel põhjustel millegipärast ei õnnestunud seekord operaatorite meeskonnal seda välist kiivri külge käivat kaamerasilma erinevate recorderitega tööle saada. Ma ei ole küll asjatundja, aga ma ei teagi, et väga paljud kaamerad võimaldaksid eraldi välist objektiivi lisaks kasutada.
Ühesõnaga, kaamera eelnev testimine enne Elva maratoni lükkus pidevalt edasi, sest filmimehed muudkui proovisid objektiivi erinevate kaameratega tööle saada ning pidevalt oli mingi jama analoog sisendiga. Lõpuks oligi nii, leppisime kokku Pühapäevaks, et tulen varem Elvasse ja siis hommikul vaatame, kas saab selle obje järjekordse laenatud kaamera küljes tööle või mitte.
Juhuu, saigi! Ainult, et kaameraks ei olnud enam miski väike taskusse pistetav HandyCam, vaid väljanägemise poolest pigem miski hi-tech pro kaamera. Selline must ja suur ja paljude nuppidega. Ning muidugi välise objektiivi lisamise võimalusega. Pidi salvestama HDV 1080i täisresolutsiooni ja puha. Pildi järgi nägi ta välja just täpselt selline nagu Wikipedia artiklis kus kirjutatakse HDV videoformaadi kohta.
Ega's midagi. Pakkisime kaamera seljakotti, objektiivi rattakiivri külge, enne veel väikene videopildi test ning rajale. Kui esimeseks ei tule, siis olgu vähemalt sõit eriline ja meeldejääv. Kogu selle kaameraga asjatamise peale kulus nii meeletult aega, et soojendust enne sõitu ei jõudnudki teha. Kohe külmalt starti.
Kaasratturid stardikoridoris ajasid silmad suureks kui nägid mind mega pambuga nende vahele ronimas. Ma oleks nagu nädalasele matkale läinud selle suure kotiga. Kaamerale oli ju vaja pehmenduseks veel riideid ümber panna, mis lisas seljakotile veelgi volüümi. 
Usun, et võisin rajal vabalt olla enim kommenteeritud rattur. Vähesed olid need kes ei imestanud mis krdi pampu ma kaasas kannan ja kuhu ma sellega õige minemas olen. Mõni arvas, et mul on mootor kotiga kaasas, mõni arvas, et ma olen telkima minemas, et mul kodus enam lihtsalt suuremat kotti ei olnud ja võtsin teistele näitamiseks suurima mille leidsin või et ma treenin selleks rattavõistluseks mille nime ma ei mäleta, aga see kus sõidetakse seljakott seljas. Mõni pakkus, et seal kotis on lihtsalt lisaraskused ja trenni tuleb alati teha.
Kui ma viisakalt seletasin, et tegelt on seal videokaamera ja kui hoolikalt vaadata, siis siin kiivri küljes on väikene kaamera mis sind filmib, siis nii mõnigi lehvitas, soovis edu ja kihutas edasi.
Praegu tagantjärgi on vahva, aga rajal oli küll elust hirmus kõrini. Mitte see seljakoti kaal ei olnud niivõrd hirmus vaid just tuuletakistus mis justkui megasuur küür su seljas takistas edasiliikumist. Filmist ongi vast enamuses näha kuidas kogu raja jooksul minust konstantselt vaikselt mööda veeretakse. Isegi tuules oli raske sõita, sest see pamp oli niigi suure mehe seljas kõrgemal kui eessõitjate pead.
Aga noh, ära ei tapnud. Ju siis tegi tugevamaks. Jälle üks huvitav ja natukene teistsugune kogemus juures.
Kohast ei tasu vist väga rääkida. Eelmine aasta täpselt samal rajal oli kohaks 444. See aasta vapralt lahinguoperaatori ülesandeid kandes tubli 666.
Et oleks veelgi rohkem hi-tech, siis lisaks hi-definition HDR-FX1 "HandyCam"ile pistsin GPS'i taskusse ja joonistasin videokaameraga läbitud teekonna Google kaardile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar