Oliver toimetab: São Migueli saar Assoori saarestikus

Osad on öelnud, et kui Šveits ja Hawaii oleksid lapse saanud, siis see oleks nagu São Migueli saar. Suurte mägede vahel imeilusad järved, roheline lopsakas loodus ja sinine ookean üheskoos.

See oli piisav selleks, et minna ise ja vaadata kuidas see kooslus seal ikkagi täpselt välja näeb.

Rannapuhkaja turisti jaoks on ta võibolla natukene tüütus kohas. Assooride saarestikus. Kesest tühja vett. Atlandi ookeanis, 3900km Põhja-Ameerikast ning 1500km Portugalist. Omajagu pikk ja vaevaline teekond vaja jalge alla võtta, et sinna kohale saada. Soomest saab enamvähem 5 ja poole lennutunniga kohale. Uksest ukseni reisimine koos ajavahe mahaarvestamisega võttis tagasi tulles 12 tundi järjest mööda lennujaamasid ja lennukeid seiklemist.

See mõningane eraldatus omamoodi võluski. Puhas, puutumatu, lihtne ja ehe. Väikese mägimatkaja jaoks väikene saar või soovi korral kasvõi saarestik kus lopsakas rohelisuses ilusaid jalgsimatku ette võtta ja vaateid nautida.
Olime vaid suurimal São Migueli saarel ning kui iga päev tublisti koguaeg jalgsi matkata, siis vist kuu ajaga veel kõiki radu läbi ei matkaks. Päris täpselt ei tea kui palju neid erinevaid märgistatud radu seal saarel oli, kuid need mis mulle ette sattusid olid küll väga hästi tähtistatud huvitavalt koostatud. Paljud on varemgi öelnud, et Assoorid on suurepärane koht jalgsimatkamiseks. São Miguel on kõigest umbes 12km pikk ja 65km lai.
Nii väike, et mitte ühelgi liiklusmärgil ma ei näinud linnade- ja küladevahelisi kaugusi märgituna. Polegi vaja. Paar tundi matkamist ja oledki järgmises asustatud asulas kohal.

Suuremate vahemaade läbimiseks saarel on abiks auto rentimine.
Väikese Nissan Micra või Toyota Yarise leiab leiab kindlasti pealinna 3-4 autorendifirma vahel valides. Väikese auto puhul jäävad hinnad umbes 36-40€ juurde päevas. Eks AVIS ja suuremad nimed on muidugi kallimad. Kütus on 1.300€ liiter ja seda ei kulu väga meeletult. Osad isegi kasutavad taksot saarel liikumiseks. Kui mitmekesi minna ja plaanis ainult jalgsimatka raja juurde saada, siis pole mõtet päevaks autot võttagi. Kuulujutud rääkisid, et taksodel ei ole taksomeetreid. Ise üle ei kontrollinud. Üljuhul tehakse fixed price ja sõltub juba sinust enesest kas lähed liimile või mitte.

Kohalikel on ka jalgsimatka tuurioperaatorid. Tulevad hommikul Ford Transitiga sulle hotelli juurde järgi ja viivad terveks päevaks matkama. Annavad giidi kaasa ja küsivad suurusjärgus 30-40€ päevas selle teenuse eest. Ise ringi seigeldes kohtas matkajaid suhteliselt vähe. Transitiga matkajaid transportivad bussid mida sõitmas nägime, olid samuti praktiliselt tühjad. Ei ole neid turiste seal niivõrd palju, et kõik mäekünkad oleks jalutajaid täis. Mis iseenesest on tore.

Kui loodus on suurepärane ja vaated lummavad, siis kohalik söök küll mingit erilist vaimustust ei tekitanud. Mul oli mingi eksiarvamus, et kui tegemist on saarega keset ookeani, siis suure tõnäosusega on nende põhiline elatusallikas kalapüük ja kõik rannad on hommikuti värsket kala täis. Head kala aja nagu tikutulega taga. Tõsimeeli kohalike igapäevane toit on burgerid, friikartulid ja Fanta. Või siis praemuna, kotlett, friikartulid ja mingi limonaad. Käisin kooli juures luuramas, et mida lapsed lõunavaheajal söövad? Paljast saia ja limonaadi. Mida tunkedes tööinimesed lõuna ajal söövad? Burgerit, friikartuleid ja/või suppi. Proovisin isegi võimalikult paljudes erinevates kohtades päevasuppi süüa. Üldjuhul oli see kõige odavam ja tundus parem variant, kui friikartuleid ja limpsi võtta.

Väga popp on espresso kohvi joomine igal võimalikul hetkel. Käigult võeti kiirelt üks espresso, tehti üks sigarett ja mindi edasi. Espresso joomist ja suitsetamist paistis parasjagu mittesöövate kohalike juures kõige enam silma.

Üldises tänavapildis on kohvikukultuuris jubedalt end sisse söönud Coca-Cola bränd. Kõikjal on Coca-Cola plastiktoolid ja igas endast lugupidavas söögikohas peab olema Coca-Cola külmkapp ning suurepärane valik Coca-Cola Company karastusjooke.

Ehk ma kujutan seda endale ette, aga kohalikud lapsed ja naised paistsid suuremas osas olevat ülekaalulised või vähemalt sinnapoole kaldumas. Pidev friikartul, sai ja limps on selleks ainult soodustav.

Suuremas asulas leidis ka ühe või mitu päris restorani nime kandvat söögikohta. Neid otsima ajendas peamiselt asjaolu ja helesinine unistus, et kuskilt peab ju saama mitte rasvas friteeritud kohaliku korraliku värsket kala ja/või mereande.

Hetkel ei suuda nime meenutada, aga õnnestus külastada pealinnas ühte väga hea teenindusega kalarestorani. Interjöör oli meie mõistes muidugi tagasihoidlik, kuid teenindus see-eest väga sõbralik ja tore. Proovimise pärast proovisin praetud haikala liha. Maitseb nagu kala.

Restorani ja tänavasöögikohtade hinnavahe ei ole meeletult suur. Tänavalt saab friikad ja kotleti 6-7-8€ eest ning jook juurde keskmiselt 1.5€. Restorani minnes algavad road alates 10€ ning jäävad sinna 15-16€ juurde pidama. Restoranis oli lihtsalt võimalik friikartulite asemel valida kas keedukartulit või riisi. Vaikimisi läks neil kala kõrvale alati keedukartul.

Restoranides ei ole neil teenindamise tasu nagu Itaalias. Itaalias pandi arvele alati teenustasu juurde. 2-3€. Nagu tipp, mis oli kohe arve peal eraldi välja toodud. Assooridel toodi restoranis lauda istudes natukene saia, kohaliku pehmet juustu ja paprikakastet. Nagu suusoojaks.
See toiduootamise aegne näksimine oli hiljem ilma küsimata arvel lisaks 1.5-2€.

Üks turisti jaoks kindlasti tore toit mida peaks/võiks proovida, kui sinnakanti satub, kannab nime Cozidos nas Caldeiras.

Tema omapära seisneb traditsioonilise köögi koostööl kohaliku looduse eripäradel, ehk sisuliselt on tegemist ühepajatoiduga. Nagu ikka, liha, kohalik vorst, verivorst, porgand, kaalikas, kartul. See pada kus seda toitu keedetakse ei ole aga päris tavaline pada pliidil. Kogu see toit istub hoopiski maapõues soojas ja podiseb. Podiseb seni kuniks valmis podiseb.

Kohalikud Caldeiras’ed ehk looduslikud jubedat haisu välja ajavad ja kuuma vett ja/või muda mulistavad augud maapinnal/geisrid?. Keevat vett, muda ja paha haisu levib ümberringi sadade meetrite kaugusele.

Toit potti, pott sinna mülkasse ja varsti on mülkamaitsene traditsiooniline toit valmis. Maitseb nagu ühepajatoit millel on väävli maitse ja lõhn juures. Moe pärast võib ehk korra proovida, aga ega ta midagi oluliselt meie enda kodusest ühepaja toidust ei erine. Lihtsalt meil pole väävli haisu ja maitset. Mitte, et see väävel seal midagi oliliselt nüüd paremaks oleks teinud.

Kohapeal linna ja küladevahel ringi lonkides tundus olukord olevat siiski päris karm. Tänavad oli suhteliselt inimtühjad. Näha oli vaid logelevaid mehi. Konutasid kohalike baaride ja mini-mercadode ees ning lüristasid õlut või passisid niisama tühja.
Naisi ja lapsi tööpäeva päeval praktiliselt ei näinudki. Nädalavahetusel istusid naised majatreppidel ja lapsed mängisid sealsamas tänavatel.

Täpselt ei tea küll kellele, aga kohati oli rannaäärsetes piirkondades näha uuselamurajoonide rajamist.
Kohalik Uuesalu oli samuti päris karm vaatepilt. Oli poolelijäänud ja justkui mahajäetud ning prühi sisse mattunud kinnisvaraarendusi. Oli valmis arendatud tühjana seisvaid arendusi ning oli pooleliolevaid majakarpe. Kontrastiks oli see, et kõrvuti asusid pooleli jäänud räpane ja prügi täis arendus ning seal samas kõrval värskelt valminud värvilised majad korralikult asfalteeritud tänavatega. Paar tänavat edasi aga oli jällegi tavapärane lihtsus oma lihtsate inimeste ja lihtsate majadega.

Siiani veel päris täpselt ei tea kuidas nad seal end ära majandavad. Lehmakasvatus on üks suur majandusharus mida seal viljeletakse.

Kõikvõimalikud mäed ja künkad olid lehmi täis. Nad olid nagu kaljukitsed. Pildipealt ehk ei tundu need mäenõlvad nii järsud, kuid mul on endiselt kahtlus, et kui hein on märg ja lehm peaks pikali viskama, siis suure tõenäosusega peaks nad hakkama nad mäest alla libisema. Kui nad seal mäepeal seisavad, siis neil on ühe kehapoole jalad oluliselt allpool kui teised. Mäe suhtes. Pole harjunud sellist asja nägema. Aga nii nad seal elasid. Mägilehmad.

Tänavapildis oli näha ka väga palju kastikaid. Toyotad ja Mazdad. Pickupid. Igapäevaselt vedasid nendega lehmadele jooki ja muidu põllupidamiseks vajalike vahendeid.
Peamiselt tundusidki tänavatel liikuvat kastikad ja siis väikesed Citroen Saxos ja Nissan Micrad.
Praktilisus ennekõige. Kastikad kõlbasid väga hästi igapäevaselt ka inimeste vedamiseks. Polnud häda midagi.

Mingil määral prdutseerivad nad mägedes ja põldudes tee kasvatamist. Sai isegi ühest legendaarsest teetehasest läbi sõidetud.
Ei ole väga gurmaan, et oskaks sellest midagi väga arvata. Mingid masinad seal möirgasid ja ligi 200 kraadi juures kuivatati teelehti. Või vähemalt mingi näidik ühe aparaadi peal näitas justkui seal sees oleks ligi 200’C kuumust.

Inimesed ise on väga sõbralikud. Inglise keelt just üleliia palju ei räägi, aga niipalju kui me selle aja jooksul kohalikega kokku puutusime oli läbisaamine väga positiivne ja tore.
Ma ei tea kas see on kirjutatud reegel või mitte, aga jalakäiad lasti alati üli viisakalt üle tee. Nii kui sa natukenegi kõnnitee ääre ligidale sattusid sellise näoga, et tahaksid üle tee minna, siis kohe lasti sind ka üle tee. Ei mingit autode järel ootamist. See oli üllatavalt tore.

Muidugi kõnniteed on omaette huvitav teema mis minus seal huvi tekitas. Pealinnas olid minu jaoks seninägematud tänavad. Tänavakate oli kogu riigis midagi sellist mida pole varem kohanud.

Esiteks olid kohati tänavad nii kitsad, et kõnniteel kõndides oleks võinud puusadega kõik autopeeglid kokku voltida.
Täiesti vaimustusttekitavalt müstiline oli tänavakattematerjal. Kõik linnatanavad olid laotud väga väikestest kivitükikestest. Kui meil tunned tänava ära tänavanime järgi, siis neil tundus olevat pea igal suuremal tänaval oma muster.
Neid mustreid oli kümneid erinevaid. Proovisin suurema osa neist telefoniga üles pildistada. Isegi liiklusmärgid teedel ei olnud värviga maha joonistatud vaid olid valgetest kividest laotud. Milline käsitöö. Meil olid isegi hotelli ees tublid kivitoksijad, kes juba hommikul kella 7st alustasid nende mustrite tänavasse toksimisega. Niimoodi päevad läbi. Aegade jooksul on nad suutnud ikka väga palju tänavad sedaviisi katta.

São Miguel on matkaselli sihtkoht. Seal ei ole kasiinosid ega ööklubisid. Üldjuhul inimesed magavad öösel ega laaberda linnapeal. Seal on tohutult äge loodus.
Väga palju käimist ja vaatamist. Seda eelkõige seljakoti matkamise vormis.
Praegu ei ole sinna mõtet minna neil kes otsivad päikeselist rannapuhkust. Rannad on peamiselt kivised ja mitte üldse sellised nagu seda ühelt rannapuhkuselt oodata oskaks.

Ma ei mäeta kus sellest kirjutas, aga väidetavalt mingite loodusseaduste ja ilmastikutingimuste kokkusattumise tulemusena on seal mitte niipalju päikeselisi päevi kui seda ühelt keset ooeani asuvalt saarelt oodata võiks. Kogu seal oldud aja jooksul oli taevas koguaeg pilved ja õhk oli vägagi niiske. Soodne loodusele ja looduses matkajatele. Mitte nii soodne päevitajatele.
Kõrgematel mäetippudel ringi uidates võis kogeda seda kuidas pidevalt õhus mingi vesi lendas. Vihma nagu ei sadanud, aga ise olid halli udupilve sees ja veepiisad olid pidevalt ümberringi.

Mõned ütlevad, et Assoorid on natuken nagu Madeira, aga ilma turistideta. Ma ei ole Madeiral käinud, aga São Miguel meeldis mulle väga.
Tagasi ei läheks, sest maailmas on veel liialt palju kohti kus pole käinud ja mis on kindlasti väga toredad. Kõigile kes ei ole huvitatud päevad läbi shoppamisest, hommikuni ööklubis tantsimisest vaid pigem matkasaabastega ja seljakotiga mööda metsi ja mägesid matkamisest,
mäekünkal vaate imetlemisest

või täiesti inimtühjas kaljusopis ookeanis ujumisest,
siis see võiks olla küll üks koht kus ära käia.