Eilne õhtu läks käest ära ja hommikul oli tunne nagu surm hakkaks tulema. Kell 8 olin yleval ja käisin lehti toomas. Nii paha oli olla, et magada ei saanud. Loll jutt on see, et joo aind puhast viina ja mitte midagi ei juhtu hommikul. Keegi tarkpea hommikul muidugi parastas, et ainuke viin mille kohta see ei kehti on Liviko. Krt, seda viina oli palju ja see kõik oli Liviko ja hommik oli täielik nighmare. Kuna tundus, et hullemaks ikka enam minna ei saa, siis proovisin sydamele enesetappu sooritada ja läksin hommikul rattaga sõitma. Väga väga sygisene ja ilus ilm oli. Lossimäed ja rannapiirkond ja huntaugu ja sealsed lähimad kõik vaatamisväärsused ja sõidetavamad mäed said läbi sõidetud. Kui tund oli juba ära uhatud ja obeliskile jõudsin ning hetkeks peatusin, et vaadet natuida ja hinge tõmmata, siis oli kyll selline tunne et nyyd tahaks eilne söök tuldud teed tagasi loodusesse saada.
Koduteel nägin mootorita motikaga sõber Innot kelle ratta esiamort oli kyll samas mõõdus kui kunagi võrri esiamort ja ketaspidurid nagu krossimootorrattal, ning kui juba nii kift ratas on, siis ta ei saanud ka näitamata jätta kuidas ugala mäest tagarattapeal alla sõita about kiirusel 20-25km tunnis. Aga kuna pidur olevat „jupsind” ja kindaid ei olnud käes ja tunnetus polnud õige, siis pani ta julma nippli asfaldi peale oma uute riietega ja vaade oli päris valus, seda enam, et ta otse mulle ette kukkus, kuna ma tema kõrval parasjagu sõitsin. Ellujäi. Riided olid vähe katki. Ise kartsin hullemat. Ülejäänud päev möödus enamvähem vegeteerides ja end eilsest turgutades.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar