Tänase päeva kirjapanemistvääriv lugu algas about 22:40 kui oli vaja ootamatult veel ruttu poes ära käia, et hommikuks piima mysli peale tuua. Viimasel minutil enne sulgemist sai veel poodi sisse tormatud ja piim ning veel mõningat hädapärast kiiruga korvi laotud. Ja kas auto läks pärast käima või ei. Mitte et minuga seda tihti juhtuks, aga ei läinud. Mis seal siis ikka, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, ehk:
1) Läksin lähedalseisva autojuhi juurde ja palusin abi juhtmetega aku pealt käivitamiseks. Ei käivitunud. Autojuht arvas, et viga pole akus vaid starteris, aga siis ta pidi ära minema. Pere juba ootas, kuni ta mulle abi osutas.
2) Kuna pood oli juba nyydseks suletud, oli ka Kadaka Selveri parka nii autodest, kui ka inimestest tyhi. Peale minu. Helistasin 1200 – Tulika takso. Nemad mulle kedagi appi ei saada, kuna neil ei ole lubatud teisi autosid käima tõmmata ja neil pole konksusidki kõigil autotaga niikuinii. 1182 – Infoliinist saadud 24h autoabi kell 23 läbi enam ei vasta.
3) Läheduses (paarsada meetrit) paistis Neste bensiinijaam. Tundus lootustandev. Aind et ma ei teadnudki enne, et meil õhtuti juba bensiinijaamu kinni pannakse, ehk yhesõnaga oli suletud.
4) Leidsin about 300 meetrit eemal yhe kärukonksuga takso seismast. Palusin abi. Kuna ootas klienti, siis ei aidanud ja köit ka polnud auto käimavedamiseks niikuinii tal kaasas. Mul ka polnud. Tema jutu järgi polevat hetkel yhtegi teist autot ka võimalik mulle appi saata kellel oleks konks ja tross kaasas.
5) Suht lootusetu tunne oli juba. Kaugemal nägin yht asotsiaali mööda prygikaste patrullimas. Jooksin järele, kutsusin appi autot lykkama. Õnneks rääkis eesti keelt ja oli abivalmis. Lykkasimegi. Korraks sai käima, aga siis suri kohe ise välja ja enam käima ei läind ja natukenegi parka kallet sai otsa.
6) Passisin nyyd parkla kõige kaugemas otsas ja auto keeldus ikkagi käima minemast. Mingi aja pärast tuli parklasse ehe kolmene rullnoka bemm. Miski rahvaralli või millegi number oli isegi klaasipeal koos mingi sponsori logoga. Jooksin nende juurde abi paluma. Tulidki. Alguses sai uuesti aku juhtmetega proovitud. Bemmivana (Marko) oli kohe ehe automehaanik. Ytles et viga pole yldse akus, vaid starter jamab ja geneka rihm on läbi ja et kuidas ma yldse siia sain. Rääkis, et ta 7 aastat mootoreid teind ja soovitas veel plokikaane ja jagaja ja ma ei tea veel mis asjad yle vaadata ja rääkis yldse väga keerulist juttu. Aga jättis vähemalt mulje, et teadis mis värk on. Vähemalt auto sai käima lõpuks. Tyytasin teda veel niipalju, et palusin eskorti poe juurest yhika juurde. Igaks juhuks, et äkki jään jälle selle raipega teepeale ja siis hakka jälle aretama, kes käima aitab. Poiss oli nõus ja sõitiski seljataga kuni ma auto majaette ära sain pargitud. Rääkis veel paar sõna mis tuleb lasta ära vahetada ja yle vaadata, aga neid oli nii palju et raske oli meelde jätta. Võtsin ta telefoni numbri igaks juhuks, et kui parandusse minek, siis las räägib ise mehaanikule mis keiss oli. Minu seletus oleks lihtsalt, et auto ei läind käima ja viga ei olnud akus. Vasak esituli pidi ka läbi olema, ehk siis ei põlenud nii heledalt kui parempoolne. Kuid siiski põles. Keeruline värk.
Aga no koju sain ja jälle kogemuse võrra rikkam, ehk ära mine yksi vana autoga õhtul hilja poodi ka kõige väiksema paki piima järele.
Bastardid. Täna sain teada, et riik ei maksa mulle õppetoetust. Õnnestus vaid mingi maalapse toetus välja kaubelda, et bussipileteid kompenseeritaks. 200 krooni riigi käest saada. No pole ka väga paha, aga siiski suht armetu värk. Ehk siis selle raha eest saaks 2 korda edasi tagasi nö. kodus käia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar