Päeval ma ei saand veel aru kui Muld mind ööseks tormi vaatama kutsus. Mõtlesin et jooma vm. Siis õhtul Viljandi inimesed ytlesid et sõidavad Pärnusse laineid vaatama. Torm pidi olema ju. Minaeitea, minuarust on juba terve nädal tuul puhunud ja vihma sadanud. Ja ma ei ole veel mingit sensatsiooni ega erakorralisust täheldanud. Minu teoorias pole veel halba ilma olemas.
Tagantpoolt ettepoole. Kinos käisin ennemalt just. Küla - The Village. Selles kinos kus neoon mütsidega lapsed käivad/kaisid. Midagi eriti muutunud pole. Kõik on supercoolid. Kinomaja ukse ees oli haista kanepi hõngu. Hiljem oli oma oleku järgi ka näha milline see narkomaan päriselus välja nägi, sest ta suvatset mingit väga veidrat juttu pilteijärjekorras läbi naeru seletada. Film oli nagu minu jaoks viimasel ajal filmid ikka. Ei jõua neid vaadata. 41 minutit oli esimene kord kui kella vaatasin, sest siis tundus, et nyyd võiks läbi juba saada. Pilti proovisin kinosaalis teha. Eneseharimise eesmärgil. Pole ju ennemast kinosaalis fotoaparaadiga käinud. Abiks ikka, teinekord jälle tean ja olen targem. Mingi närviline kuskil täristas jalga nii et pingirida värises, seoses sellega ei tahtnud väga kyynarnukkidest moodustatud statiiv ka toimida. Filmitutvustuses oli kirjutatud et tegemist on närvesööva põnevusfilmiga. Sellest sai vast aimu esmakordselt siis, kui natukene ärevamal hetkel saalis keegi väga valjult karjatas. Ja see ei olnud päris kindlasti teeseldud. A mis nad siis filmis ehmatavad inimesi.
Päeval, st peale ärkamist, kell 2PM, käisin Jakobsoni koolis korvpalli mängimas. Tore oli ka vahelduseks üle pika aja korvpalli mängida. Kahe linna vahel elamine tekitab tihtilugu probleemi, et kõiki riideid pole vajalikul hetkel võtta. Nii ka seekord. Ega ma siis ju korvpalli asju viljandisse kaasa ei võtnud. Õnneks oli kapist võtta vanakooli Anttila dress, mis seekord hädast päästis. Kui me olime oma mänguga jõudnud seisuni 103 - 107, meie kasuks, õnnestus mul väga armsalt oma fuk jou näpp tagurpidi väänata. Tunne oli alguses huvitav. Valu ei tundnud ja näpp oli küljepeale kõver ja liigutustele ei allunud eriti. Valus hakkas hiljem, siis kui ma teda paika tagasi hakkasin venitama. Enamvähem läks ka. Käsi kylmavee kraani alla ja elu läheb edasi. Nüüd näpp tõmbleb omaette. Mina teda kontrollida ei saa. Õigemini terve käsi väriseb. Teadjam loomaarst teadis rääkida, et see värisemine tuleb sellest, et käe närvid on kannatada saanud ja nyyd nad on natukene sassis omadega. Et kui viinakompressi teha, siis äkki nad natukene rahunevad maha.
Sellega seoses meenus ka kohe, et emotsionaalselt väga chill koht/hetk/aeg oli täna õhtul see, kui ma peale korvpalli enamvähem otsejoones läksin maale talli. Väga ehe vaatepilt oli minuarust. Kuidas maneezis, pool hämaras, ehk siis poolikute tulede valgel, üks poiss ja yks tydruk parasjagu ratsutasid. Hiljem jalutasid oma soojaks sõidetud ja auravad hobuseid. Ühesõnaga keeruline kirjeldada aga vägagi viis viiv oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar