Leiubüroo

Eile mingid seebipead põdranäpud loopisid kastitäie mobiiltelefone autotee peale laiali ja lasid siis ühistranspordil ja muudel masinatel neist üle sõita. Mai tea miks see neile nalja pakkus, aga nad oli ise ka imelikud. Nüüd ma peenega vaatan aknast, kuidas inimesed tulevad bussi pealt maha või niisama kõnnivad mööda ja korjavad katkiseid telefonijuppe maast ja pistavad tasku. Pull on vaadata, inimene kõnnib, näeb et telefon on maas, vaatab ringi, võtab yles, vaatab veel ringi, kõnnib edasi ja vargsi paneb telefoni tasku. Siis aga märkab et oh no, maas on veel igast telefoni juppe. Tema esialne edasikõndimise plaan jääb poolikuks. Keerab otsa ringi ja kõnnib tagasi. Ise silmanurgast maad jälgides, et äkki leiab veel midagi väärtuslikku. Julgemad lähevad keset sõiduteedki katkiste telefonide juppe ära tooma. Kui nad veel teaksid mis yletee heinamaal lume seest leida võiks. Sinna tehti telefonide kaugus viskamist vm.