Ajaloo huvides igaks juhuks märgin ära, et tagantjärgi päris tore päev oli. Inimesed minu ümber on toredad, muu on samas citt ikka. Ene ja Peetri juures käisime õhtul neljakesi lastega ja kuigi ma nendega eluseeski polnud vist sõnakestki rääkinud, siis väga toredad inimesed olid ja väga tore oli neil külas olla. Vea tegin, et kaks tassi kohvi jõin seal moepärast koogi kõrvale. Praegu on väga elektrijänes olla ja käed värisevad. See ei ole yldse hea tunne. Tööjuures on ka teist päeva väga veider olla. Teist päeva järjest toovad täiesti võhivõõrad inimesed lillid ja soovivad edu ja õnne ja mida kõike veel. Eile siis esimese tööpäeva puhul ja täna siis kohe sünnipäeva puhul takkaotsa.
Päevad on hoora moodi ülipikaks veninud. Seitsmest yles ja alles 9-10 paiku jõuab koju. Ideaal rutiinist, kus saaks peale tööd rahulikult jooksmas käia hakkab natuke tuhka vajuma. Meeletu väsimus on juba koju jõudes. Enne just tulin jalutuskäigult, sest tundus sellise ilus ja tuulevaikne talveilm olevat, kus vaikselt lund langeb ja tänavad on inimtyhjad. Seda siis kell 22:30 õhtul mustamäel. Endale fakti märkimiseks annan teada, et -2.6'C ja tuulevaikusega kylmetab windstopperitega ikkagi jalad ära ning saab kylmanäpistuse sealt kust windstopper ära lõppeb. St et duzzi all on päris kibe käia. Väga ei ole minu jaoks veel normaalne, et ma tulen kell 23:30 jooksmast, kuivan natukene ja siis kohe magama, ning homme sama citt jälle otsast peale. Koguaeg on olnud nagu suht kiire ja nagu niisama toimetamiseks ei jäägi absoluutselt aega. Hirmu ajab peale, et alles või juba 22 ja esimene kool tahab hakata läbi saama ning ma ei suuda sellega absoluutselt leppida, et ma peaks about järgmised 45 aastat niimoodi igapäev hoorama hommikust õhtuni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar