Käisin Loodusõhtul, Rahvusraamatukogu suures saalis. Päris spuuki oli. Teemaks oli, et "Heidame pilgu Andide mägironimise igapäevaellu ja selle ümber. Oma retkest Aconcaguale räägivad ning pilte ja mägironimisvarustust näitavad Kristjan-Erik Suurväli, Aivo Nadel ja teised rühma liikmed. Õhtu muusik Urmas Sisask."
Saal oli täiesti pungil rahvast täis. Kuni välisukseni topiti põrand lisatoole täis niipalju kui mahtus. Kuulajate vanus jäi küll keskmiselt sinna 70+ kanti. Esimest korda käis eetlane selle mäe peal midagi aastal 1955vms. Auväärt vanahärra oli siis ka ise saalis kohapeal. Nagu ikka selliste ürituste puhul kippus aega nappima. 230 millegiga pilti näidati ja iga pildi juurde räägiti natuke reisijuttu, et kus ja kuidas ja miks. Vahepaladeks mängis klaveril Urmas Sisask oma astroloogilisi lugusid ja mainis ära, et ega temagi pole mägedest puutumata jäänud. Pole küll 7000sel mäel käinud, kuid nii mõnigi magalam tipp olevat alistatud.
Tüütu oli see, et kevad on. Inimesed on tatised ja köhivad nagu hobused. Ei ole vaja esimese päikesega kohe paljalt välja minna. Ebamugav on niimoodi kuulata mis räägitakse.
Mulle meeldis see inglise ronija, kes aastas 10 kuud teeb tööd auto/bussijuhina inglismaal, selle nimel, et saaks 2 kuud aastast mägedes veeta. See on tema kirg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar