Ma eksisin eile harku metsa ära. Linnalapse värk. Või ok, ma võin isegi Lasnamäel ära eksida aga no mets oli küll täpselt selline, et jooksed ja jooksed ja siis läheb tee kaheks ja mõlemale poole vaadates ei teki tunnet ka, kus suunas õigem minna oleks, sest vahepeal on tee igast käänakuid ja pöörakuid teinud. Nii ma siis uitasin mööda kraavipervi ja metsasihte mille lõppe polnud näha. 2:20 peatumatut jooksu. Lõpuks kui ma kuskil Veskimäldre juures metsast välja sain siis oli korraks kergendus küll, aga siis koht oli nii võõras, et ikka ei teadnud kuhupoole minna. Finally jõudsin Kadaka pst ja Pärnu mnt ristumiskohta välja ja siis oli küll juba tunne nagu oleks kohe kodus.
Eksimise tunne tekib siis kui jõuad välja kohta, kuhu sa arvad et peaksid jõudma, kuid tegelikult oled hoopis mujal ja sul pole vähimatki aimu millisest teeotsast sai valesti mindud. Lihtsalt tobe on see kui kell 9 jooksma minna ja natuke peale 11't metsast välja saada, siis vahepeal on päris pimedaks läinud, eriti puudevahel. See tekitab kohati paanikat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar