Üks tähelepanuväärsemaid mälestusi nädalavaheusest veel see, et oma käepeal nagu teadlikult esimest korda sai siis päris autorallil ära käidud. Kõik oli 95% enamvähem nii nagu ma seda üritust olin ette kujutanud. Meeletu tolm, kui päike paistis ja meeletu pori kui vihma kallas. Kohutav kihutamine nii kiiruskatsetel kui pealtvaatajate vahel ühelt katselt teisele. Minu jaoks on veel natukene keeruline 100km/h mööda lahtist kruusateed sõita. Osavamad sooritasid veel möödasõitegi sellistel kiirustel. Fotograafina ma ei igatseks rallipilte tegema. See hirmpeenike tolm mis igalepoole keermete vahele ronib. See on valus, tehnikale. Ja kui ei ole tolmu, no siis peab olema vihm. Ega seegi parem pole, tehnikale. Ostsin laupäeva hommikul omale puha kummikud ja veekindla ülikonna. Juhuks kui sadama peaks. Päike lõõskas. Heinamaad olid märjad. Mina sumpasin munadeni väljapõllul. Kummikud jalas ja kummist vihmakeep seljas. Higi lahmas igast keharakust. Nii kui Marko oli esimest korda möödas olin ma kaetud helebeezi kihiga. Tolm. Veel 5 ekipaazi ja suus polnud muud kui palju liiva. Ühesõnaga hästi tore oli ja ma ei ole kindel kas ma rohkem viiciksin minna. Vaatasin vahepeal just EOS Rally kokkuvõtte telekast ära ja elnev mõte pani ajama kuskile.
EOS Peugeot Rally 2005
Pärast käisime tartus lõunakeskuse sööklas söömas ja üllatus minujaoks oli see, et kaubanduskesuses oli sees täismõõdus jäähall. Väga lahe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar