Eile avastasin, et laupäeval sain paraja lollusega hakkama, või noh, millegi sellisega mis mulle tagantjärgi eriti ei meeldi. Süümepiinade vähendamiseks tegin rahulikult pooleteist tunnise aeroobse sörkjooksu muusikasaatel. Sealt ka siis see pilt pärit.
Parasiil plaanib märtsu kuuks 8.5 kilo maha võtta, või muidu sööb kihlveo katteks kausitäie Yippee koeratoitu. Mis iseenesest ei tohiks väga tervistkahjustav olla, kuid asi millele ma tahaks pigem tähelepanu juhtida on tervisespordis kohati liigne agarus. Tihtilugu kipuvad paljud endale liiga tegema, ise muidugi kõige paremat soovides. Millegipärast on mul arusaam tekkinud, et enne ei ole mõtet midagi teha, kui sa täpselt tead mida sa teed. Millised on võimalused ja eesmärgid. Spordimeditsiini raamatuid uurides ja ise end sel alal studeerides olen oma enda tegevuse tulemusena näinud tagasilööke mis kõik oleksid olemata olnud, kui ma vaid seda tarkust ja teadmist varem lugenud.
Ma ei ole päris kindel kui palju teised pingutavad, kuid laupäeval oli nagu enesetunne vähe kehv ja ilm jahe ja nagu jooks ei sujunud eriti, kuid raha oli maksutd ja ei tahtnud minemata ka jätta. Samas ei viitsinud kella ka vaadata ja kulgesin nii, et tempo tunduks mõistlik ja enesetunnet ka päris kinni ei pooks. Kodus aga avastasin, et 25 minuti jooksu vältel oli mul keskmine pulss ligi 98% maksimaalsest pulsist mida spordiarst oli mulle mingil hetkel määranud. Tagantjärgi sain teada, et natukene mäest üles lõpuspurti tehes oli mul pulss 106% sellest mida ma teadsin, et mu süda välja läheb, ehk 199lööki minutis. Tagantjärgi mõtlen, hea et pilli kotti ei pannud, sest nii pikalt ja nii kõvasti pole vist enne järjest pingutanud. Samas tunne ei olnud üldse nii hull, kui numbritest võiks arvata. Tegemist on minu puhul ikka täiesti äärmusega, sest tavaliselt proovin ikka end 65-80% tsoonis hoida.
1 kommentaar:
Ahjaa, õigus, need vennad olin ma täitsa unustanud. Nad on ju tõesti legendaarsed.
Postita kommentaar