Sai täna hommikul suisa hämaras juba sammud metsa poole seatud. Eesmärgiga korrata mõne nadala tagust matka Soomaale ning seekord veelgi kaugemale minna. Poolteist tundi oli juba matkatud ja kõik oli superlux, kuni mingil hetkel otsustasime, et läheme vaatame kuhu see käimata metsarada viib. Läksime ja läksime ja lõpuks enam teed polnud. Pidasime vähe aru, vaatasime kaarti ja hakkasime jõgemööda edasi minema. Või oli see lihtsalt natuke laiem kuivenduskraav. Ühesõnaga esialgu oli võimalik selle veetjuti kõrval enamvähem kõndida. Kõvad mehed ju tagasi ei pööra kui nad takistust teel kohtavad. See oli juba kant, kus kellegi enne kellegi jalg pole tatsunud ega kellegi suu matsunud. Mingil hetkel jõudsime niikaugele, et edasiliikumine tähendas seda, et me muud ei teinud kui ronisime üle ja altpoolt mahalangenuid suuri puid. Nagu torm oleks metsast üle käinud. Jube padrik.
Kuna teada oli, et mingil hetkel peab üks suurem tee vastu tulema siis rahmeldasimegi niimoodi kuni mõne aja pärast hakkas vähekene lagedamat pinda paistma. Tavaliste nägemisprillidega on päris tüütu metsas ringi tuulata. Mul olid klaasis pidevalt veepiskadest märjad ja lumised, kuna mets oli tihe ja pidevalt surusid end okste vahelt läbi, mis tähendas, et koguaeg langes sulle lund pähe ja kraevahele ning osavalt ka prillidele. Lisaks korjasid prillid ideaalselt ämblikuvõrke ning oksad tahtsid vahepeal raame peast ära rebida.
Kuskil kolm tundi kõndisime järjest ja see oli täitsa piisav, et end omajagu ära väsitada. Pikematel matkadel peaks juba lõunapausi pidama.
Pildid:
Tormimurd. Kusjuures murdunud olid need puud, mille juurte alt paistsid suured kivid, ehk kivide pealsed puud olid need mis vastu ei pidanud. 
Ilma kompassi ja GPS'ita peab ikka vahepeal kaardile pilgu peale heitma, et oma asukohta määrata. Enamvähem teadsime kus oleme.
Kui lõpuks metsateele jõuda, siis on lausa lust sellel kõndida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar