Oliver toimetab: Jõuetu kolhoosi esimees

Ma ei ole veel see aasta kordagi ühetegi üle 4 tunni trenni teinud. Pärast oli nii paha, et oleks võind kasvõi natukene koeraga koos oksendada. Organism ei oska lihtsalt veel nii vara kevadel nii pika trenni korral kuidagi käituda. Kindel laks on see, kui energria on otsas ja pekist ka eriti juurde enam ei tule, siis mul hakkab mega külm. Pole vist kuskilt seda energiat võtta, et sooja toota. Toit ja jook said juba 2 tundi peale kodust lahkumist otsa. Soovitatakse ju alati natuke juua enne kui jänu tuleb ning iga poole tunni tagant väike amps energia batoonist hammustada. Ütleme nii, et mu toiduvarud ei olnud ammendamatud. See-eest sai aga küllaldasel looduskauneid Eestimaa metsi ning looduskauneid paiku nähtud. Isegi kitsesid pole elus looduses tükk aega nii lähedalt näinud kui täna. Eks neilegi tuli meie saabumine üllatusena kuskil karuperces keset metsalanki. No sealt läks vähemalt mingi rada mis natukenegi läbida kannatas. Kuna Mulgi maraton on juba uksees, siis nii mõndagi seltskonda kohtasime teel, kes juba Mulgi rada kangutasid. Vaesed mehed, seal pole veel korralikku põhjagi all. Ikka päris pehme on kohati. Mina oma 100 kiloga suutsin ikka korduvalt pöia sügavale mutta suruda.
Praegu on veel endiselt päris jõuetu olek. Väga ei viitsi liigutada. Taastun. Hea et sülearvutid kõhupeal ideaalselt töötavad. Muidu vast ei oleks seda postitust siin.