Küsimus: kas haanja rattamaratoni rada on raske?
Vastus1: seda rada peab ise kogema. sõna Haanja paneb juba ise asjad paika.
Vastus2: haanja rada ise on kerge aga rattaga sõita on seda krdima raske...
Osad räägivad, et oli tõesti raske. Minu personaalne termomeeter näitas kohati kuni 29 kraadi sooja. Ilmajaam rääkis midagi 27st. Päikest oli palju ja tuult ning pilvi vaid näpuotsatäis. Haanja on haanja. Aind üks mäest üles ja alla kõõlumine. Nagu ma juba kunagi vist mainisin, siis iga lisa gramm on mäest üles vedamiseks saadanast ning mitte just kõige parem rada minu kondile. Kuna ma olin juba eelnevast raja "reklaamist" nii ära hirmutatud, siis ma sõidu ajal koguaeg ainult ootasingi, et millal need õiged mäed nüüd tulema hakkavad, mille peale kõik kõvemad mehed surema hakkavad. Minu jaoks neid ei tulnudki. Kõigil oli raske. Seekord tundus, et teistel oli raskem kui mul. Kuna väga suur osa rajast oli heinamaa ja metsa singleid, siis möödamineku võimalusi väga palju ei olnud ning mingil imekombel ma lausa puhkasin mäkke minnes teiste taga, sest minuarust võeti mägesid aeglasemalt kui oleks võinud. Ju siis oli raske. Ei saanud nagu ise arugi. Seekord sa ka juttu räägitud raja peal ning ärgitatud kaasvõitlejaid eespool sõitvat gruppi kinni püüdma, kuid polnud kellegist eriti kaasa tulijat ning koostöö tegijat. Hiljem lõpuprotokolli vaadates oli katkestajaid ikka omajagu palju. Kellel tehnika vedas alt, kellele kuumus tegi liiga. Kolm tundi lagipähe särva päikese all rabelemist ei ole just tavapärane ajaveetmise vorm. Kokkuvõttes siis siiamaani Elioni sarja kõige parem koht ja ainult positiivsed emotsioonid. Tunne oli hea ja tehnika vedas lõpuni. Ilm ilus ja supp hea ning mis seal ikka rohkem jutustada. Kui, siis võibolla vaid veel niipalju, et startisin kõige kõige lõpust, ehk 1000ndenda stardinumbriga meeste vahelt ning esimene Deore vahetaja keeldus koostööd tegemast ning "Granny" peale vahetamast, mis 6km enne lõppu viis selleni, et mingil hetkel tõmbas lihtsalt keti kahe esimese hammasratta vahele nii kõvasti kinni, et tükk aega ei jõudnud käega teda sealt vahelt välja tirida. Chainsuch sucks, mis muud. Kõik need 20 või 30 kaasvõitlejat kellest ma olin viimased pool tundi mööda võidelnud panid must nagu tuul mööda, kes ajal kui ma õliste kätega hambad ristis krppovisin ketti hammasrataste vahelt kätte saada. Tehnikasport, ikka juhtub.
Nimi: Ojamaa Oliver
Stardinumber: 843
Koht: 485
Vahefinišh: 1:31:13.6
Finišh: 3:10:41.3
Antud graafikult võib siis natukene Haanja rajaprofiili ette kujutada, kus on kõik väikesed mäekesed ja laskumised ilusasti pruuni joonekesega graafikule märgitud. Korraldajad rääkisid midagi 835est tõusumeetrist, aga minu randmel olev aparaat registreeris millegipärast ligi 1160 tõusumeetrit.
Punase joonega on märgitud südamelöögisagedus mis tundub, et on ka päris eeskujulikult laskumiste peal alla kukkunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar