Tobe pealkiri, aga see iseloomustab väga hästi seda mis juhtub kui linnalapsele maal terveks pikaks päevaks labidas ja kang kätte anda. Ma ei tea mis vahet on rakkus ja vesivillis käel, aga ühesõnaga tulemus on see, et peale tublit aiatööpäeva on mul peopesades natukene verised, mullased ja katkised piirkonnad mis päris mitmeks päevaks ei lase enam suurt midagi haarata. Liigne agarus on vist ka ogarus, aga no neid põõsaid ja puid mis oli vaja juurtega maa seest välja kaevata oli ka ikka omajagu.
See on linnalapsele päris muljetavaldav kuidas mõned põõsad ikka nii palju ja nii jämedaid juuri suudavad nii sügavale maa alla ajada. See ala kust nad omale toitu ja vett maa alt ahnitsevad on ikka uskumatult suur. Või ma lihtsalt ei olnud varem oma kätega nii palju põõsaid maa seest käsitsi välja kaevanud, et see mulle niivõrd muljet avaldaks.
See ei ole kerge töö. Eriti veel kui juured on nii jämedad, et labidaga neid lihtsalt läbi ei löö. Lööd justkui küll, aga selle asemel et juurt purustada põrutad vaid ebameeldivalt oma kätt. Mulda ka ei saa hästi ümbert ära kaevata, sest juuriakd on igatepidi pinnasest läbi kasvanud ja mitte ei õnnestu väiksema vaevaga pinnast ümbertringi eemaldada.
Järgmine aasta peaks põõsastiku ja vanade õunapuude asemel kasvama juba muru. Laisa inimese jaoks on positiivne pool see, et enam ei pea muruniidukuga iga nädal pöösaste vahel tüütult slaalomit sõitma.
Iga asja jaoks on esimene kord. Täna näiteks viilisin (ei teritanud) ja pingutasin esimest korda elus mootorsae ketti.
2 kommentaari:
labidaga jämedamaid juuri raiuda on suht nüri, lõhud ainult labida ära.. kirves ikka abiks :-)
Ma ei tahtnud kirvest ka ära lõhkuda. Võtsin suured oksakäärid millega sai siis mugavalt maa välja paistma hakkavaid juuri ükshaaval läbi lõigata.
Postita kommentaar