Maraton hommikusöögiks

Pühapäevad on head. Pannkoogid pühapäeva hommikul on imehead, supermaitsvad. Kuid neid ei olnud mul täna mahti ei valmistada ega maitsta. Tänaseks hommikusöögiks oli üks jooksupealt haaratud juustusai, sest meil oli kokkulepitud väikene trenn poole 9'st hommikul.
 
Kui nädala sees ei ole päevas rohkem aega spordidressis liigutada kui tund - poolteist, siis pühapäeval saab vähekene vabamalt võtta ja sõita kasvõi lõunani.
Hommikul 4 tundi ilma söögita sadulas on targemate inimeste silmis enesetapp. Rumalamate jaoks aga omaette hariv kogemus.

Esimene tund on see aeg mil peaks süsivesikutest jätkuma. Teine tund läks pekist energia ammutamisele ning kolmanda tunni alguses tehtud pooletunnine tempokas 160 pulsiga võttis nii huvitavalt energiast tühjaks, et viimased pool tundi sõitu oli täiesti Jõuetu kolhoosiesimehe tunne ning plaksti viskas jäsemed külmaks. Varbad külemtasid, näpud külmetasid, üle kere oli külm olla. Justkui poleks enam ühtegi kalorit ega pekitükki mida soojuseks ümber transformeerida.


Koju jõudes käisin kuuma duzzi all ja nii kui peale pesu korraks pikali viskasin, kukkusin Stand-by olekusse ära. Mingi imevalemiga ei suutnud silmi lahti hoida. Täiesti selline tunne, et organism on nüüd nii ära kurnatud, et ta ei jõua sekunditki rohkem oma energiat ärkvelolekule kulutada ning esimene asi on kohe minna Stand-by'sse energiavarusid taastama.

Huvitav kogemus sellegipoolest. Nii tühjaks pole ikka tükk aega sõitnud.