... sest ma olin koguaeg eksinud.
Seda ei juhtu minuga eriti tihti, et ma metsa ära eksin. Eriti veel päris vinge paduvihmaga. Ükskord on ikka esimene kord.
Täna oli Tallinna kümnenda rattamaratoni avatud raja sõit Aegviidu metsades. Üldjuhul alati nädal enne päris maratoni korraldatakse korraldajate poolt rajaga tutvumiseks avatud raja sõit, kus soovijad saavad märgistatud raja omapäi läbi sõita. Minu jaoks oli täna neid märke millegipärast puudulikult vähe. Kuid ma ei olnud ainus.
Esimesed 34 minutit suutsin veel silmsidet hoida esimese juhtgrupiga. Kahtlustan, et see on see seltskond, kes stardijoont ületades esimesel võimalused "numbrid taskust välja võtavad" ja hirmsama hooga ees ajama panevad nagu päris võistlusel. Minu jaoks oli juba juhtgrupil sabas püsimine paras võistlus. Pulss oli pidevalt 94% maksimaalsest sajast, et üldse tuules püsida.
Mingi hetk enam nii kärmelt ei jõudnud tulistada ning vahe juhtgrupi ja minu vahel hakkas muudkui kasvama. Kui ma üksi punnitasin ligi 30km/h kruusal, siis esimestel oli ikka vingelt suurem hoog sees.
Ühesõnaga kui ma nad silmist kaotasin, kaotasin ka õige raja ehk panin ühest kohast otse kui oleks pidanud ära keerama. Kohe pikalt-pikalt panin otse. Siis hakkas asi juba kahtlaseks minema. Võtsin hoo maha ja mõne minuti pärast jõudis ka järgmine ligi 10 ratturiline grupp järgi kes ka kõik olid vist valesti tulnud ning mulle samat valet teed järgi tulnud. 
See ärapööramise koht kust keegi ei märganud ära pöörata, oli nii huvitava koha peal, et kui otse minna siis tuli ligi 10km ringi teha, et uuesti sama koha peale tagasi jõuda. Keeruline seletada, aga kuna me läksime valesti, siis me tegelikult tiirutasime ringiratast ning jõudsime jälle tagasi sinna kust sai valesti mindud, kuid ega me ei teadnud ju ise kas me oleme valesti läinud või see ongi lihtsalt väheste märkidega õige tee, sest suunaviitasid me teel ikka vahepeal kohtasime. 
Elevust kui palju. Seda enam, et saateks oli üli vali vihmasadu. Mõni võib selle kohta isegi padukas öelda. Prille kanda oli suisa võimatu. Küll nad oli paksult porised, seestpoolt udused ning kiivrinokalt nirises jälle porist vett peale. Lootusetu üritus. 
Rada iseenesest oli muidu lihtne. Natukene liivaseid tõuse ja laskumisi, kuid ei midagi hullu. Kiiremad sõidavad selle läbi alla kahe ja poole tunniga. Mul oli kella järgi koguaeg tunne, et kohe on lõpp, aga 3km enne lõppu suutsin ma jällegi kuskilt otse sõita kust oleks pidanud ära keerama ning tulemuseks oli see, et ma suundusin otse järgmisele 55km rajale nii et ise ka aru ei saanud. Viga märkasin alles siis kui taluõuest kappasid välja kolm koera kes mind juba korra olid mööda kruusa hambad irevil taga ajanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar