Polnud varem käinud. Praegu kahetseksin kui poleks läinud. Jällegi midagi natukene erakordset ja uut. Ma ei tea, et ma nii võimsa vihmaga oleks varem rattavõistlustel osalenud. Nagu nõelravi käsivartele. Nähtavus oli vast tubli 3-400 meetrit ning ümber ringi kõikjal valkjas-hall vihmaloor.
Kui tavaliselt kruusateedel on vihma ajal porilombid, siis täna olid kruusateedest saanud suisa jõed. Hetkega alla sadanud vihm ei osanud ega jõudnud kuhugi mujale voolata kui mööda teid edasi minna.
Kitsad heinamaa- ja metsarajad olid ühtäkki muutunud uskumatult lögasteks ja libedateks mudarööbasteks kus rajal püsimine nõudis eriti oskusliku rattavalitsemist. Pinnas järsematel laskumistel metsas oli nii libedaks muutunud, et mäest alla sõitmine ei tundunud enamusele mõistlik tegevus. Nii kui rattalt maha tulin, siis libisesin jalgade peal nagu suuskadega mäest alla. Ainult, et lume asemel oli seekord hirmus tatine muda.
Väga lahe oli. Nüüd ootan huviga kas riided pesumasinas puhtaks ka lähevad. Otsapidi on see rattasõiduga seotud, kuid suisa piinlik lugu on see kuidas tänapäevased moodsad pesupulbrid ja pesugeelid ei suuda riietest isegi kõige tavalisemalt pori ja muda korralikult välja pesta. Seda enam, et enne pesu ei ole lastud muda isegi riidekiu sisse ära kuivada.
Distants oli paberite järgi 60,4km ja kohalugeja raja ääres luges esimesel ringi kohaks midagi 70ga ning teisel ringil teadis ta mind olema kaheksandas kümnes. Eks kunagi jõuavad protokollid internetti ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar